Reklaam sulgub sekundi pärast

Briti beebiblogi: Kullast abikaasa

Ma olen oma abikaasat alati väga kõrgelt hinnanud, sest noh..milleks üldse abielluda kellegagi keda sa ei pea juba suurepäraseks ja fantastiliseks inimeseks? Muidugi leidub ka neid, kes abielluvad natukene teistsuguste isenditega lootuses neid muuta, aga mina täiskasvanute dresseerimisega tegeleda ei jaksa ja jätan need rõõmud teistele!


Ma olen oma abikaasat alati väga kõrgelt hinnanud, sest noh ... milleks üldse abielluda kellegagi, keda sa ei pea juba suurepäraseks ja fantastiliseks inimeseks? Muidugi leidub ka neid, kes abielluvad natukene teistsuguste isenditega lootuses neid muuta, aga mina täiskasvanute dresseerimisega tegeleda ei jaksa ja jätan need rõõmud teistele!

Kui ma enda abikaasa juures üldse midagi muudaks, siis ma tahaks, et ta oleks natukenegi enesekesksem. Ma arvan, et on täiesti mõistlik ja arusaadav, et vajadusel seab üks meesterahvas (või naisterahvas) esikohale oma pere ja sõbrad, aga mingil põhjusel seab minu härra tihtipeale esikohale ka postiljoni, vastasmaja naabritädi või oma täditütre abikaasa ema. 

Mitte, et ma seda halvaks peaksin, aga võtab ikka aeg-ajalt kulmu kortsu küll, kui ma näen, et ta on ise rampväsinud, vaevleb seljavalude käes ja läheb ikka eelpoolnimetatud nimekirjas asuva viimase inimese muru hilisõhtul niitma, sest tolle enda poeg lihtsalt ei viitsi.

Ühesõnaga ütlen mina täitsa ausalt, et tegu on ühe hea inimesega, kellel on kullast süda ja veel ausamalt ütlen ma, et ma ei kujutaks ilma temata rase olemist. Jätame siinkohal välja selle pisikese fakti, et ainuüksi füsioloogiliselt oleks see natukene võimatu.

Just tema kannatlikkus, mõistlikkus ja tugi on need, mis minusugust hädapätakast "pregzillat" ohjes hoiavad.

Olen varasemaltki kirjutanud, et iiveldus kimbutab mind sel korral väga intensiivselt ja uni on juba kallim kui kuld, sest suurem osa ajast ma lihtsalt ei suuda uinuda. Lisaks juurde tunne, nagu keegi üritaks mu peas kaevandustöid läbi viia ja pidev nõrkus, ning ma olengi rohkem flegmaatiline zombi kui elujõuline rase ja noor ema.

Seega pole üllatuseks, et naeratuse asemel on mu näol suurem osa ajast pigem ilme, mis ütleb "ma ei taha, ma ei viitsi, ma ei jaksa".

Ja siis on mul see mees, kes toob mulle mu lemmiklilli, et mu tuju üleval hoida. Kes jookseb poodi, kui ma telekast jäätee reklaami nähes ohkan "oi, see võiks küll hästi maitsta", ja toob nii muuseas endaga kaasa ka kõik muud asjad, mida ta arvab, et võiksid mulle meelt mööda olla.

Kes ärkab hommikuti varem, et mulle teha vahvleid ja küpsetab mulle hilistel õhtutundidel oma vanaema retsepti järgi šokolaadikooki.

Kes võtab lapse endaga spordihalli ja kontorisse tööle kaasa, et ma saaksin kodus vaikuses ja rahus puhata. Kes ei luba mul öösiti lapse nutu peale tõusta ja tegeleb temaga ise ja vajadusel magab temaga madratsil.

Kes hoiab oma käekella vannitoas, sest ta teab, et ma ei kannata kella tiksumise häält. Kes on minuga kaasas käinud absoluutselt igal arstivisiidil, igal ultrahelil ja olnud juures isegi iga vereproovi võtmisel.

Kes sõidutas mu eelmise raseduse ajal Luksemburgi, et ma saaksin näha Videviku viimast osa ja pigistas silma kinni selle pisikese fakti ees, et ta oli terves saalis ainukene meesterahvas (no ja ütleme ausalt, et filmi ajal pigistas ta juba mõlemad silmad kinni).

Kes oli mulle toeks kogu sünnituse ja taastumisperioodi, ning sel ajal, kui minul oli tegemist minestamise ja pideva verekaotusega, oli tema see, kes vahetas esimesed mähkmed ja lapse esimest korda magama kussutas.

Absoluutselt iga hetke meie tutvusest on ta olnud üks imeline inimene. Imeline sõber, imeline kaaslane ja imeline isa, ning ma ei saaks olla õnnelikum, et ma just temaga oma eluteed jagan.

Isegi siis, kui mul on tunne, et ma olen omadega täiesti läbi ja mu jõuvarud on otsas, leiab ta siiski viisi, et mind naerma ajada. Ükskõik kui hästi või halvasti asjad on, tema näol on absoluutselt alati naeratus, sest ta lihtsalt ongi selline.

Ja kuigi ma tean, et tema seda postitust lugeda ei saa, siis kasutan ma seda siiski selleks, et teda tänada ja öelda ka kõigile teile, et väärtustage oma mehi ja pange tähele ka kõige pisemaid asju, mis nad teie heaks teevad!

Britt

Loe ka Briti blogi http://lifeaccordingtob.com/

[gallery ids="1882325,1882333"]