Kardan oma mehe vanaema!

Ehk ütled ,et see on sinulaps ,olgu kasvõi 25 -laps aga ikkagist sa tead ise kuidas kõige paremini oma last kasvatada .

Sõbrannad teavad asjast ? :) Räägi nendega sel teemal.. ehk saavad aidata sind kuidagi.

Päris hull ikka .. kus su mees siis on ?

Tunnen sulle kaasa. Mina elan koos kül oma vanaemaga, aga hull on ta täielikult. Ta sõimab ja õiendab, ei lase mul minu last kasvatada, rääkis lapsele ainult surmast jne.. Aga tegin ise sellele lõpu, ütlesin, et laps on minu ja mina kasvatan teda nii nagu ise heaks arvan. Kui ta surmas pm iga päev rääkis siis sain kurjaks ja ütlesin,e t kui tahad sellest rääkida siis räägi kellele tahad aga mitte lapsele, ta alles väike ja terve elu ees, ega pea kuulama, et sina ei taha elada, lapsele on vaja positiivsust. Saan ise ka pea koguaeg memme käest sõimata, et olen loom ja elajas ja mis iganes.. Lapsele ütlesin, et hoia eemale, kui tahad rahu saada, sa ei pea tema käske kuulama kui ei taha, sest mina olen ju sinu ema ja mind kuulatakse (tuletan pm iga päev lapsele meelde, et hoiaks eemale). Tänaseks päevaks olen lapsega ainult teisel korrusel ja väldime memme, tema saagu ise hakkama ja meie saame ise, elu on tunduvalt mutunud.

Kui teil on võimalus siis parim asi mida teha saate on sealt ära kolida. Mul kahjuks see ei õnnestu. Laps käis samas külas lasteaias ja nüüd läheb ka kooli ja hakata last iga päev ca 45 km edasi ja tagasi sõidutama kahjuks välja ei vea. (mitte keegi perekonnast ei tea kas memmega juhtub nt kuu pärast midagi ja mul tekkiks võimalus oma majja tagasi minna).

sul on raske olukord, püüa olla enesekindlam ja proovi meest ka appi võtta.

Mees ei saa sammuti oma vanaema vastu ka teda on ähvardatud välja visata kui ei kuula vanaema sõna ega tee nii nagu tema tahab...

Peaksid mehega sel teemal tõsiselt rääkima. Kui muudmoodi ei saa, siis tuleks teil omaette elama asuda. Eks see võib raske ja kulukas olla, aga sellise vaimse terrori all elada on ju piin. See pole mingi normaalne elu ju seal :S

majanduslik olukord ei luba mujale kolida:S

Kuna ei ole võimalik ära kolida siis ikka palju enesekindlust ja proovida hoida võimalikult palju eemale. Vanaemaga rääkimine ei aita, ta lihtsalt ei saa aru.

Kogu selle teemaga tulevad külmavärinda peale, see on sigaraske olukord ja ei olegi midagi muud soovitada kui ainult jõudu ja rahu.

Saan täiesti aru mida sa tunned...

Ka mina elan mehe vanaemaga koos ja see vanaema eriti mind ei salli...Mees tahaks minuga last,aga ma ise kahtlen selles nii kaua kuni ma vanaemaga ühe katuse all elan. Sest tean,et see ei tõotaks head,sest kui ma tahaks siis ma tahaks oma last oma mehega koos üles kasvatada mitte koos vaanemaga.Pigem hoolitsen lapse eest üksi kui koos kellegagi,kes mind ei sallli.

Ka mina olen kaotanud kõik oma sõbrannad ja sõbrad,sest ma ei käi kuskil,ja ei saa kedagi endale külla ka kutsuda.

Selle peale ei jää muud üle kui teha mehele ettepanek,et murteseme korteri endale mõnex ajaks.aga kas sa oled sel teemal ka oma mehega rääkinud või hoiad selle endale.

Hakka vanaemale vastu,ütle talle mida sa mõtled.Kui sa lased endale pähe istuda siis loomulik et vaanema arvab et sa teed nii nagu tema tahab...

Jõudu...

No mingi toakese ehk ikka jõuaks üürida.Närvid maksavad rohkem.Ma küll ei laseks tal endale pähe istuda.

Oh tuleb hirmud ära jätta, kas siis enda või teiste pärast, niimoodi ei saa ikka lasta võimust võtta. Tuleb ohjad haarata.

Vanematest ja vanavanematest tuleb lahku kolida kui tahad oma peret looma hakata!Sest kooselamine rikub sinu elu ja sinu lapse elu ära kui sa vanamutil tegutseda lased.kui sa juba oled näinud,mis tema eelmistest kasvandiksest on saanud,siis sinu lapsega juhtub sama,kohe kindlasti.ja kus su mees on?mulle tundub,et teda polegi:S Õige mees ei lase oma naisega niimoodi käituda+muretseks elukoha ja käituks täiskasvanulikult ning hoolitseks oma pere eest.