On meil naistel ikka probleeme, minul ka.

Tjah, ma olen korduvalt seda siia kirjutama hakanud ja siis korduvalt loobunud , aga las läheb.

Minu elus on hetkel üks mees, kes kõigub „sõber“ ja „kallim“ staatuse vahel juba pikemat aega. Aegajalt on tunnen, et me mõlemad tahame enamat, siis jälle tundub, et üks tahab rohkem kui teine ja mõnikord on selge, et mõlemal on täiesti ükskõik.

Eks meie ajalugu on olnud ka keeruline, samasugust tantsu tantsisime teineteise ümber juba keskkoolis käies, kuid ajad muutusid, minu kõrvale ilmus keegi ja temal ka. Suhtlesime sõpradena, kuni meil mõlemal pikaajaline (5 aastat) püsisuhe korraga läbi sai.

Ja nüüd siis selline nokk-kinni-saba-lahti olukord ja mina ei oska kuidagi edasi ega tagasi minna. Sõprus enam päris ei ole, aga midagi muud ka mitte.

Tean, et ka tema otsib midagi uut aga võibolla ei oska seda näha täpselt enda nina all. Või oskab, aga kardab, et teeb midagi valesti. Eks väike hirm on ka, et kas me oleme nõus selle sõprusega riskima, kui peaks selguma, et päris õige see asi ei ole. Kas proovimata saaks kuidagi teada? Nali.

Igatahes mina olen jälle selles faasis, et ei saa teda enda peast minema aga temal on just kiiremad ajad ja me ei ole viimasel ajal peaaegu üldse kohtunud. Ei tahaks nagu pealetükkiv ka olla...aga pagan küll, mis selle igatsusega pihta hakata? Kust seda sasipundart nüüd harutama hakata?

Niisiis, buduaarikad, värvikaid kommentaare ja värskeid ideid paluks :)