Kättesaamatu armastus..

Tsiteeritud:

Oh jaa....see olukord kestab või siis kestis juba üle aasta.Kui temaga tutvusin, siis oli tal tüdruksõber, kellega nad olid koos olnud pea 3 aastat.No eks ta vaikselt meeldis mulle, aga neid tüdrukuga lahku ajada ma ei plaaninud.Siis poole aasta pärast ma sain teada, et nad tüdrukuga läksid lahku.Hirmus õnnelik olin ning minus ärkas mingi lootus.Lisasin ta msni ja hakkasime suhtlema.Meil oli väga hea klapp, alati oli millest räälida ning me mõistsime teineteist ideaalselt.Ainus, mis mind häiris, oli see, et me suhtlesime enamjaolt msnis ning esimesena kirjutasin alati mina.Tööl suhtlesime suhteliselt vähe.
Mõne kuu möödudes nägin ma, et ta hakkas ühe töökaaslasega tihedalt suhtlema.Kogu aeg käisid koos,läksid töölt koos koju jne...Sain aru, et tundub, et asi liigub suhte poole.Jälle otsustasin kõrvale jääda ning põhimõtteliselt lõpetasin temaga suhtlemise.
AGA neil selle tüdrukuga ei tulnud midagi välja.Ma kuulsin meie ühistelt tuttavatelt, et see tüdruk nägi temas lihtsalt sõpra ning kui ta sai aru, et meeldib tollele, siis otsustas suhtlemise ära lõpetada.
Mitu nädalat hiljem hakkas TEMA minuga ise suhtlema.Ta kirjutas mulle esimesena msnis, tööl tegi mulle komplimente, vihjas, et võiks välja minna.Ma olin õnnelik ning olin päris kindel, et meeldin talle.Panin endale sihi, et saan ta endale.Jälle aga asi ei arenenud üldse.Ta nagu suhtles minuga, aga midagi enamat ei toimunud.Siis ma otsustasin temalt küsida otse, et kas ma üldse huvitan teda, sest ausalt öeldes oli väga suur piin elada teadmatuses ning teha mingeid järeldusi tema käitumisest, mis ei viinud kuhugi.
Niisiis, küsisin talt otse, ja ta ütles, et jah, meeldin talle küll, AGA...nagu ma juba mainisin, oli ta oma tüdrukuga 3 aastat koos olnud.No ta ütleski mulle, et polnud temast üle saanud ja mingit uut suhet lähiajal ei taha.Mina loomulikult olin õnnelik, et üldse meeldin talle.Igaljuhul, suhtlemist me ei lõpetanud, vaid hakkasime rohkem suhtlema.Saime paar korda kokku, rääkisime palju, ja ma lihtsalt veendusin mitmeid kordi, kui hästi me temaga sobime.
Pärast seda läks ta sõjaväkke.Ma ikka üritasin temaga neti teel suhelda, saatsin talle kirju, kuid vastas ta suhteliselt harva.Võis vastamata jätta, võis vastata.Ühe korra kirjutas isegi ise esimesena.Saatsin talle isegi sünnipäevaks postkaardi posti teel.
Nüüd kui see SBK sai seal sõjaväes läbi, sai ta välja.Mina muidugi lootsin, et ta kirjutab mulle msnis ning kutsub välja.Asjata lootsin.Ta oli msnis sees igapäev ja ei kirjutanud mulle KORDAGI.Ma siis lõpuks ikka kirjutasin ise, et kas ta tõesti ei tunne huvi selle vastu, kuidas mul läheb.Me ju suhtlesime nii hästi.Ei mingit vastust ei tulnud.Ei tulnud ka vastuseid järgnevatel päevadel.Ma olin nii solvunud ning nii masenduses.Inimene, keda ma kõik need 2 kuud nii väga ootasin ja mingeid lootusi hellitasin, ignoreerib mind niisama.Ma kustutasin ta igalt poolt oma sõbralistist ja msnist.Lootsin, et äkki ta kas või selle peale reageerib kuidagi.Sest KORDAN: Me ju olime temaga sõbrad!
Nüüd ma enam ei tea, mida teha.Pean vist tema lõplikult unustama.Tean, et ta ei vääri mind, kuid ega see ei ole kerge niisama kõik unustada.

Pikk jutt tuli,sorry ...

Tsiteeritud:

Kui ta isegi mitte sõjaväe ajal sinuga suuremat huvi suhtlemise vastu üles ei näidanud, siis sa jätada ta ikka päris külmaks. Sõjaväes muutuvad ka karmimad mehed pehmemaks, et nädalavahetusel oleks silmarõõm kellega kokku saada...