Kardan oma mehe vanaema!

...seda niiväga, et olen lastnud tal oma lapsega teha mis tal pähe aga tuleb (mis on tema arust õige). Ei ole talle mitte midagi öelnud vaid vaikides pealt vaadanud ja salaja pisaraid soetanud. Tema väidab, et on kolm poissi üles kasvatanud ja teab sellest rohkem kui mina kel on esimene laps... tema esimene kasvantik oli joodik teine on kalk ja ainult endale mõtlev/arvestav ja kolmadast ei tea ma midag. Kui tahan oma lapsega kuskile minna või midagi teha/anda lööb ta käe ette ja kukub sõimama. Olles talle vastu hakanud on ta mind tahnud majast välja visata (mul ei ole kakuhugi minna). Ta on selline isekas, kiuslik vanainmene ühesõnaga sellist ei soovitaks oma vaenlaselegi. Ja päevast päeva nädalast nädalasse ja kuust kuuse temaga ühe katuse all elada on hingeliselt tappev olen kaotamas oma sõbrad lihtsalt sellepärast, et kardan teda ja oma last ei saa kasvatada nii kuidas mina õigeks pean, et temast ei kasvaks sellist nagu tema kasvandikud kippusid olema.