Reklaam sulgub sekundi pärast

Briti beebiblogi: kuidas kahega hakkama saada?

Rääkides rasedusest, on paljud mu tuttavad imestust väljendanud, et miks me küll teise nii kiirelt planeerisime ja muidugi ei puudu siinkohal ka hirmujutud teemal, kui raske ikka kahe pisikesega olema saab.


Rääkides rasedusest, on paljud mu tuttavad imestust väljendanud, et miks me küll teise nii kiirelt planeerisime ja muidugi ei puudu siinkohal ka hirmujutud teemal, kui raske ikka kahe pisikesega olema saab.

Kuna üsna suur protsent nendest hirmutajatest on ise lastetud või omavad ainult ühte last (teate küll, need kõige suuremad eksperdid), siis ma nende sõnu mõistagi kullana ei võta, aga mõtlema panevad nad siiski.

Enne, kui tuli mõttesse see "teine laps", arvasin ma, et hea vanusevahe oleks näiteks kuus aastat. Noh, et laps saaks sündida aasta enne esimese kooliminekut (et ei satuks need asjad samale ajale ja ei tekitaks esimesele liigselt stressi), nii et ma saaksin ta esimestel kooliaastatel olla kodus ja teda vajadusel aidata.

Oleks ju kuuene ilmselt ka üsnagi võimeline enda tuba ise inimlikuna hoidma, endale hommikusööki valmistama ja vast ei peaks muretsema, et ega ta nüüd liiga kõvasti väiksemale pai ei tee või silmi millegagi välja ei torka.

Siis hakkasin mõtlema, et jah, minu kui lapsevanema seisukohast on ju küll tore ja vahva, aga esimese lapse jaoks jääb teine ju väga pikaks ajaks "titeks" ja korralikku koosmängimise aega neil ehk ei tekigi. Mul on endal kuus aastat noorem onutütar ja ma arvan, et ühised jututeemad võisid meil tekkida vast alles paar aastat tagasi. Seega käiski mu mõttemaailmast väike tuuleiil läbi ja leidsin, et laste seisukohast oleks siiski väiksem vahe parem.

Muidugi on ka minu jaoks olemas selline minimaalne vanusevahe alla mille on ehk tõesti keskmisest raskem. See tähendab siis minu mõistes seda, et ideaalis võiks teise lapse saada siis, kui esimene oskab ise potile küsida, saab ennast enam-vähem ise riidesse/riidest lahti, oskab sõnadega oma soove/tahtmisi väljendada, uinub iseseisvalt.

Olgu nüüd kohe öeldud, et minu laps ei tee hetkel veel neist ühtki. Jutustamist me talt niipea ei ootagi, sest kolmkeelne kasvukeskkond mängib siin ilmselgelt oma rolli, aga kuna ta meist ideaalselt aru saab (seni, kuni me teda ei keela, sest vanusele omaselt praktiseerib ta vägagi elavalt selektiivset kuulmist), ei näe me põhjust muretsemiseks.

Potitamine on mõneti kinni ka minu taga ja uinumine, noh... See on selline pikaajaline sõda, kus me siis kordamööda lahinguid võidame.

Aga tegelikult polegi ükski neist asjadest see, mis mind muretsema paneks. Veel vähem see, kuidas ma füüsiliselt hakkama saan, sest noh... Kogu elu on mu motoks olnud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja vot, alati on saanud!

Minu murepilved on hoopis sinna emotsionaalsemasse kaalukaussi.

Ikka vana hea "Kas ma suudan mõlemat võrdselt armastada?". Ma tean, et see kõlab vast totralt, aga kui ma vaatan oma last, siis ma näen temas just kõige armsamat, toredamat ja vahvamat tegelast siin ilma peal, keda ma armastan kõige rohkem. Kuidas on võimalik, et ma vaatan kedagi teist veel ja tunnen täpselt samamoodi?

Kuidas need tunded jaotuvad?

Mis saab siis, kui ma muutun ühe osas ülekohtuseks? Kas on võimalik, et ma hakkan väiksemat süüdistama, et ma ei saa suuremaga piisavalt aega kahekesi veeta? Või hoopis vastupidi?

Ma olen siiani üritanud alati kõikides olukordades jääda neutraalseks ja jätta endale meelde, et ka minu laps pole süütu lambukene ja on võimeline teisi tutistama ja hammustama ehk siis ei usu pimesilmi, et ainult teised lapsed mänguväljakutel kiusaksid ja saab ka tema piisavalt korrale kutsutud. Aga mis siis, kui tülis on ainult mu enda lapsed? 

Keda ma usun siis, kui väiksem pisarsilmi ütleb, et suurem lõi ja suurem ütleb sama suurte pisaratega, et hoopis väiksem lõi? Kas mu neutraalsus ja võime saada aru, kes kägu ajab, säilivad? Või teen ma järelduse liiga kiirelt?

Just see on see, mida ma kardan kahe lapse kasvatamise juures. Kuidas olla mõlema suhtes võrdne ja aus? Kuidas jagada oma tähelepanu ja oma armastust? Kuidas lasta mõlemal võita, ent õpetada neid ka kaotama? Kuidas kasvatada neid nii, et nad teineteist hindaksid ja näeksid endid kui mängukaaslasi ja häid sõpru kogu eluks?

Muidugi ma tean, et tegelikult see kasvatamine ongi üks selline katseeksitusmeetodil käiv asi. Võime me kõik ju lugeda lõputult vastavat kirjandust ja kuulata teiste kogemusi, aga õppida saame me ainult läbi enda elu ja enda laste ning järeldusi tehtud töö kohta saab teha alles aastate pärast.

Mis mul muud üle jääb kui loota, et ma enda "tööd" hästi teen! :)

Britt

Loe ka Briti blogi http://lifeaccordingtob.com/

[gallery ids="1911436"]