(2).jpg)
Postitusi: 5
Kooselu eksiga ühes korteris?
Postitatud: 25-08-2008 17:45 Jälgi teemat
Tere, armsad buduaaritarid.
Jagan teiega oma muret ja kõhklusi ning loodan, et annate mulle nõu, mida edasi teha!!
Olen oma poisiga aasta koos olnud, sel aastal lõpetasime mõlemad gümnaasiumi ning saime sisse Tallinna ülikoolidesse.
Suve hakul oli koos elamise plaanimine nii tore, mul oli tunne, et mind ootab ees kõigekõige toredam periood - elada koos oma muskaga. Aga nüüd...kõik on paari kuuga totaalselt muutunud! Oma elu alustamine näib siiamaani põnev, kuid minu tunded on need, mis on jahtunud või kadunud või ma ei tea. Igatsen seigelda ja..ei salga, et silmapiiril on teisigi kutte.
Kõige keerulisemaks teeb olukorra aga see, et meil on juba kahepeale üüritud korter. Uuesti otsima hakata nüüd,kui kool juba kohekohe algamas, on raske. Lisaks need maakleritasud ja ettemaksud, lihtsalt pole selliseid võimalusi praegu, ei mul ega tal. Mis te arvate, kas kooselu ühel pinnal äsja lahku läinuna on võimalik? Et me elaks nagu
korterikaaslastena? Mina usun sinisilmsena, et on, aga võibolla olen lihtsalt end uskuma sundinud, sest muud ei jää lihtsalt üle?
Kui vaid saaks südant sundida .. vähemalt paremat ajastust leidma! :(
Jagan teiega oma muret ja kõhklusi ning loodan, et annate mulle nõu, mida edasi teha!!
Olen oma poisiga aasta koos olnud, sel aastal lõpetasime mõlemad gümnaasiumi ning saime sisse Tallinna ülikoolidesse.
Suve hakul oli koos elamise plaanimine nii tore, mul oli tunne, et mind ootab ees kõigekõige toredam periood - elada koos oma muskaga. Aga nüüd...kõik on paari kuuga totaalselt muutunud! Oma elu alustamine näib siiamaani põnev, kuid minu tunded on need, mis on jahtunud või kadunud või ma ei tea. Igatsen seigelda ja..ei salga, et silmapiiril on teisigi kutte.
Kõige keerulisemaks teeb olukorra aga see, et meil on juba kahepeale üüritud korter. Uuesti otsima hakata nüüd,kui kool juba kohekohe algamas, on raske. Lisaks need maakleritasud ja ettemaksud, lihtsalt pole selliseid võimalusi praegu, ei mul ega tal. Mis te arvate, kas kooselu ühel pinnal äsja lahku läinuna on võimalik? Et me elaks nagu
korterikaaslastena? Mina usun sinisilmsena, et on, aga võibolla olen lihtsalt end uskuma sundinud, sest muud ei jää lihtsalt üle?
Kui vaid saaks südant sundida .. vähemalt paremat ajastust leidma! :(
Postitatud: 25-08-2008 20:01
Ega sa üksi seda muidugi otsustada ei saa, sest võib-olla poiss ei taha enam sinuga koos elada. Ja kui tal tunded tugevad, võib ta jääda lootma, et kooselu muudab midagi ja see võib hakata sulle närvidele käima.
Postitatud: 25-08-2008 21:06
Muidugi on võimalik, te poleks esimene paar, tean omast käest.
Lihtsalt ei tasu teise ellu liigselt nina toppida ja kõik sujub :)
Postitatud: 25-08-2008 21:13
vot ei kujuta ette!
uued kutid silmapiiri tagant tulevad külla ja siis istute seal koos rõõmsalt??
ok nali naljaks, tundud vähemalt aus, sest tahad suu puhtaks rääkida.
aga kui ühel teist on ikka suuremad tunded siis head siit loota pole;)
Postitatud: 25-08-2008 21:13
Natuke raske juhus jah. Oleks tulnud enne selliste asjade peale mõelda. Nüüd juba natuke hilja. Mis siis nii väga juhtunud on, et kaks kuud tagasi tahtsid hirmsasti koos elada, aga nüüd on tunded kadunud. See ka naljakas natuke.
Mis ma lahenduseks pakuks, on see, et katsu mõelda, mida Sa õieti tahad. Korteri vahetus ei ole kunagi probleem. On ju olemas vanemad ja sõbrannad, kes meelsasti aitaksid.
