Õnnetu armastus

TUPSU,lugesin su teksti läbi ja nukralt muigasin sisemuses.Mitte halva pärast,vaid irooniaga elukogemuste peale.Räägitakse vist tõtt,et naised on palju enam kibestunud kui noored tütarlapsed.Eks selles ole süüdi vist elukogemused..Seda mis sa kirjutasid nimetatakse Eluks..Elu annab meile palju õppetunde,nii häid kui halbu.Tuleb osata headest rõõmu tunda ja halbadest õppida!!Nii,et võta seda kui õppetundi,ära lase sel ennast piinata või ahistada tuleviku suhete puhul,või kibestuma panna..lihtsalt võta teadmiseks.Ja ega see üdinisti halb kogemus ka polnud.Siis kui te koos olite,siis oli teil ju hea olla ja nagu ka ise ütlesid,sa ei kahetse,et tema oli see esimene.Pigem sa kahetsed,et ta selleks kauemaks ei jäänud,võib-olla oleksid romantilise hingena tahtnud,et ta ka viimaseks jääb.Aga seda ei juhtunud,sina selles süüdi pole..Väike nõuanne sulle,usalda inimesi,kuid mitte pimesi.Soovin sulle tulevikku veel palju,palju kogemusi,aga häid ja võib-olla paar kergemat halvemat ka sekka millest õppida..Ära ole nukker,kes teab mis head tulevik sulle selle asemel veel tuua võib...kunagi ei tea,mis milleks hea on:)

Tegelikult on belloANCHELIL õigus. Eks see on vast paljudel nii, et kõige raskem ongi üle elada just esimest suurt armastust, esimest meest, kellele süütus kaotati. Lootsin minagi (ja arvatavasti nagu ka paljud teisedki), et tema ongi see, kellega elu lõpuni koos olla, ma pidavat olema tema jaoks parim ja nr 1 maailmas, järsku aga avastati, et mina ei olegi see parim, vaid leiti endale uus armastus, kukkus maailm kokku ja mõtlesin, et tahaks ära surra. Kulus küll parajalt ajuloputust vanavanemate poolt ja mõned (või mõnekümned) nutused ööd, kuni selgines maailm... ja nüüd, hiljuti teda uuesti nähes tekkis küsimus, et miks? Kes ta mulle üldse oli? Ta oli nii võõraks jäänud, et ei suutnudki ette kujutada, et mille pärast mul üldse nutta oli... Sain aru, et olin hoopis ise õhulosse ehitanud ja teda oma unistuste printsina kujutlenud ja püüdnud silmi kinni pigistada selle ees, miks meil suhe logises. Printsist sai täiesti tavaline mees... ja siis avastasin, et aga oi, maailmas on ju teisigi huvitavaid ja toredaid mehi. :D Nii jäigi päevade möödudes valu üha väiksemaks. See, et aeg teeb oma töö, polegi klišee, vaid tõde.

Tupsu, soovin sulle palju jõudu ja edu. ;)

Olen ikka kogenud. Eelmine suhe juba näiteks oli selline, siiani on valus :(

mehel vanust 27
kohe-kohe 28 saamas
Aga milleni ma igapäevaga aina enam ja enam jõuan on see, et selliseks ringi tõmbajaks ta jääb ka või siis saab ta ise kunagi haiget.
Ma ei uskunud endast et ma võin sisemuselt nii nõrk inimene olla. Ma arvasin et ahh mingi suvakas küll läheb ruttu üle, aga oh ei, kus sa sellega.
Ja siiamaani ei saa ma aru, miks ta siis ei tahtnud rääkida nagu TÄISKASVANUD inimene. Selline käitumine on täielik müsteerium minu jaoks. Kas ta on tõesti nii arg? Või üritab ennast sel moel lohutada tehes teistele haiget? Ei saa aru lihtsalt.

Aga loomulikult suur aitäh heade sõnade eest! :)

olen kogenud,aga siis mõlema poolset keelatud armastust:(

No nii kuidas mina aru sain enda situatsioonist siis oli meil ainult ühepoolne kogu see tsirkus. Võibolla tundis ta minu vastu ainult iha/kirge või mida iganes, aga sellise käitumise puhul ei saa arvessegi võtta seda et midagi enamat oleks olnud :( ....või siis lihtsalt oli kuival olnud ning vaatas et oh ettejuhtuv naiivitar, kellele võib alguses mingit jama ajada. Ja lollike-ullike nagu ma juba olen jäin kõike ka uskuma algselt, sest jutt oli mehel hea ;) ma usun et päheõpitud tekst juba tal.

Ma olen siiani olnud õnnistatud heade meestega, kes elu ilusamana hoiavad.

Oh, kahjuks on seda mitmeid kordi juhtunud. Pigem õnnetud armumised kui, et armastused. Aga arvatavasti seetõttu, et olin nõnda noor. Nüüd elan mehega juba kaks aastat koos ja armastuse kohapealt midagi õnnetut ei ole :)

õnneks pole :)

Aga mina jälle leian,et see ongi elu! Üks armastab üht teine teist,kolmas kolmandat ja see keda armastad sina armastab jällegi teist! Kõigil meist on mingi valus kogemus või salaarmastus,inimene kes mingil põhjusel ei ole ette määratud,aga ometigi elab südames.Neid kes saaks väita,et pole kunagi pidanud armastuses pettuma,neid on väga vähe ju..Kus me muidu omi kogemusi saame kui mitte pettumustest! Selleks,et teada mis on elu,selleks peab ka teadma mis on valu-kahjuks see nii on...Minul isiklikult on,aga päris mitu nö õnnetut armastust,aga vanemaks saades olen mõistnud,et need olid mul selleks,et neist õppida-teha vahet õigel ja valel,eristada inimesi kes sinust tõeliselt hoolivad ja kes ainult loobivad tühje sõnu..Kahjuks pole elu suutnud õpetada kuidas vältida haiget saamist,aga see polegi võimalik seni kuni tunned,igatsed,armastad! Arvan,et minu arvamus ARMASTUSEST on kõvasti muutunud ja leian,et ei saagi nimetada armastuseks paljusid suhteid mis kunagi olnud! Kui lõppeb valu,lõppeb ka armastus..paraku need kaks asja käivad siin elus ikka käsikäes......