armukadedus ja sellega tegelemine

Olen armukade inimene, lausa VÄGAGI armukade. Tundub, et see on pigem "naiseks olemise" süü, mitte mu isiklik viga, kuna ma saan aru küll kui nõmedate ja sisutühjade asjade pärast armukade tunne tekib. Õnneks ma oskan selle-eest oma armukadedust väga hästi enda teada hoida, ilma, et nõud lendama hakkaksid või silmad pahupidi läheks. Naeratan, teen head nägu, neelan oma tujutsemise alla ja elan edasi. Nii lihtne ongi.

Vahest tekitab armukadedust ka kõige tühisem asi. Kuna olen üpris otsekohene, siis ega ma suud ka kinni hoia.

Kas sda foorumit külastab ka mõni psühholoog?
Usun et ta seletaks lahti mis on armukadedus ning millest see tuleneb.
Nii palju kui ma lugenud olen siis armukadedus on eelkõige madal enesehinnang e. armukadetsevad need kes pole endas kindlad (a-la "ma pole piisavalt hea et kallim minuga jääks vaid võib iga hetk jeehat teha mu juurest").

Ise ei ole mitte kordagi elus armukadedust tundnud seega ei oska kaasa rääkida mis tunne see on ja kuidas sellega võidelda. Kunagi sai naisega isegi meelega piirid proovile pandud sedasi et kallim kõrvaltoas teisega seksis ja teine ei tohtinud sisse tulla. Siis oli küll paha tunne kuid see polnud mitte armukadedus vaid pigem lihtsalt kadedus et liituda ei saanud. Kuid omavahel leppisime kokku et sedasi enam ei tee sest selline variant oli siiski just proovilepaneku pärast tehtud.

Meie silmis on armukadedus 100% mõttetu sest ei ole mõtet närvitseda. Kui inimene tahab ära minna siis ta ka läheb olenematta sellest kas loobid teda taldrikutega või mitte. Usaldame teineteist 100% kõikides asjades ning seega pole armukadedusel ka ruumi meie suhtes.

Loomulikult on igas suhtes piirid erinevad ning need tuleks kindlalt paika panna mis on lubatud mis mitte. Meie suhtes seks ei ole veel petmine seega tavainimese arusaam armukadedusest meile ei laiene.

Olen samuti armukade, kuid püüan seda alla suruda iga kord. Me usaldame üksteist täielikult, aga mõnikord lihtsalt jääb hinge midagi närima.
Kole on see tunne, aga seda otseselt ravida ka ei saa.

Räägin ühe loo. Kui olin veel endise kallimaga suhtes, tuli meile ühel palaval suvepäeval külla tema ekstüdruk. Suhtlesime tühjast-tähjast ja mingil hetkel nägin mehel "telki" püsti (tal olid lühikesed püksid jalas). Kuidas suhtusin või? Rahulikult suhtusin. See ei tundunud minu jaoks lihtsalt põhjus, miks hakata armukadetsema ja skandaale korraldama. Olgem ausad, kui oleksin ka mees olnud, oleks ka minul teatud kehaosa "elama" hakanud, sest tüdruk oli tõesti väga seksika kehaga. Ammugi pole minu jaoks teema, kui mees vaatab teisi naisi ja vestleb nendega (flirt ja usin kallistamine muidugi vestlemise alla ei kuulu).

Üldiselt tunnen üsna harva armukadedust, mis ei tähenda seda, justkui oleksin ükskõikne, külm või ei hooliks. Armukadedus ei võrdu minu jaoks armastusega, vaid hoopis ebakindlusega a la kas mees peab toda naist minust seksikamaks, kas ta tegelikult tahaks hoopis tolle naisega koos olla, jne. Naised, rohkem enesekindlust! Kui mees just teiega koos on, ju ta siis peab teid kõige paremaks naiseks, mitte seda naist, kellega mees mõned sõnad juttu vahetas. Kui peaks seda teist naist paremaks, ei oleks ta ju teiega koos. Loogiline ju?

No kui mehe parim sõbranna saadab sõnumi, et "tal tuli igatsus peale, kalli," siis paneb see mõtlema küll:S:S:S

ei ole väga armukade. leian, et kui mees tahab teiste naistega ka SUHELDA, siis lasku käi. olen öelnud, kui tahad kellegi teisega olla, ütled ja lõpetame suhte ära!

Kui armukadedus peale tuleb (juhtub harva), siis mina ka seda endasse ei hoia. Pärin kõik järgi ja kui vaja uurin ise välja Praegu pole armukadetsemiseks põhjust antud ka õnnneks

Aga paljud on nt mehe järgi nuhkinud, nt kirju vms lugenud? Kas olete mehele üles tunnistanud, kui olete midagi kahtlast leidnud?

Olen väga armukade, õnneks mehel sõbrannasid polegi peale mõne vana klassiõe ja neid ma tean hästi.