Ilma isata....

Olen kasvanud ilma isata, ja ei taha mitte mingi hinna eest et minu lapsed peaks ilma isata kasvama! :S

isa ei elanud meiega kuid nägin teda pea iga nv :) mehes kinni pole sellepärast ja ei ole ka mingit suhete probleemi sellepärast:)

Minul on just vastupidi,olen kasvanud põhimõtteliselt emata ja mind kasvatas isa. Ja ma arvan,et ta sai sellega hästi hakkama:)

Olen ka isata kasvanud ja arvan, et seetõttu olen suhtes kontrollivam ka, sest kui ma ise asju ette ei võta ega midagi ei muuda, siis jääbki kõik pilla-palla, meeste peale ju enamasti loota ei saa...
Eks ma ikka kipun emalikult õpetama ja asju enda kontrolli all hoidma, mistõttu kipun mehi "eemale hirmutama" :D

Olen kasvanud isata alates neljandast eluaastast.Siiani mäletan kahjuks isa surmapäeva,kõike sellega seonduvat ning inimesi enda ümber ja ema ning tema ahastust,isa tegi enesetapu,poos üles ennast.Mingil määral on isapuudus ikka mõjunud.Mul oli raskusi just selle sidumisega,tegin mitmele inimesele haiget(tahtmatult)Ka umbusaldus võõraste meeste suhtes on suur,tundisn näiteks kohe ära,et ema uuel mehel on midagi viga,ma ei kannatanud teda esimesest silmapilgust ja ei pidanud teda kunagi isaks(olin siis juba 12,kui ema uuesti abiellus).Mees osutuski alkohoolikust,vägivaldseks tõpraks,kes oli eelnevaltki naisi peksnud.Ometi arvasid kõik,et too mees on tõeline härra jne,meeletult viisakas,puhas ja hoolitsetud.Mina aga tajusin seda halba külge kohe.

Olen kasvanud ilma isata, võõrasisa oli, aga temaga lähedast suhet ei tekkinud. Ema ja isa lahutasid kui olin 2-3 aastane. Praegu suhtes vajan rohkem hellust ja hoolitsust, kui võibolla naine, kellel isa oli kõrval. Samuti on ka hirm, et mees läheb minema, kuigi seda hirmu ei peaks olema. Suht raske seletada. Sidumist nii ei karda, kunagi kartsin rohkem.

mina kasvasin jah ilma isata, seeeest oli mul vanaisa:d kuid jah.. muidugi olen tundnud puudust isast siiamaani tunnen, et võiks isa olla, oleks tore. aga nohjah :d ja oma meest ma küll isana ei võta. temast hoian kinni sp. et ma teda armastan :)

Ma ei saa aru, kuidas keegi saab öelda, et ta vihkab oma ema? Ja kust sa tead, et sul isa parem on?

Mina kasvasin koos isaga kolme esimest eluaastat. Juttude järgi. Ega ma midagi sellest eriti ei mäleta. Ma olin abieluväline laps, tegelikult oli mu ema lihtsalt isa armuke. Aastaid ma ei osanud teda igatseda. Kui küsiti isa kohta, vastasin, et ma ei tunne oma isa ja kõik, see oli minu jaoks nii normaalne ja tavaline asi. Kasuisa mul ka polnud, mitte mingisugust.
Niisiis. Aastad läksid. Kaks aastat tagasi suvel ma otsustasin, et tahan temaga rääkida. Mõeldud, tehtud - sain internetist ta telefoninumbri, helistasin. Asi viis selleni, et suhtlesime umbes aasta telefonis. Ta muidugi lubas sada korda siia tulla, aga selleni asi ei jõudnud. Ta on rekkajuht ja siis järsku kutsus mind umbes ülejärgmisel päeval toimuvale sõidule kaasa. Skandinaavia ring. Läksin. Sain nii positiivseid muljeid kui negatiivseid. Nüüd pole peale seda enam temaga eriti suhelnud. Vahel ta küll helistab, viimasel ajal pole seda juhtunud. Tema naisega saan väga hästi läbi, kuigi tedagi pole päriselus kohanud veel.
Peale reisi olin umbes aasta aega masenduses, täielik depressioon. Tahtsin, et mul oleks isaga normaalne isa-tütre suhe, et ta tuleks siia või helistaks vms. Hakkasin iga väikseimagi asja peale nutma. Mõtlesin pidevalt talle, ja mõtlemisega talle kaasnesid ka pisarad. Nüüdseks olen aktsepteerinud enam-vähem, et pole isa, siis pole. Kokkuvõtteks võib öelda, et kui ta ei armastaks nii väga viina, ei valetaks ja ei oleks nii enesekeskne, oleks ta täpselt selline isa, keda ma sooviksin.

Ma usun, et muidugi on see mu elu mõjutanud. Meestevalikut ilmselt mitte, kuna hetkeline teine pool on väga tore, hooliv, vastupidine mu isale. Mind ennast on see ilmselt nii palju mõjutanud, et olen tihti ebakindel, kadestan inimesi, kellel on isa ning ei suuda inimestest lahti lasta. See viimane on vahepeal isegi tõsine probleem.

Ise olen kasvanud väiksest peale koos mõlema vanemaga !
kuid mul on sõbranna kes on elanud isata , ning ma ei ütleks et tal mingeid suhte probleeme selle pärast oleks , kuigi eks ta ikka on vahel mõelnud et miks ta isa üldse huvi ei tunne ta pärast .
Kui inimene ise on tugev ja saab aru sellest miks on vanemad lahku läinud siis ei tohiks mingit probleemi olla :D