Kust maalt hakkab petmine?

petmine algab sealt, kui toimub juba füüsiline kontakt

suudlemisest, või isegi käperdamisest

arvan sama

Suudlemisest.

Arvan, et minu asemel oleksid enamus naisi siit mu noormehega juba ammu lahku läinud:D Ühesõnaga ta flirdib.. ja palju. Aga miskipärast olen ma taga ikkagist koos.. ei teagi, miks. Mul ei ole ta vastu enam nii tugevaid tundeid ka, ehk seepärast ei peagi flirtimist nii hulluks. Kui need samad asjad oleks juhtunud näiteks mu eelmises suhtes, siis oleksin kohe head aega öelnud...
Igatahes, praegune mees saadab neidudele sõnumeid, kus ta tahab kedagi lahti riietada.. või kutsub endale külla, variant on, et kas taksoga koju või tema juurde ööseks kaissu. Ja ühe neiuga on tal "hingeside" või miskit ta ütles sellist, et temaga saab nii hästi rääkida, mõlemal sama raske minevik... ehkki ta teab väga hästi, et mul on lapsepõlvest saati ikka päris hull olnud see elu.. seega sellist hingelist asja ongi kõige valusam kuulda. Aga tundub, et meeste jaoks ei olegi sõnad petmised.. vaid ainuüksi teod. Ja ta vannub, et ei ole füüsiliselt kordagi midagi teinud... aga lahku ei taha ka eales minna, tapab end enne vist ära.. üks väga suur draamakuningas, kui nii saab meeste kohta öelda:D ... hetkel mul juba kõigest ükskõik, pea nii tühi ja segi, et ei teagi, mida teha..
Ja kui ma tantsin kellegagi klubis, siis teeb see talle haiget? nagu mismõttes.. enne peaks ennast vaatama.
Ma ise ei ole füüsiliselt kedagi kordagi petnud.. aga hetkel rändab üks isik mu mõtteis päris tihti, seda sümpaatia mõttes, mitte, et ma teda ihaldaks vms.

Seega kokkuvõttes petame vaimselt vast mõlemad teineteist. Aga eks see kogu krempel lõpeb peagi ära ka, ei ole mõtet end piinata niiviisi.

Vahepeal paneb mõni isik küll tahtma elu lõpuni üksikuks jääma.. see tundub üks jubehea variant mu silmis. Vabadus teha, mida tahan. .. ehkki pere loomise tunne kaalub selle variandi siiski üle... Oeh, vähemalt mõelda on hea..

+1

Kui jutt käib füüsilisest petmisest siis minu jaoks isiklikult algab petmine juba sellest kui inimene mõtleb,et tahaks/võiks kellegi teisega suudelda,teda silitada, jne..Mina lihtsalt pole ükski kord suhtes olles niimoodi teinud, mul ei tule pähegi selline asi, kuigi tean, et teiste meelest oleks see normaalne.Kuskil teemas juba mainisin ka, et oma meest tõsiselt võttes, ei suuda ma teisi mehi isegi "sellise" pilguga vaadata.Mõistus lihtsalt blokib nii vastu sellisele käitumisele..või siis hoopis süda.
Aga jah, nii on.
Kuigi, vahel ma tahaks,et nii ei oleks, sest siis tunneksin ma end normaalsemana, teistega sarnasemana ja mõistaksin neid ehk rohkem.

+1

+1