abort

Ei ole teinud, aga ei vaata ka viltu nende peale, kes teevad! Kuid, kui abort muutub juba rutiiniks, siis on naise mõistus küll korrast ära.

Sama.. 1 korrast saan veel kuidagi aru, aga juba teine.. ja kolmas... no ei saa olla mõistus korras tõesti, et sellised asjad ''juhtuvad''

Teinud pole, kuid kui peaks vajadus tekkima, teeks muidugi ära. Loodan, et ei juhtu nii, mitte et see mulle kuidagi väga raske oleks, aga sekeldus omaette küll, ei ole vaja.

Abordi vastu. Olen alati öelnud et mina saan lapse siis kui ma ei pea mõtlema kas jätta või mitte !

+1 olin enda meelest liiga noor,nüüd õnnelik ema,oodatud lapsega

[tsiteeri]Lugesin siin erinevaid arvamusi ja pean väga suure kurbusega teatama et mind ootab see jubedus ees..algul kui sain teada et olen rase tundsin nii siirast õnne tunnet ja ka minu kaua kaua aegne kallim oli nõus (et pigem jah kui ei)! Aga kuna olin juba pikemat aega juba tervisega kimpus ja sain uuringute käigus väga kangeid tablette ja käisin kompuutris kus siis väga suur kiirgus jne...kuid kõike seda tehes ei teadnud ma ise ega ka arstid et ma rase olin kuna ei näidanud ei ultraheli midagi ega ka testid. Ühesõnaga kui ma haiglast koju sain siis enne veel tehti mulle ultraheli ja siis see pisike täpike oli minu sees elama hakanud...pelgalt seda täpikest nähes hakkasin nutma...olin nii õnnelik,teadmata mis mind ees ootab. Helistasin arsti oodates oma kallimale ja olime koos rõõmsad. Kuid siis saabus arst kes ilma pikema jututa ütles et on soovitatav teha abort nende tugevate kiirituste pärast ja olen saanud suures koguses tablette mis on raseduse ajal välistatud ja seda enam et minu rasedus oli alles 4 nädalat kestnud,mõjutas see kõik minu väikest lootekest. Kõik see kokku garanteerib minu nn. lapsele siis väärarengu ja puude. Saada ühe hetkega kõike seda teada,lihtsalt murdis mu...käisin arsti juures konsultatsioonis ja kui tehti ultraheli ja ma nägin oma lapsekese südant imekiiresti tuksumas, mõtlesin ma aina aga ehk siiski saab kuidagi jne...ma läksin nii hüsteeriasse et minestasin. Kui palatis ärkasin hiljem siis küsisin jälle mida see kiiritus ja ravimid mu lootele teinud,kuna tahtsin seda uuesti kuulda et kinnitust aina saada.
Nüüdseks olen juba 6 nädalat rase olnud ja mõne päeva pärast lähen haiglasse siis seda koletust läbi elama. minus on tohutu hirm ja ma tunnen juba praegu süümekaid ja ma räägin "temaga" miks nii vaja on ja kui kahju mul on.ja nutt..see ei lakka Ükskõik kui valus see minu jaoks ka ei ole...minus on veel vähem südant näha teda terve elu kannatamas, sest mitte keegi ei ütle ju mis tal viga saab olema. Ma armastan juba preagu seda pisikest olevust ja see murrab mu südame kuid siiski ma ei taha eal oma last kannatams näha. Kuigi peres on kõik toetavad ja üritavad mulle tohutult toeks olla siis lohutust ei suuda keegi pakkuda,,,ka mitte kallim.
Kui see kord tehtud jumal seda teab mis siis minuga toimub,arvestades et ma juba preagu omadega läbi olen....

Igatahes et mitte keegi ei arvaks et seda otsust vastu võtta on lihtne...see murrab naise südame,muserdab ja piinab...sest oma lapse kaotus on kõige hullem.
[b][/tsiteeri]


ÕUDNE! :(


Aga muidu ise olen ka teinud.. isiklikud põhjused ja kohe kindlasti mitte pole uhke.

