Mida teha tuulerõugete korral?

Tuulerõuged on hästi kergesti nakatuv palavikuga kulgev lööbehaigus, mida enamik inimesi põeb lapsepõlves. Tuulerõuged on üsna tavaline lapseea haigus. Seda iseloomustab sügelev villiline nahalööve. Haiguse põhjustajaks on Varicella-zoster viirus, mis kuulub herpesviiruste perekonda. Enamik inimesi on selle täiskasvanuikka jõudes juba läbi põdenud.

Praktiliselt kõik lapsed põevad tuulerõugeid enne. Vastuvõtlikumad on 5-9 aastased lapsed. Tuulerõugenakkus levib hingamisteede kaudu, võimalik et ka riietega, mis on haigega kontaktis olnud. Vähem tõenäoliselt kannab nakkust edasi inimene, kellel on vöötohatis. Kui kodus on üks haigusjuhtum, siis haigestuvad teised vastuvõtlikud pereliikmed kahe nädala pärast 90 %-lise tõenäosusega. Organismi sattudes levib viirus kogu organismis spetsiaalsete vere valgeliblede sees, põhjustades nahal ja harvem ka limaskestadel löövet. Tuulerõugetest paranetakse üldiselt hästi. Kuigi haigus paraneb, jääb viirus tegelikult organismi elama. Ta jääb pesitsema seljaaju tagumistesse närvisõlmedesse ja võib isegi aastakümnete pärast puhkeda teistsuguse haigusena – vöötohatisena.

Tuulerõugete põdemine raseduse ajal võib põhjustada loote väärarenguid. Õnneks on enamik naisi lapsesaamise ikka jõudes tuulerõugete vastu immuunsuse saavutanud. Kui selles ei olda aga päris kindel, tuleks edasiste juhiste saamiseks viivitamatult arsti poole pöörduda. Kui rase naine haigestub tuulerõugetesse neli päeva enne sünnitust või kaks päeva pärast sünnitust, on oht vastsündinule suur. Neid lapsi tuleb kiiresti ravida.

Kuidas me tuulerõuged ära tunneme?
Tuulerõuged on nakkavad 1-2 päeva enne lööbe nahale ilmumist kuni koorikute tekkimiseni 5 kuni 6 päeva jooksul. Tuulerõugete avaldumisaeg pärast kokkupuudet viirust kandva isikuga on 10-20 päeva. Lööbele võib eelneda väike palavik. Lööbeelemendid on väga erinevad ja võivad kehal esineda kõik üheaegselt – alates punastest väikestest laikudest, vistrikutaolistest lööbeelmentidest villide ja mädakoorikute ning armideni. Esimestest täpikestest villideni läheb mõni päev, koorikud tekivad viie päevaga, siis pole haigus enam väga nakkav. Lööbeelemente on kõikjal, ka peanahal, kuid nende arv on erinev, näiteks väikelapsel võib olla ainult paar täpikest, täiskasvanul aga üle 500. Kuna sügelemine on tugev, kratsitakse mõnigi villikestest katki ja need võivad muutuda põletikulisteks. Raskemal haiguse avaldumisel võivad villid tekkida ka suu, neelu ja/või soole limaskestale, mistõttu on valus süüa ja väljaheites võib esineda verd. Mõnikord võib haigusega kaasuda väikeaju põletik, mis iseloomustub peamiselt tasakaaluhäiretega. Teised tuulerõugetega kaasnevad sümptomid – letargia, peavalu ja isutus – võivad tekkida juba paar päeva enne lööbe ilmumist. Mõnel juhul esineb ka lümfisõlmede suurenemist. Lööve on äärmiselt sügelev, mis põhjustab lapsele ebamugavustunnet ning öösiti unehäireid.

Kuidas tuulerõugeid ravitakse?
Haiglaravi vajatakse siis, kui kratsimise tagajärjel on lisandunud naha infektsioon ehk põletik, mis võib viia väga tõsise haigestumiseni. Samuti siis, kui kaasuvad teised haigused nagu kopsupõletik, tserebelliit või väga harva esinev entsefaliit ehk ajupõletik. Palaviku alandamiseks kasutatakse tavalisi palavikualandajaid nagu paratsetamool või ibuprofeen. Sügeluse vähendamiseks kasutatakse antihistamiinikume ehk allergiaravimeid, näiteks tavegüül, dimedrool. Lööbe infitseerumise korral on vajalik antibiootikumravi, sest põletikku põhjustavad bakterid. Teisiti ravitakse haigeid, kes oma kroonilise haiguse - immuunpuudulikkus, leukeemia – tõttu põevad tuulerõugeid väga raskelt. Nemad saavad raviks spetsiaalset viirusevastast ravimit – atsükloviiri. Atsükloviiri saavad ka rasedad ja vastsündinud.

Mida teha, et me ei jääks tuulerõugetesse?
Tuulerõugete vastane vaktsiin on maailmas juba olemas, aga selle laiemalt kasutusse võtmise otstarbekus on küsitav, kuna haigus on tavaliselt väga kerge ja paraneb hästi. Vajalik on vaktsiin neile inimestele, kelle immuunsüsteem on mingil põhjusel nõrgem ja kes põevad ka tuulerõugeid väga raskelt, need on immuunpuudulikkusega haiged, leukeemiahaiged, samuti rasedad ja vastsündinud, kelle perekonnas on tuulerõugehaige. Täiskasvanud, kes ei ole lapsepõlves tuulerõugeid põdenud, peavad vältima haigega kokkupuudet, sest ka täiskasvanueas põetakse tuulerõugeid tunduvalt raskemalt kui lapseeas. Vaktsineerimine pole vajalik mitte üksnes beebidele - kaitsesüst säästab raskelt kulgevatest nakkushaigusest ka täiskasvanuid.

Autor: Helena-Reet Ennet