Ilma isata....

Ma võiks nii öelda küll, sest mu isa hoolitseb oma ema eest ja ta ei ela meiega, aga kui ma väiksem oli siis ta paar ööd ööbis isegi meil, aga enam ei käi isegi korra läbi :S

Tean kes ta on, kuid alates sellest ajast kui esimesse klassi läksin, pole teda näinud..vahel teisi sõpru/sõbrannasid/tuttavaid oma isadega vaadates, tekib väike igatust,et miks minul ei ole sellist isa?! Kuid kui hakkan mõtlema,et ta pole 20 aastat oma kolme lapse vastu isegi huvi tundnud, rääkimata isakohustuste täitmisest,siis järelikult pole mulle teda ka vaja.

Ma küll päris ei kasvanud ilma isata, mu isa suri kui ma olin 13, aga ikkagi ma olin väga noor ja see polnud kerge. Mu isa oli mulle kõige kallim tõesti. Aga nüüd ma olen valinud mehe, kes näeb välja täpselt nagu mu isa noorena ja üldse meenutab mulle teda nii paljus mõttes.

Minu isa suri enne minu sündi! Kui aus olla,siis kunagi puudust pole tundnud...mul oli väga hea vanaisa, kes mind väga hoidis...tal oli veel 2 lapselast aga mina olin lemmik, vahesst just sellepärast et mul isa puudus.

Isa on olemas, seega ei oska kaasa rääkida

Isa lahkus meie juurest, kui ma läksin esimesse klassi, alguses oli küll, et appi, issi läks ära, kuid harjusin ruttu ja siis ei näinud teda enam mitumitu aastat, kuniks ükskord võeti minuga ühendust ja kutsuti külla, eks ma nüüd mõnikord käin külas, aga ausaltöeldes, isegi kui külas ei käi, ei tunne tast puudust ka,võib-olla põhjuseks on see, et mul on super kasuisa, kes on mulle rohkem isa eest olnud, kui mu oma pärisisa. Aga sellepärast, et isa pole mõnda aega olnud, vist väga nüüd oma mehest ka kinni ei hoia või noh, ei karda et ta mu maha jätaks.

Ma tegelikult pole päris ilma isata kasvanud. Isa läks ema juurest ära kui olin 13 aastane. Aga selle 13 aasta jooksul elasin ma vanavanemate juures,seega õieti pole mul isa olnduki. Praegu saan isaga läbi,aga ma ei ole tema järgi kunagi igatsenud. Ja see on mind isegi mõjutanud. Olen suhteliselt kinni oma mehes.

Olen kasvanud ilma isata. Puudust ei tunne. Ei ole ka oma suhtesse klammerdunud, pigem olen natukene ettevaatlik, aga ei usu, et see tuleb isata kasvamisest

olen ka ilma isata kasvanud. lapsena kriipis see ikka hinge, et miks teistel isad on aga minul pole.

Olen elanud isata alates 3 eluaastast, ei mäleta kahjuks temast eriti midagi, ei oska midagi igatseda. Aga loodan, et minu tulevased lapsed ei peaks elama ilma isata.