Postitusi: 5209

Downi sündroomiga laps

Postitatud: 06-03-2009 09:08

Kui te saaksite teada,et ootate downi sündroomiga last,ja te enam ei rasestuks,mis oleks teie otsus.
Kas saada laps ja teda kasvatada,või üldse mitte kunagi last ise saada.
Endal ennem lapsi poleks.
Postitusi: 6422

Postitatud: 06-03-2009 13:38


ei sünnitaks!
Postitusi: 976

Postitatud: 06-03-2009 13:38




See oleks kindlasti rakse periood inimese elus aga ma usun ,et õigem oleks mitte sünnitada. Lapsel ei oleks ka hea elu.Inimesed on tõesti väga õelad tänapäeval. Eriti nooremad 10-15. Laps oleks õnnetu .
Postitusi: 33152

Postitatud: 06-03-2009 15:16


mina ei hakka siin oletama -liiga jube teema
Postitusi: 10091

Postitatud: 06-03-2009 15:19


ei sünnitaks.
Postitusi: 13132

Postitatud: 06-03-2009 15:21


kui saaksin piisavalt vara teada, et lapsel selline sündroom tulemas oleks, siis loobuksin tema enda huvides ära, aga kui ei teaks ja selguks alles sünnitusel või selguks lihtsalt abordi jaoks liialt hilja, siis jätaksin otseloomulikult alles ja üritaksin talle võimaldada nii head elu kui minu võimuses
Postitusi: 707

Postitatud: 06-03-2009 15:30


ma mõtlesin päris pikalt selle üle enne, kui vastma hakkasin... oletada on muidugi nõme, et mis siis ja mis siis.. aga kui tekibki reaalselt selline situatsioon, kus olen rase ja uuring tuvastab kromosoomihäire, siis mina ei hakkaks kohe aborti kaaluma. ükski uuring ei tuvasta häireid 100% - ikka annavad need tõenäosuse ntks 1:69 v 1:126 jne.. see tähendab et kui näiteks 126 samade näitajatega last on rivis, on ühel neist sündroom - teistel 125-l aga mitte. Minu jaoks on minu laps ikkagi minu laps ja pole vaja siinkohal ohkima hakata, et oi, sa ei tea, mis tähendab teistsugust last üles kasvatada v inimesed hakkavad ju imelikult vaatama. Las vaatavad. Ja tegelikult.. ühiskond on ikka omajagu edasi arenenud - sotsiaalsema südametunnistusega inimesed teadvustavad endale, et väärareng, kromosoomihäire või sündroomid ei ole selle lapse süü. minu jaoks on ratastoolis inimene samapalju inimene, kui seda on inimene jalgadel või jalgrattal.

kaalutlema hakkaksin pigem tõsisemate häirete puhul.. nagu seda on edwardsi sündroom näiteks.

downi sündroomiga lapsed on paljuski nagu tavalised lapsed. pigem kaldun arvamusele, et need, kes kardavad, et "teised hakkavad imelikult vaatama" jne.. võtavad sellise ühiskonnakäitumismudeli omaenese pealt ehk kuidas nad ise käituksid.
Postitusi: 24923

Postitatud: 06-03-2009 15:38


teeks abordi kui see veel võimalik oleks lapse enda pärast juba...kui aga mitte eks siis pole midagi teha ja tuleb yles kasvatada laps...
Postitusi: 758

Postitatud: 06-03-2009 19:14


teeks abordi ikkagi
Postitusi: 5829

Postitatud: 06-03-2009 19:16


pole mõtet ju last piinlema siia ilma synnitada, ja tema yleskasvatamine nõuab rohkem vaeva ja aega.
Postitusi: 3001

Postitatud: 06-03-2009 19:34


See oleks ikka väga raske valik, sest see ju siiski minu laps, kes minu sees kasvab. Võtaksin endale tublisti aega järelemõtlemiseks. Aga tõenäoliselt ei sünnitaks ja seda just lapse huvisid kaitstes. Mina võin ju terve oma elu loovutada ja ohverdada end tema jaoks kuni oma surmani, aga mis tulevik sellel lapsel olema saab? Teda vaadatakse alati ülevalt alla, ta ei leia endale sõpru, ei saa normaalselt koolis ega tööl käia, tõenäoliselt ei leia omale kaaslast ning on ise viljatu. Pidevad norimised ja näpuga näitamised lapse suunas... Ma arvan, et minu emasüda ei peaks vastu ja ma laseksin oma lapsel juba eos taevasse minna... Ta ei ole seda piinamist väärt!
X