Postitusi: 14
Kui palju on mõjutanud lapsepõlv teie edasist elu?
Postitatud: 12-11-2009 17:01 Jälgi teemat
Kasvasin oma lapsepõlves üles praktiliselt ilma isata ja ema oli ainus kes minust hoolis ja usun et hoolib tegelikult senimaani.Mul on kahju sellest et ma ei saanud lapsena tunda isa hoolivust ja armastust.Lapsed on juba kord sellised kes tahavad tunda oma vanemate lähedust ja hoolivust ja arvan et see on inimlik.
Oin väga väike tüdruk kui isa ema maha jättis ja minema läks jättes meid üksi siia maailma.Ta ei tundud huvi edaspidi sellest kuidas meil läheb.Ma ei suuda talle ehk andestada seda et ta meid kunagi hülgas ja seda et polnud minu ema vastu just selline nagu peaks üks armnastav mees olema.Tean et lahkumineku üks põhjuseid oli isa suur alkoholi tarvitamine.Nimelt purjus peaga muutus ta ülimalt vägivaldseks nii ema kui ka mina saime sellepärast kannatada.Õudne mõelda kuidas inimene keerab täiesti ära kui on ohtralt alkoholi pruukinud.Mulle ajab siia maani judinad peale see kui ema rääkis sellest kuidas isa oli kord teda suure noaga ähvardanud.Neid asju on tegelikult veel aga ei hakka neid siinkohal rohkem lagedale tooma.Nüüd täiskasvanu eas olen aru saanud, et kui valede meestega olen suhteid loonud ja koos olnud kel on olnud samuti alkoholi kuritarvitada.Mõni muutus selle mõjul vägivaldseks mitte füüsiliselt küll aga vaimselt.Ehk oli asi selles et ei osanud varem meest valida ja võtsin eeskuju oma isa näol.Arvasin ekslikult et kõik mehed on ühesugused, kes kasutavad naisi vaid oma huvides ära, tehes sellega meeletult palju haiget ja põhjustades suurt valu.Minus oli teismelisena mingi teatud viha hinges üldse meeste ja poiste vastu.Nägin neis vaid seda et nad olid nii seesmiselt õelust ja kurjust täis.Võib olla tekkis see viha minusse ka sellest, et olin kogenud noorena ühe poisi seksuaalset vägivalda ja mõnitamist.Südames lootsin minagi leida veidigi armastust ja hellust ning veidigi seda, et keegi mees võiks minust tõeliselt hoolida.
Tegelikult ma väga tahaks et minu lastel oleks tuleviks parem lapsepõlv kui seda oli minul.Seepärast hoian suure kaarega mööda sellistest vägivaldsetest ja alkoholi lembestest meestest.Oma ellu olen nüüd leidnud just sellise mehe kelle sarnast olen loodtnud leida ja kohata.Sellise kes suudab mulle pakkuda turvalisust, armastust,hellust ja hoolivust.Kes teab kui meil hästi läheb siis võib temast saada minu lastele tulevikus hea pereisa.Mis kõige tähtsam et lastel oleks ISA ja minul mees kes on alati meil olemas kui teda vajame.Olen ehk üle saand sellest vihast oma südames mis pakitses miu sees aastaid.Tänu sellele mehele kes mul praegu on, olen mõistnud et mitte kõik mehed pole halvad.Kahetsen ehk seda et olen teinud valesid valikuid ja et olen laskunud endale eelnevalt haiget teha.Arvan, et vägivald kui selline ei ole mitte millegiga õigustatud ja et see on vale.
Tahan oma pika jutu järgi küsida seda, et kui palju teil on lapsepõlv ja sellega seonduvad halvad kogemused mõjutanud teie edaspidist elu? Mda olete õppinud sellest ja kas halvad kogemused mõnede meestega on mõjutanud edaspidi teie suhteid?
