Downi sündroomiga laps

Olen sellisest asjast isegi mõelnud ning tõesti, kui aus olla, siis ma ei sooviks endale last sellises olukorras. Oleksin nõus ka sellest ainsast loobuma. Samamoodi, ei oleks adopteerimine probleem.

Downi sündroomiga lastel on iseloomulik välimus ja nad on väliselt üsna sarnased.

Välised sümptomid:

* väike ümmargune pea, kukal ja näo profiil on lamedad;
* silmade lõige on viltune (meenutab mongoliidset rassi);
* kolmas silmalaug ehk epikantus, mis kujutab endast silmanurgas asuvat iseloomulikku nahavolti;
* silmade vahe on lai, esineb lameda juurega väike nina;
* kõõrdsilmsus, 3–4% esineb kae;
* hammaste anomaaliad;
* suu on poolavatud, suur keel sageli suust väljas;
* kõrvad on väikesed ja ümarad;
* kaela nahk on paks ja voldiline;
* nahk on kuiv ja sageli lõhenenud;
* iseloomulik on ka lühike kasv ja langenud lihasjõudlus;
* sõrmed on lühikesed, 50% esineb ahvivagu ehk nelja sõrme vagu (ahvikäejoon).

Vaimsed iseloomujooned:

* vaimse arengu mahajäämus võib olla erineva erineva sügavusega - kuni sügava vaimse alaarenguni.

Kehasisesed puudused või defektid:

* pooltel lastest esineb kaasasündinud südamerike ja/või puusaliigeste arenguhäire;
* liigeste liigne painduvus.

Neil esineb sagedamini kasvajaid, nakkushaigusi, soole avanematust ja teisi haigusi. Hilisemas elueas on suur risk haigestuda Alzheimeri-tüüpi tõvedesse ja akuutsesse leukeemiasse. Iseloomult on Downi sündroomiga indiviidid leebed, kuid aeg-ajalt võib tekkida agressioonipuhanguid. Meesoost isikud on steriilsed, naised väga harva viljakad.

Kui saaks raseduse ajal teada, et on suur tõenäosus Downi sündroomiga laps sünnitada, siis teeksin aborti. Mul ei ole ilmselt nii suurt missioonitunnet, et 50 aastat last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Kui aga sünniks juba downi sündroomiga laps, tekitaksin endale nähtavasti selle missioonitunde:) Üleüldiselt pigem adopteeriks terve lapse kui sünnitaks haige.

Muidugi ei sünnitaks. Alati on olemas adopteerimise võimalus või võtan endale siis surrogaatema. Lihtne :)

ei sünnitaks.

No kuna mul on juba lapsed olemas, siis ei muretseks ma sellepärast, et lastetuks jääksin. Aga tegelikult ei oskagi sellisele asjale vastata, kui ei ole midagi sellist läbi elanud. Siiski arvan, et teeksin abordi.

ei sünnitaks.

Haiget last ei sünnitaks kindlasti.Milleks teda siia maailma vaja on teistele koormaks.

Ma arvan, et ma ei sünnitaks.

Minu klassiõe emale öeldi, et peab tegema abordi, sest laps on väärarenguga. Paraku selgus hiljem, et mingit väärarengut polnud. Eks see oli ka hallil nõukaajal ja selline eksimus on viidud tänapäeval miinimumi lähedale, kuid ALATI jääb eksimisvõimalus.
Mina nähtavasti siiski sünnitaks. Kui elu on seadnud nii, mis parata.... Tuleb leida ka esialgu keerulistes olukordades midagi positiivset ja ilusat. Rääkige vaimsete ja füüsiliste puudega laste emadega ja küsige neilt, kas nad sooviksid, et neil poleks antud sellist võimalust.. Mina olen rääkinud..