abort

Lugesin siin erinevaid arvamusi ja pean väga suure kurbusega teatama et mind ootab see jubedus ees..algul kui sain teada et olen rase tundsin nii siirast õnne tunnet ja ka minu kaua kaua aegne kallim oli nõus (et pigem jah kui ei)! Aga kuna olin juba pikemat aega juba tervisega kimpus ja sain uuringute käigus väga kangeid tablette ja käisin kompuutris kus siis väga suur kiirgus jne...kuid kõike seda tehes ei teadnud ma ise ega ka arstid et ma rase olin kuna ei näidanud ei ultraheli midagi ega ka testid. Ühesõnaga kui ma haiglast koju sain siis enne veel tehti mulle ultraheli ja siis see pisike täpike oli minu sees elama hakanud...pelgalt seda täpikest nähes hakkasin nutma...olin nii õnnelik,teadmata mis mind ees ootab. Helistasin arsti oodates oma kallimale ja olime koos rõõmsad. Kuid siis saabus arst kes ilma pikema jututa ütles et on soovitatav teha abort nende tugevate kiirituste pärast ja olen saanud suures koguses tablette mis on raseduse ajal välistatud ja seda enam et minu rasedus oli alles 4 nädalat kestnud,mõjutas see kõik minu väikest lootekest. Kõik see kokku garanteerib minu nn. lapsele siis väärarengu ja puude. Saada ühe hetkega kõike seda teada,lihtsalt murdis mu...käisin arsti juures konsultatsioonis ja kui tehti ultraheli ja ma nägin oma lapsekese südant imekiiresti tuksumas, mõtlesin ma aina aga ehk siiski saab kuidagi jne...ma läksin nii hüsteeriasse et minestasin. Kui palatis ärkasin hiljem siis küsisin jälle mida see kiiritus ja ravimid mu lootele teinud,kuna tahtsin seda uuesti kuulda et kinnitust aina saada.
Nüüdseks olen juba 6 nädalat rase olnud ja mõne päeva pärast lähen haiglasse siis seda koletust läbi elama. minus on tohutu hirm ja ma tunnen juba praegu süümekaid ja ma räägin "temaga" miks nii vaja on ja kui kahju mul on.ja nutt..see ei lakka Ükskõik kui valus see minu jaoks ka ei ole...minus on veel vähem südant näha teda terve elu kannatamas, sest mitte keegi ei ütle ju mis tal viga saab olema. Ma armastan juba preagu seda pisikest olevust ja see murrab mu südame kuid siiski ma ei taha eal oma last kannatams näha. Kuigi peres on kõik toetavad ja üritavad mulle tohutult toeks olla siis lohutust ei suuda keegi pakkuda,,,ka mitte kallim.
Kui see kord tehtud jumal seda teab mis siis minuga toimub,arvestades et ma juba preagu omadega läbi olen....

Igatahes et mitte keegi ei arvaks et seda otsust vastu võtta on lihtne...see murrab naise südame,muserdab ja piinab...sest oma lapse kaotus on kõige hullem.
[b]

Tegin, sest polnud veel õige aeg. Ei kahetse.

Pole teinud. Kunagi olin täielikult selle vastu, kuid nüüd mõtlen, et kui inimene ei ole valmis ja ta ei suuda lapsele pakkuda kõike, mida laps vajab, siis võibolla oleks isegi mõistlik.
Ja ma olen kuulnud, et aborti tehakse hiljem ka, kui avastatakse, et laps on ikka ajukahjustusega või miskit.

Õnneks ei ole pidanud tegema , aga ega mul selle vastu midagi ei ole ka . Kui ei ole valmis ja lapsele pole midagi pakkuda siis ei ole ju vaja seda pisikest raskustesse tuua. Mis elu tal nii oleks .

Pole kunagi teinud ja loodan ka tulevikus seda mitte kogeda.
Kuid mis siin aru saada on nendest?!
Mõnedel on rasestumisvastased vahendid alt vedanud,mõnel apsakas ja mõni on lihtsalt krooniline kaitsevahendita seksija ja siis aga pannakse aeg kirja arstile.
Kui käisin rasedusega kontrollis oma günekoloogi juures,siis ooteruumis enne mind oli üks noor naine,kes hakkas minuga lobisema,
Jutu sees umbes mainis mulle,6ndat kuud rasedale,et kas ma ka saatekirja abordiks võtma,et kellele neid tittesid siia ikka vaja on,et temal juba 6s abort.
Suht närvi läksin,kuna olin 12 kuud enne seda oma lihase lapse matnud ja küsisin siis ka,et rasestumisvastastest vahenditest pole kuulnud.
Tema siis,et ahh,unustan ja siis pole raha et osta jne,et kindlat partnerit pole jne ja et tema 3-e last kasvatab ka tema vanaema siis.
Eriti tubli naine siis,vanust oleks pakkunud max mingi 24 äkki.

Ei ole ise teinud ja ei suudaks ka teha. Mina saan aru nendest, kes teevad, kui ei taheta last või ei suuda last yles kasvatada, siis pole mõtet sünnitada ju. Kui pole lapsa saamiseks valmis, siis tuleb aborti teha ju, mitte sünnitada last ja siis laps peab pärast kannatama rasket elu.

Ei, sain lapse.

ei ole teinud seda.

jah tõesti ei saa aru, sa ju ei saa ise hakkama, sind peab aitama, aga kui üks hetk pole enam kedagi, mis siis saab?
väga egoistlik mu arust neid sõimata kes on ennem lapse saamist sellele mõelnud et ei pea kuskilt abi kerjama.
ise pole teinud, aga ei välista et võin kunagi teha.

Ei ole teinud, ja ei teeks ka seda ilmselgelt!