[tsiteeri]Lugesin siin erinevaid arvamusi ja pean väga suure kurbusega teatama et mind ootab see jubedus ees..algul kui sain teada et olen rase tundsin nii siirast õnne tunnet ja ka minu kaua kaua aegne kallim oli nõus (et pigem jah kui ei)! Aga kuna olin juba pikemat aega juba tervisega kimpus ja sain uuringute käigus väga kangeid tablette ja käisin kompuutris kus siis väga suur kiirgus jne...kuid kõike seda tehes ei teadnud ma ise ega ka arstid et ma rase olin kuna ei näidanud ei ultraheli midagi ega ka testid. Ühesõnaga kui ma haiglast koju sain siis enne veel tehti mulle ultraheli ja siis see pisike täpike oli minu sees elama hakanud...pelgalt seda täpikest nähes hakkasin nutma...olin nii õnnelik,teadmata mis mind ees ootab. Helistasin arsti oodates oma kallimale ja olime koos rõõmsad. Kuid siis saabus arst kes ilma pikema jututa ütles et on soovitatav teha abort nende tugevate kiirituste pärast ja olen saanud suures koguses tablette mis on raseduse ajal välistatud ja seda enam et minu rasedus oli alles 4 nädalat kestnud,mõjutas see kõik minu väikest lootekest. Kõik see kokku garanteerib minu nn. lapsele siis väärarengu ja puude. Saada ühe hetkega kõike seda teada,lihtsalt murdis mu...käisin arsti juures konsultatsioonis ja kui tehti ultraheli ja ma nägin oma lapsekese südant imekiiresti tuksumas, mõtlesin ma aina aga ehk siiski saab kuidagi jne...ma läksin nii hüsteeriasse et minestasin. Kui palatis ärkasin hiljem siis küsisin jälle mida see kiiritus ja ravimid mu lootele teinud,kuna tahtsin seda uuesti kuulda et kinnitust aina saada.
Nüüdseks olen juba 6 nädalat rase olnud ja mõne päeva pärast lähen haiglasse siis seda koletust läbi elama. minus on tohutu hirm ja ma tunnen juba praegu süümekaid ja ma räägin "temaga" miks nii vaja on ja kui kahju mul on.ja nutt..see ei lakka Ükskõik kui valus see minu jaoks ka ei ole...minus on veel vähem südant näha teda terve elu kannatamas, sest mitte keegi ei ütle ju mis tal viga saab olema. Ma armastan juba preagu seda pisikest olevust ja see murrab mu südame kuid siiski ma ei taha eal oma last kannatams näha. Kuigi peres on kõik toetavad ja üritavad mulle tohutult toeks olla siis lohutust ei suuda keegi pakkuda,,,ka mitte kallim.
Kui see kord tehtud jumal seda teab mis siis minuga toimub,arvestades et ma juba preagu omadega läbi olen....

Igatahes et mitte keegi ei arvaks et seda otsust vastu võtta on lihtne...see murrab naise südame,muserdab ja piinab...sest oma lapse kaotus on kõige hullem.
[b][/tsiteeri]

Nii kurb. :( Ma ootan ka praegu pisikest ja ei tahaks mõeldagi, et tast loobuma peaks. :( Aga loodame, et sul tulevikus läheb paremini ja saad endale kaua oodatud armsakese. :)

üldiselt olen selle vastu, aga mõnes olukorras vb ei oleks muud teha,.nt kui saad teada et sul sünnib raske puudega laps või rasedus siis vägistamise tulemus vms:S

Ja mis Sa siis teed, kui kogemata jääd rasedaks? Siis ka ei mõtle?
Endal lapsi pole, aga samas ei ole ka abordi vastu. Milleks on vaja sünnitada laps, kui teda ei taheta? Või kui ta on näiteks puudega? Või kui ta peaks sündima perre, kus on juba liiga palju lapsi ja vanemad peavad sente lugema, et vaevu hakkama saada? Siin ilmas on juba niigi palju lapsi, kes peavad kannatama.
Nii et olen poolt, aga samas ei ole tõesti selle poolt, kui seda kasutatakse nö "rasestumisvastase" vahendina.

Nendele , kes siin kindlalt väidavad, et ei teeks ja on vastu siis. Ehk olete veel liiga noored on raske mõita neid naisi, kes seda teevad.Kõik oleneb olukorrast ja asjaoludest