Oin väga väike tüdruk kui isa ema maha jättis ja minema läks jättes meid üksi siia maailma.Ta ei tundud huvi edaspidi sellest kuidas meil läheb.Ma ei suuda talle ehk andestada seda et ta meid kunagi hülgas ja seda et polnud minu ema vastu just selline nagu peaks üks armnastav mees olema.Tean et lahkumineku üks põhjuseid oli isa suur alkoholi tarvitamine.Nimelt purjus peaga muutus ta ülimalt vägivaldseks nii ema kui ka mina saime sellepärast kannatada.Õudne mõelda kuidas inimene keerab täiesti ära kui on ohtralt alkoholi pruukinud.Mulle ajab siia maani judinad peale see kui ema rääkis sellest kuidas isa oli kord teda suure noaga ähvardanud.Neid asju on tegelikult veel aga ei hakka neid siinkohal rohkem lagedale tooma.Nüüd täiskasvanu eas olen aru saanud, et kui valede meestega olen suhteid loonud ja koos olnud kel on olnud samuti alkoholi kuritarvitada.Mõni muutus selle mõjul vägivaldseks mitte füüsiliselt küll aga vaimselt.Ehk oli asi selles et ei osanud varem meest valida ja võtsin eeskuju oma isa näol.Arvasin ekslikult et kõik mehed on ühesugused, kes kasutavad naisi vaid oma huvides ära, tehes sellega meeletult palju haiget ja põhjustades suurt valu.Minus oli teismelisena mingi teatud viha hinges üldse meeste ja poiste vastu.Nägin neis vaid seda et nad olid nii seesmiselt õelust ja kurjust täis.Võib olla tekkis see viha minusse ka sellest, et olin kogenud noorena ühe poisi seksuaalset vägivalda ja mõnitamist.Südames lootsin minagi leida veidigi armastust ja hellust ning veidigi seda, et keegi mees võiks minust tõeliselt hoolida.
Tegelikult ma väga tahaks et minu lastel oleks tuleviks parem lapsepõlv kui seda oli minul.Seepärast hoian suure kaarega mööda sellistest vägivaldsetest ja alkoholi lembestest meestest.Oma ellu olen nüüd leidnud just sellise mehe kelle sarnast olen loodtnud leida ja kohata.Sellise kes suudab mulle pakkuda turvalisust, armastust,hellust ja hoolivust.Kes teab kui meil hästi läheb siis võib temast saada minu lastele tulevikus hea pereisa.Mis kõige tähtsam et lastel oleks ISA ja minul mees kes on alati meil olemas kui teda vajame.Olen ehk üle saand sellest vihast oma südames mis pakitses miu sees aastaid.Tänu sellele mehele kes mul praegu on, olen mõistnud et mitte kõik mehed pole halvad.Kahetsen ehk seda et olen teinud valesid valikuid ja et olen laskunud endale eelnevalt haiget teha.Arvan, et vägivald kui selline ei ole mitte millegiga õigustatud ja et see on vale.
Tahan oma pika jutu järgi küsida seda, et kui palju teil on lapsepõlv ja sellega seonduvad halvad kogemused mõjutanud teie edaspidist elu? Mda olete õppinud sellest ja kas halvad kogemused mõnede meestega on mõjutanud edaspidi teie suhteid?
Postitatud: 12-11-2009 17:08
Isaga suhted on alati head olnud. Ja tegelikult on nii, et kuna ta on kuldsete kätega mees, siis see on ka nagu paika pannud, milline minu mees peaks olema. Kes kõike ise teeb ja hästi jne..Mingid mökud mulle ei meeldi. Mõttetud joodikud ka mitte. Ma ei ole oma isa kunagi purjus näinud, ei ole kunagi laaberdanud.
Isa hoiab mind rohkem ka ja mina teda ka. Hetkel on välismaal tööl ja igatsen teda ja muretsen ka. Alati on öelnud, et kui raha on vaja, siis küsi kohe. Ema pole kunagi mulle nii öelnud. Aga läbi saan mõlemaga ikka hästi.
Postitatud: 12-11-2009 17:09
Väga tore kui ema Sind lapsepõlves armastas ja Sinust hoolis. Mul polnud sedagi.
