(2).jpg)
Postitusi: 9
Koolistress?
Postitatud: 03-09-2008 19:23 Jälgi teemat
Tere.
Olen sellest aastast siis rebane. Jäin oma kooli edasi, kuigi ei tahtnud üldse, ema käskis, mis siis, et ma teise kooli sisse sain ja sinna tahtsin minna.
Kuna uus kooliaasta algas, siis sain oma uue klassiga tuttavaks. Tavaliselt olen ma (liiga) jutukas, kuid oma uut klassi ma võõrastan. Esimesel päeval ma tõesti üritasin nendega rääkida ja sõbruneda kuid mul pole nendega MITTE MIDAGI rääkida. Kuna kõik mu sõbrad läksid teise kooli, siis olen ma täiesti üksi. Isegi oma vanas koolis ei suuda ma enam ringi käia. Nüüd istun ma täiesti üksi sööklas lõuna ajal ning üldse vaatan pidevalt enda ette ja olen vaikselt pingis. Loomulikult on mul ikka tuttavaid ka, aga neilegi ei taha koguaeg külje alla ujuda.
Mu ema arvab, et ma olen liiga uhke ja sellepärast kellegagi ei suhtlegi, aga ma ei ole tegelikult, see on lihtsalt õudne. Mulle ei meeldi niimoodi üksi olla ja mitte kellegagi suhelda, aga kuidas ma ka ei püüaks, ma ei suuda kellegagi suhelda, kõik on minust liiga erinevad... Aga koguaeg mis-su-lemmikvärv-on küsimusi ma ka küsida ei taha ju!
Need kaks koolipäeva olen ma terved päevad pisaraid tagasi hoidnud ja niipea kui koju jõuan olen lihtsalt nutma hakanud. Ma ei jõua enam nii. Kool ei ole üldse raske, aga nende inimestega seal on halb koos olla. Aga väga erakuks ma ka saada ei taha. :/
Mida teha?
Päikest kõigile!
Olen sellest aastast siis rebane. Jäin oma kooli edasi, kuigi ei tahtnud üldse, ema käskis, mis siis, et ma teise kooli sisse sain ja sinna tahtsin minna.
Kuna uus kooliaasta algas, siis sain oma uue klassiga tuttavaks. Tavaliselt olen ma (liiga) jutukas, kuid oma uut klassi ma võõrastan. Esimesel päeval ma tõesti üritasin nendega rääkida ja sõbruneda kuid mul pole nendega MITTE MIDAGI rääkida. Kuna kõik mu sõbrad läksid teise kooli, siis olen ma täiesti üksi. Isegi oma vanas koolis ei suuda ma enam ringi käia. Nüüd istun ma täiesti üksi sööklas lõuna ajal ning üldse vaatan pidevalt enda ette ja olen vaikselt pingis. Loomulikult on mul ikka tuttavaid ka, aga neilegi ei taha koguaeg külje alla ujuda.
Mu ema arvab, et ma olen liiga uhke ja sellepärast kellegagi ei suhtlegi, aga ma ei ole tegelikult, see on lihtsalt õudne. Mulle ei meeldi niimoodi üksi olla ja mitte kellegagi suhelda, aga kuidas ma ka ei püüaks, ma ei suuda kellegagi suhelda, kõik on minust liiga erinevad... Aga koguaeg mis-su-lemmikvärv-on küsimusi ma ka küsida ei taha ju!
Need kaks koolipäeva olen ma terved päevad pisaraid tagasi hoidnud ja niipea kui koju jõuan olen lihtsalt nutma hakanud. Ma ei jõua enam nii. Kool ei ole üldse raske, aga nende inimestega seal on halb koos olla. Aga väga erakuks ma ka saada ei taha. :/
Mida teha?
Päikest kõigile!
Postitatud: 06-09-2008 22:32
Ma tean, mida sa tunned.. suht. Läksin kaa uude kooli ja praegu on küll tunne, et ma ei sobi täielikult mitte kellegagi. Olen paljudega rääkinud, kuid hetkel nagu pole kellegagi seda klappi vms tekkinud.Eks iga algus ole raske, aga loodan, et suudame mõlemad kiiresti sisse elada ja uusi sõpru leida :)
Postitatud: 06-09-2008 23:35
Alusta sellest, et teed lahke näo pähe. Küll siis inimesed seda ka märkavad.
Juttu peabki alustama ilmast rääkimisega - küll siis hiljem ka tõsisemad teemad tulevad.
Postitatud: 07-09-2008 09:58
Ka mul oli nii...
Mäletan väga hästi mina läksin humanitaari ja kõik mu vanad klassiõed/vennad läksid majandusse või reaali. Esimesed paar nädalat olid ÜLIrasked, sest inimesed olid teised, kellegagi polnud midagi eriti rääkida, ainult vahetunnid olid head sai vanade sõpradega koos olla... Aga tunnid olid suht kurvad ja ajasid jah nutu peale... Aga minul muutus kõik peale rebaste ristimist, sest siis sel ajal olid kõik kuidagi vabamad ja meil käsiti igasuguseid võistluseid koos teha jne, see muutis õhu vabamaks ja suhtlemine muutus lihtsamaks...
Mina arvan, et sa peaksid lihtsalt natuke ootama... Alguses on alati nii, et ei võta vedu.
Postitatud: 07-09-2008 12:47
ehh...tuttav tunne.
praegune olukord pole parem..uus keskkond ja inimesed..seda enam,et keegi ei taha minuga suhelda.ok,olen vist kiiksuga..
aga noh..üksi saab ka hakkama.
Postitatud: 07-09-2008 12:51
mul oli sama asi. sõbrad läksid kõik mujale ja mina olin üksi. alguses ei viitsinud kellegagi suhelda oma klassist, istusin omaette jne. Mida aeg edasi, seda paremaks said suhted klassikaaslastega ja juba 12. lõpuks olime kõik nii lähedased ja ei kujuta ettegi, et peaksin kuskil mujal klassis käima.
Eks see algus ole selline keeruline jah.. Aga kui sa end ise vabaks lased ja ei vaeva end sellega nii palju, siis hakkavad ka uued tuttavad tekkima ja kõik ei tundugi enam nii vastik:)
Postitatud: 07-09-2008 12:51
ema on sul ikka eriline ****
Postitatud: 16-11-2009 12:42
Tuleb ikka ise valida, mitte teiste järgi teha, pole veel hilja kooli vahetada.
Postitatud: 16-11-2009 12:47
Isegi natuke tuttav tunne, sest mina kooli ajal teadsin, et ei vaheta kindlalt kunagi kooli, sest esimeses koolis oli kõige parem..aga peale 9ndat klassi hakkas üks suur ringirändamine ja samamoodi ei olnud isu kellegagi suhelda, kuidagi tundsin ennast üleliigsena vms. Aga siis mingi aja jooksul muutsin ise oma suhtumist ja tegelikult polnud asi üldse nii hull, sain kõigiga hästi läbi ja nüüd juba mõtlen, et nii hea vaheldus oli koole vahetada.
