kui saite teada et olite rase,,,

olen praegu 27.dat nädalat rase!!
see oli ikka kõige ilusam tunne kui sain teada et olen rase!!
oma last ultrahelis esimest korda nähes suutsin kõigest loobuda!!
ja pole kunagi mõelnud,et ma teda ei soovi, armastan teda üle kõige maalimas!!
kuigi pidudel käime ikka elukaaslasega aga saab ka ju ilma alkohoolita!!

Iga oma lapse puhul olen õnnelik olnud, ja üldiselt olen teadnud juba enne arstile minekut, et rase olen, vaist ilmselt. Kui tüdrukute hulka poega lubati tulevat, siis oli küll joovastus suur ja maailm tundus imeline ja kõik inimesed nii armsad :)

Minu arvamus

Nii kui sain teada et ootan beebit siis olin ma kogu aeg usin ning mõtlesin kogu aeg lapsele.Ja kui ta sündis ei olnud mul peaaegu kellegi teise jaoks aega!;)
See on lihtsalt parim aeg meie elus kui saad teada et ootab nii pisikest inimest ja kui ta sünnib!
See on parim!;)

Kui ma teada sain oli vaja kõigepealt tsustada kas jätan alles lapse või mitte?
Rääkisme mehega ja otsustasime et meist saavad Emme ja Issi:D
Õnneks ma ei olnud suitsetaja ja olen pigem veini jooja ja punast veini ju soovitatakse rasedatele niiet.... sööma olen küll tervislikumalt hakanud aga hullult piirama ennast pole hakanud millegagi, rasedus on minu jaoks midagi uut ja ma naudin seda 100-ga.8)

muutusin korralikumaks

No mina arvasin 3 aastat et lapsi ei saa.
Sain uuve elukaaslase (kes on muide käga korralik ei joo ei siutseta)
Ja 2 kuu pärast olingi rase.Algul oli see suur sokk kuna arvasin et nii ei juhtu vist kunagi(kuna olin 3 aastat vahekorras ilma kaitsevahentiteta,eelmise elu kaaslasga)
Kõige rohkem olin ikka Õnnelik et rase olen ja abortis pole kunagi mõelnud,ja ei hakka mõttlema ka:Dtänu sellele et rasetaks jäin jätsin ka 4 aastat kestnud suitsetamise päeva oealt maha.Kuid suurema osa aitas sellest üle saada elu kaaslane:D
Olen talle tänulik selle eest.
Joonu pole juba 8 kuud kuna rasedus on 8-skuu.
Rasetuse ajal pole tarvitanud ei alkoholi ei juukseid värvinud.Ühe sõnaga mitte midagi pole teinud mis võik rasedust kahjustada.
Kui ikka last tahad tuleb kõigest halvast loobuda ja seda lapse nimel
Ja uskuge mind see ei ole ültse raske.

Rasestumine oli natuke planeeritud, st ei kaitsnud enam teadlikult, üllatusena tuli, et kiirelt rasestusin, siis ei suutnud uskuda, et ma emaks varsti saan. Alkohol on sellises olukorras viimane millele mõelda.

Algul olin kahtleval seisukohal kas olen rasedaks jäänud või ei. Teadsin et olid õiged päevad kuid kuna pole enne lapseootele jäänud poleks osanud lootagi et nii kergelt see asi minu puhul käib. Kuna toona oma mehega ehk siis tulevase lapse isaga jäi suhtlus soiku, lävisin oma hea sõbraga ja jõime kahe peale pudeli Martinit ära ( paar päeva pärast oletatavat rasestumist ehk ovulatsiooni ). Mõtlesin küll et mis siis saab kui tõesti rasedaks jäin et kas sel joomisel on tagajärg? Kaks nädalat hiljem kui veel raseduse testi polnud jõudnud teha sai väikest pidu pantud ning sai ka siidrit, õlut joodud kuid siis oli pisuke hirm juba sees ja ei mäleta et üle purgi siidrit ja paar lonksu õlut oleks rohkemat joonud. Mõni päev hiljem, testi tehes sai selgeks et olengi rase. Ise muidugi mõtlesin et näe, oli siis vaja üldse juua, sisetunne ütles õieti. Raseduse ajal ei joonud ega suitsetanud ( pole suitsumees olnudki ) kui siis mõned lonksud šampust vana aasta õhtul ja raseduse lõpukuudel sai mehe kõrvalt õlut lonksutatud. Laps sündis tervena. Sõin nagu ikka mingeid piire ei seadnud kuid mõningatest keelatud toiduainetest siiski loobusin. Laps oli mulle väga oodatud ning olin megaõnnelik et titeootele jäin. Peopanemised ja tantsulkad olid selleks ajaks niikuinii maha jäetud, mida imet enam klubisse minna kui omal mees olemas :D

Kui teada sain, et last ootan, oli rõõm suur, kuna seda me mehega tahtsimegi. Loomulikult ütlesin alkoholile ei, sest see ei tee ju lootele head, suitsetaja õnneks polnud ja ei mäleta, et oleksin jubedalt klubidesse kippund.Muidu pidudel käisin ikka, lihtsalt polnud seal kaua, sest väsimus kippus kergelt peale tulema ja sõpradega kohtusin ka edasi. Rasedus pole ju puue, saad ikka igasugu asju teha ja ringi liikuda, teatud asjad on lihtsalt keelatud.
Sellisest asjast ei saa aga üldse aru, et rase naine paneb pidu nagu äsja 18.aastaseks saanu ja tunneb puudust alkoholist ning teeb plaane sellest, kui laps oleks juba 3 kuune, et siis ta vanavanemate kätte "visata" ja ise kiirelt peole joosta, et saaks ikka rummi koolaga juua või suvel sõpradega Pärnu pralletama joosta.
Sellise suhtumisega inimesed pole veel valmis lapsevanemateks saama. :)

Kuni 5.raseduskuuni polnud suuremat söögiisu,sest terved päevad iiveldas.Sõin palju juur-ja puuvilju ning jõin palju vett.Seepärast kaotasin algul ka paar kilo.Kilod hakkasid tulema lapse kasvuga ja iivelduste möödumisega(mitte,et siis oleksin õgima hakanud),lihtsalt muude asjade järele tekkis taas isu. Raseduse lõpus tekkis suur isu jääkuubikute järele.Sõin kuubiku-kuubiku järel :)
Kogu rasedusega kogunes 16 lisakilo, millest nüüdseks(4 kuu möödudes) on järel paar kg.

Kogu see rasedusekogemus on väärt meenutamist,samuti ka sünnitus, ning soovin rasedatele edu ja kannatust sellel pikal ootusajal :)

muidugi loobusin. siiani ei ole suurt diskoisu peale tulnud, aga seltskondlik olen olnud sama palju kui enne rasedust.
tegelikult mul esimene laps ka alles üsna väike nii et olemegi olnud veidi kodusemad - s.t. elustiil natuke teine võrreldes selle ajaga kui lapsi ei olnud. aga see ei tähenda, et istuksime kodus päevad läbi :)