Imelik mure.

Mõtlesin, et võiksin siit abi otsida.
Tegelikult on mul üks igav ja tavaline mure, aga ma ei oska mitte kuhugile pöörduda ja mitte kellegilt abi küsida.
Ma olin oma poisiga koos 1 aasta ja 6kuud. Mu pikim suhe (juhhuu), aga selle ajaga suutsin ma teda väga armastama hakata. Ma ei ole mitte kellegagi suhelnud nii vabalt ja rääkinud nii paljudest ja huvitavatest asjadest. Keegi ei ole suutnud mind niimoodi tundma panna.
Vahel ütles ta mulle, et armastab mind, siis vahel jälle ütles, et olen talle lihtsalt kallis. Eelmine aasta samal ajal jättis ta mu maha, sest arvas, et sellest ei saa enam asja.. ise käis samal ajal ikka minu juures edasi.. lõpuks palus ta minult vabandust ja me läksime uuesti kokku.
Siis oli kõik enamvähem korras, kui ta sügisel mind uuesti maha jätta tahtis, me nutsime kahekesi voodiserval ja ta tegi otsuse, et proovime siiski veel..

Kuradi vastik on, et ta kogu aeg oma meelt muudab.

Igatahes, nüüd.. ühel päeval, kuu aega tagasi, läksime me mingi pisikese asja pärast tülli.. Ja me otsustasime koos, et lähme lahku. Ta lubas olla elu lõpuni minu parim sõber, kui ma seda tahan.
Nüüd käib ta ikka vahel mul külas, nädalas kaks korda ehk.. igakord tuleb ta siia ja me seksime. Vahel ütleb ta mulle igasuguseid ilusaid asju.. ja ma LIHTSALT EI suuda teda perse saata, et ta enam mitte kunagi siia ei tuleks, sest ma armastan teda.. ja südames loodan ikka, et ta tuleb mu juurde tagasi.. Aga selle kuu jooksul on ta vähemalt kaks korda öelnud, et arvatavsti meist ei saa enam midagi ja me jääme siiski sõpradeks.
Aga miks ta käib siis siin? ja miks ta hellitab mind nende ilusate sõnadega?

Temaga seks on ka nii kuradi hea, et ma ei suuda sellest loobuda.

Mida ma tegema pean? Olen nõrk eksole?