Kuigi ma tahaks õudsalt teada, kuidas selline meelemuutus tuli?
Postitatud: 25-08-2008 21:23
Kui olete head sõbrad, siis on võimalik. Ise ei kujuta ette, kuna ei ole sellises olukorras olnud.
Postitatud: 25-08-2008 21:30
proovige :)
Postitatud: 25-08-2008 22:47
Kuidas mul selline meelemuutus tuli? See on hea küsimus. Kui nüüd tagasi mõelda, ei saa öelda, et see kõik üleöö juhtus.. Asjad kuhjusid, kuid ma oskasin alati endale sisendada, et teen õiget asja, valisin õige inimese. Tundsin end turvaliselt, aga mis puudu oli, nüüüd lõpuks mõistsin, oli kirg, millle alahindamiseks ja millest ilma olemiseks olen veel lihtsalt liiga noor. :)
Ma arvan, et me kõik õpime iga päevaga ennast pisihaaval tundma. Võite kindlad olla, et praegusel hetkel ma iseenda kõige suurem lemmik ei ole, et nõnda viivitasin ja.. ohhh.
Postitatud: 26-08-2008 01:55
Tsiteeritud:
Tsiteeriti: Loore77
Kuidas mul selline meelemuutus tuli? See on hea küsimus. Kui nüüd tagasi mõelda, ei saa öelda, et see kõik üleöö juhtus.. Asjad kuhjusid, kuid ma oskasin alati endale sisendada, et teen õiget asja, valisin õige inimese. Tundsin end turvaliselt, aga mis puudu oli, nüüüd lõpuks mõistsin, oli kirg, millle alahindamiseks ja millest ilma olemiseks olen veel lihtsalt liiga noor. :)
Ma arvan, et me kõik õpime iga päevaga ennast pisihaaval tundma. Võite kindlad olla, et praegusel hetkel ma iseenda kõige suurem lemmik ei ole, et nõnda viivitasin ja.. ohhh.
Tean täpselt, mis tunne Sul praegult on. Ise olen ka praegult suhtes väga toreda noormehega, kes minust väga hoolib, aga mulle jõudis kohale, et tahan hoopis midagi muud. Vabadust. Ma tahan alati seda, mida ma ei saa ja tema on mul täiesti olemas. Mida rohkem ta mind kinni hoida üritab, seda rohkem tahan mina end lahti rebida. Õnneks pole meil asi nii raske. Aga see selleks.
Oled Sa täiesti kindel ikka, et mõne aja pärast ei hakka sa teda tagasi igatsema? No muidugi ei tahtnud Sa vastust küsimusele, et kas jätta või mitte, vaid hoopis oli küsimus kooselu kohta. Milline inimene ta on? Kas ta saab normaalselt läbi mõne oma eksiga või on ta selline inimene, kes ei taha enam üldse suhelda, kui lahkuminek on? Siiski, mõlemad olete täiskasvanud inimene ja just Sina peaksid teda piisavalt tundma, et teada, kas üldse tasub talle sellist ettepanekut teha.
Palju edu!
Postitatud: 26-08-2008 03:29
njaa...minusilmis oleks selline võimalus 100% välistatud....ei suudaks seda mitte kuidagi...
Postitatud: 26-08-2008 11:42
Minuga juhtus sama asi aastatid tagasi, kui tulin ülikooli ja pidime poisiga koos elama hakkama ning korteri üürima. Ütlen ausalt sellest ei tulnud midagi välja. Algul tutvusin uue keskonnaga, mõtlesin et ehk pingutaks natukene ja saaks asja meie suhtest, aga ei. Tutvusin uute kursakaaslastega, nautisin tudengielu, käisin nendega tihti väljas. Seega kasvasime üksteisest veel rohkem lahku. Iga väiksemgi asi tema juures häiris mind aina rohkem ja ma ei tahtnudki temaga kodus koos olla, kuigi ma siis seda endale ei tunnistanud.
Vahepeal kolis mu poisski korterst ajutiselt oma sõbra poole. Lõpuks nii umbes 3 kuud elades otsustasin, et ma ei taha nii enam. Otsisin omale ühika koha ja kolisin ära. Muidugi meie nö suhe veel totaalselt läbi polnud, kohtusime näalas mõned korra ikka, aga lõpuks lõpetasime asja täielikult ära.