Postitatud: 12-11-2009 17:16
Jah selles osas on mul vedanud et vähemalt ema on.Ta on ALATI olemas minu jaoks kui teda vajan ja see on minu jaoks tähtis.Varem ma ehk ei osanud seda hinnata aga nüüd olen vanemaks saanud ja väärtustan rohkem seda mis mul on ning pean lugu nendest kes minust hoolivad.
Postitatud: 12-11-2009 17:20
Isa on olemas, kuid väiksena tegels minuga harva sammuti jõi jne. Muidugi head tahtsin siis purjus peaga oli hea raha küsida siis ta ei vingunud. Aga muidu jõi pidevalt. Nüüd kui elan oma elu on mõningad elektri tööd mul ära teinud. Aga jah läbi saamine nii ja naa..Ehk sellepärast , et 11 olin läksid vanemad lahku , kuna isal uus naine. Helistab ikka vahel kus kadunud jne, aga mingit erilist sidet mul temaga ei ole. Ema see eest koguaeg hoolitsenud. Ja hoolitseb siiani.
Postitatud: 12-11-2009 20:28
Ka mina tundsin oma isast puudust...aga nüüd ma ei oskagi endale enam isa soovida, sest ma ei tea mis tunne see on. Aga muidu oli minu lapsepõlv ilus.
Postitatud: 12-11-2009 20:39
Minul ei olnud samuti isa(lihtsalt sellepärast, et teda ei kottinud)-nüüd ei koti jälle mind:D Arvestades, kui palju olen ma sattunud kokku inimestega ja samuti ka lugenud nende inimeste elust, kellel on kogemused vägivaldse, vägistaja või joodiku isaga, on mul väga hea meel, et ma isatu olen, sest see on teinud minust palju parema ja tugevama inimese, kui ma oleks mingi imeliku isaga.Oma isa kohta ei oska kommenteerida, sest pole elu sees mittemingisugust kontakti olnud temaga.
Küll aga tean, et lähedaste suhted ja kogemused sugulaste eluga seoses on pannud mind oskama mehi vaadata nii palju, et kõnnin kaarega joodikutest ja vägivallakalduvustega meestest mõõda ning usun, et see on mulle endale kõige parem:)
Aga lapsepõlveelu mõjutab minu arvates VÄGA PALJU inimese üldist psühholoogiat.
Postitatud: 12-11-2009 21:55
Pole veel nii palju suhteid olnud, et mingi kindel käitumismall saaks välja joonistuda.
Mu pereelu on üldse väga keeruline olnud ja foorumis ma seda ei lahkaks. Olemas on aga olnud mõlemad vanemad, erinevatel eluperioodidel küll rohkem, küll vähem ja oma vendadega suhtlen praegu päris tihedalt. Kindlasti oleks asi võinud olla palju parem, ema-isa oleks võinud paremini käituda, aga üritan neid mõista ning olen õnnelik, et mul selline pere tegelikult on. Ilmselt ei oleks ma ka sama tugev inimene, kui praegu, kui poleks olnud minevikusündmusi.
Postitatud: 12-11-2009 23:34
Minu vanemad on supper hoolivad alati olnud. Aga ainus millest puudust olen tundnud on kiitus ja julgustamine. Vähene kiitus on tekitanud kerge alaväärsus kompleksi, et ma ei saa millegagi hakkama ja ei julge seetõttu ka proovidagi midagi saavutada, kartes ebaõnnestuda.
Postitatud: 13-11-2009 16:00
Väga palju, kuna peres esines vägivalda ja alkoholi tarbimist, see kõik on enesehinnangule väga suure põntsu pannud. Kuid vähemalt niipalju on sellest piinast kasu, et ma ei suuda oma lastele kätt külge panna ja alkoholi järele kätt sirutada. Vastik
Postitatud: 13-11-2009 18:37
Isa mul polnud , ema käis koguaeg tööl ja praktiliselt õde kasvatas mu ülesse. Nii palju on mõjutanud, et kui vaatan teisi õnnelikke peremudeleid, kus ema on nagu parima sõbranna eest, siis teeb kadedaks küll. Halvemaks inimeseks mind see teinud küll ei ole.

