Ilma isata....

Mina olen samuti kasvanud ilma isata aga nüüd ,vanemas eas, saan aru, et parem ilma temata kui oleks seda jama edasi talunud. Eks muidugi ka mina olen unistanud ideaalsest ja õnnelikust perekonnast. Aga tunda ei anna see mulle küll kuidagi. Mu vanem vend oli mulle isa eest ja ema ja vanaema poolt sain hoolt ja armastust, mitte millegist mul puudust küll ei olnud. Ja siiani ei ole :)

Isata kasvanud, eks ikka annab tunda.. Kui isa oleks kasvatanud siis oleksin enesekindlam inimene, kui praegu. Meeste kohapealt on nii, et mulle meeldib et mu ümber on palju meessoost sõpru :)

Kasvasin ilma isata, toetas vaid rahaliselt. Ei kurvasta tema rolli puudumise pärast oma elus, kui siis ema elus või lihtsalt et meie elu oli sp keerulisem, kui oleks pidanud. Aga nyyd suhtken isaga rohkem, on mulle tähtis, aga ei tea realistina, kas ta minu lapsepõlvele midagi juurde olaks andnud. Lõppude lõpuks olen täna see, kes olen tänu oma minevikule ja isegi kui oli raske, olen rahul selle seisuga mis on praegu. Ma ei oska öelda, kas see kuidagi suhtes minu mehega avaldub...eks kuidagi ikka, ilmselt on sel positiivne mõju. Oskan, ehk suhet rohkem hoida mõlemale "parimana". Aga samas, ei usu, et see isa puudumise pärast lapsepõlvest.

Vanemad läksid lahku enne seda kui ma oma esimest klassi alustasin koolis, aga sellest hoolimata olen ma oma isaga alati hästi läbi saanud ning saan siiamaani. Ma olen juba väiksest saadik täielik issi laps olnud ja see annab tunda siiamaani. Hoolt ja armastust olen temalt koguaeg tunda saanud, mis siis et vanemad lahus olid ja isa meiega ei olnud.

Isa ei ole ja ei ole ka puudust tundnud. Sõbrannade isad ei ole ka erilised eeskujud kunagi olnud.

Isata kasvanud ja pole teda kunagi näinud. Ema on väga hästi kõigega hakkama saanud ja mida olen tähele pannud(mitte ainult enda, aga ka enda tuttavate juures), et need inimesed, kes on kasvanud ilma isata, on palju iseseisvamad ning ei jookse iga väikse asja peale kedagi appi kutsuma - saavad elus üldiselt üsna hästi hakkama, omavad suuremat vastutustunnetust jne. See üldine pilt siis minu kogemustest. Endal hetkel pikaajaline suhe käsil ja ei ütleks, et seda meest ei usaldaks - samas, 100 % ei usalda ma ennastki, rääkimata teistest ning olen alati valmis "üllatusteks". Arvan ka, et ilma isata kasvanud inimestel on teatud määral paremini arenenud inimestemõistmise oskus - siiski ei pruugi see sellest tingitud olla, vaid lihtsalt juhusest, et need inimesed on sattunud olema kuidagi arusaavamad, empaatilisemad, tolerantsemad ja muidu tugevama tajuga.
Võib-olla kipuvad ilma isata naised jah vaatama natuke vanemaid(mitte nüüd vanureid, aga neid kellel juba mõistus koju hakkab jõudma), kuna nende peres (emadega) kasvab see nö lapsikus kiiremini välja, kuid teadupoolest paljud noored mehed on ikka nagu lapsed ja ehk siis sellest tulebki selline suhtumine, et otsitakse meest, kellega oleks millestki rääkida ka - paraku sellised naisest endast tavaliselt ikka natuke (kuni 10 a) vanemad.

ei

ilma kasvanud jah..ja see on palju haiget teinud.

Olen samuti isata kasvanud. Esimesse klassi läksin ilma temata.. Ainult emaga. Isa suri pool aastat enne seda ära. See kõik annab hingeliselt tunda. Suhtes olles, kardan mina näiteks üksi jääda..ja vahel muutun liiga kontrollivaks. kuid saan enda veast alati aru.
Surnuaias käisin väiksena, enam ei käi. Pole viis kuni kuus aastat seda teinud, kuna ei suuda lihtsalt. See aasta tema surma-aastapäeval, märtsis murdusin ma täielikult. Kuid mu mees oli mulle toeks.
Ema on mul hea olnud, mul ei ole millestki puudust olnud. Armastan väga oma ema!

+1