(2).jpg)
Postitusi: 7
Väsinud kõigest
Postitatud: 08-03-2007 08:38 Jälgi teemat
Oleme mehega üle aasta koos olnud. Eelmise aasta lõpus sai ka ühine kodu muretsetud ja siin need probleemid algasid. Läbi ei saanud me enam üldse, ainult tülitsesime ja karjusime. Ex paljudes asjades oli ka mina süüdi ja püüdsin ennast siis tagasi hoida, püüan siiani. Mees aga paneb samamoodi või isegi hullemini edasi.Ei möödu päevagi ,kui ta mind ei sõimaks või ei karjuks mu peale.Ma ei julge talle midagi öelda,sest kust ma tean mis teda ärritada võiks, isegi see kui ma tema jaoks midagi valesti või imelikult ütlen ajab marru.Mu närvid on totaalselt läbi, ainult nutan ja värisen.Ma tean ise kah,et pean minema,eile jäeti mind isegi maha kuna ma olen liiga kohutav ta jaoks.Pean alguses üürika võtma aga isegi 1-toaline Tallinnas on nii kallis,et ma olen siis pankrotis.Ma olen nii väsinud sellest kõigest, lihtsalt ei jõua enam.Vaimne terror on kohutav.
Postitatud: 08-03-2007 13:14
jah, väga paljud paarid elavad koos kuna lihtsalt ei ole kuhugi minna- mul mitu sõbrannat samas seisus. no ja kui mees kah just rikkur ei ole, siis pole midagi teha. tuleb enne leiad uus mees, kelle juurde kolida :)
Postitatud: 08-03-2007 14:21
Ohhhh eiii, mitte mingit uut meest ei taha.Allergia nende vastu :)
Postitatud: 23-03-2007 00:08
kas mõne sõbranna poole ei ole sul võimalik kolida, 2kesi on ikka kergem sellest üle saada ja unustada.
Postitatud: 23-03-2007 10:52
Eluke tegigi oma käigud..ja nüüd olen varsti ilmselt korteri omanik ja mul on täitsa oma kodu. Ootan seda hetke nii väga..viimane aeg on tema juurest minna, muidu olen varsti vaimselt nii läbi ja närve pole kah alles.
Ei oleks oodanudki, et inimene keda 100% usaldada ja oled aint temale pühendunud...võib sulle lihtsalt noa selga lüüa. Armastus tegi lihtsalt nii pimedaks..kahjuks.
Postitatud: 23-03-2007 11:27
Mul on hea meel Sinu üle. Tubli oled! Ja katsu edasi minna nii, et seda viha ja pettumust endaga kaasas ei kanna. Parimat!
Postitatud: 28-03-2007 20:40
armastus teeb tõesti pimedaks. vahest tahaks õppida enam mitte kunagi armuma ja suhteid vaid kainelt võtta :(
Postitatud: 13-02-2008 22:35
õudne lugu.
Postitatud: 17-02-2008 11:31
Ignoreeri teda. Tegelikult ka. Pole mõtet nii jätkata, ära tule enam öösel koju, las helistab, isegi kui sõimab telefoni otsas, siis vähemalt igatseb.
Postitatud: 19-02-2008 10:16
:O
..vääga kummaline olukord,alles soetasite ühise kodu...ja juba närvid krussis :/
..me kolisime kokku kaks ja pool kuud tagasi..algus oli hea..siis läks käest ära..sest mina olen harjunud ju ise hakkama saama ja olen vaid endale möelnud,olin isekas ja ei osanud kallimaga arvestada. Asi sai pöördelise punkti,kui ta lausus,et ei armasta mind enam ja tal pole enam samu tudneid mu vastu...sain aru,mida olin teinud. Tahtsin oma vigu parandada ja alla ei andnud...kirjutasin talle imeilusa kirja. Jäime kokku..ja nüüd valentinipäeval ta lausus,et on vaid üks asi,miks ta minuga koos on...et ta siiski armastab mind :) ma olin nii õnnelik,sest arvasin,et ei kuule enam iial tema käest neid sõnu..
..ja nüüd,on asi korras (y)
Postitatud: 19-02-2008 10:21
mul oli ka sihuke mees kunagi, võtsin ka asjad ja kolisin minema...alguses sõbranna juurde, siis leidsin üürika....nüüd juba uus ja ülinormaalne mees
