Postitusi: 14
Kui palju on mõjutanud lapsepõlv teie edasist elu?
Postitatud: 12-11-2009 17:01 Jälgi teemat
Kasvasin oma lapsepõlves üles praktiliselt ilma isata ja ema oli ainus kes minust hoolis ja usun et hoolib tegelikult senimaani.Mul on kahju sellest et ma ei saanud lapsena tunda isa hoolivust ja armastust.Lapsed on juba kord sellised kes tahavad tunda oma vanemate lähedust ja hoolivust ja arvan et see on inimlik.
Oin väga väike tüdruk kui isa ema maha jättis ja minema läks jättes meid üksi siia maailma.Ta ei tundud huvi edaspidi sellest kuidas meil läheb.Ma ei suuda talle ehk andestada seda et ta meid kunagi hülgas ja seda et polnud minu ema vastu just selline nagu peaks üks armnastav mees olema.Tean et lahkumineku üks põhjuseid oli isa suur alkoholi tarvitamine.Nimelt purjus peaga muutus ta ülimalt vägivaldseks nii ema kui ka mina saime sellepärast kannatada.Õudne mõelda kuidas inimene keerab täiesti ära kui on ohtralt alkoholi pruukinud.Mulle ajab siia maani judinad peale see kui ema rääkis sellest kuidas isa oli kord teda suure noaga ähvardanud.Neid asju on tegelikult veel aga ei hakka neid siinkohal rohkem lagedale tooma.Nüüd täiskasvanu eas olen aru saanud, et kui valede meestega olen suhteid loonud ja koos olnud kel on olnud samuti alkoholi kuritarvitada.Mõni muutus selle mõjul vägivaldseks mitte füüsiliselt küll aga vaimselt.Ehk oli asi selles et ei osanud varem meest valida ja võtsin eeskuju oma isa näol.Arvasin ekslikult et kõik mehed on ühesugused, kes kasutavad naisi vaid oma huvides ära, tehes sellega meeletult palju haiget ja põhjustades suurt valu.Minus oli teismelisena mingi teatud viha hinges üldse meeste ja poiste vastu.Nägin neis vaid seda et nad olid nii seesmiselt õelust ja kurjust täis.Võib olla tekkis see viha minusse ka sellest, et olin kogenud noorena ühe poisi seksuaalset vägivalda ja mõnitamist.Südames lootsin minagi leida veidigi armastust ja hellust ning veidigi seda, et keegi mees võiks minust tõeliselt hoolida.
Tegelikult ma väga tahaks et minu lastel oleks tuleviks parem lapsepõlv kui seda oli minul.Seepärast hoian suure kaarega mööda sellistest vägivaldsetest ja alkoholi lembestest meestest.Oma ellu olen nüüd leidnud just sellise mehe kelle sarnast olen loodtnud leida ja kohata.Sellise kes suudab mulle pakkuda turvalisust, armastust,hellust ja hoolivust.Kes teab kui meil hästi läheb siis võib temast saada minu lastele tulevikus hea pereisa.Mis kõige tähtsam et lastel oleks ISA ja minul mees kes on alati meil olemas kui teda vajame.Olen ehk üle saand sellest vihast oma südames mis pakitses miu sees aastaid.Tänu sellele mehele kes mul praegu on, olen mõistnud et mitte kõik mehed pole halvad.Kahetsen ehk seda et olen teinud valesid valikuid ja et olen laskunud endale eelnevalt haiget teha.Arvan, et vägivald kui selline ei ole mitte millegiga õigustatud ja et see on vale.
Tahan oma pika jutu järgi küsida seda, et kui palju teil on lapsepõlv ja sellega seonduvad halvad kogemused mõjutanud teie edaspidist elu? Mda olete õppinud sellest ja kas halvad kogemused mõnede meestega on mõjutanud edaspidi teie suhteid?
Oin väga väike tüdruk kui isa ema maha jättis ja minema läks jättes meid üksi siia maailma.Ta ei tundud huvi edaspidi sellest kuidas meil läheb.Ma ei suuda talle ehk andestada seda et ta meid kunagi hülgas ja seda et polnud minu ema vastu just selline nagu peaks üks armnastav mees olema.Tean et lahkumineku üks põhjuseid oli isa suur alkoholi tarvitamine.Nimelt purjus peaga muutus ta ülimalt vägivaldseks nii ema kui ka mina saime sellepärast kannatada.Õudne mõelda kuidas inimene keerab täiesti ära kui on ohtralt alkoholi pruukinud.Mulle ajab siia maani judinad peale see kui ema rääkis sellest kuidas isa oli kord teda suure noaga ähvardanud.Neid asju on tegelikult veel aga ei hakka neid siinkohal rohkem lagedale tooma.Nüüd täiskasvanu eas olen aru saanud, et kui valede meestega olen suhteid loonud ja koos olnud kel on olnud samuti alkoholi kuritarvitada.Mõni muutus selle mõjul vägivaldseks mitte füüsiliselt küll aga vaimselt.Ehk oli asi selles et ei osanud varem meest valida ja võtsin eeskuju oma isa näol.Arvasin ekslikult et kõik mehed on ühesugused, kes kasutavad naisi vaid oma huvides ära, tehes sellega meeletult palju haiget ja põhjustades suurt valu.Minus oli teismelisena mingi teatud viha hinges üldse meeste ja poiste vastu.Nägin neis vaid seda et nad olid nii seesmiselt õelust ja kurjust täis.Võib olla tekkis see viha minusse ka sellest, et olin kogenud noorena ühe poisi seksuaalset vägivalda ja mõnitamist.Südames lootsin minagi leida veidigi armastust ja hellust ning veidigi seda, et keegi mees võiks minust tõeliselt hoolida.
Tegelikult ma väga tahaks et minu lastel oleks tuleviks parem lapsepõlv kui seda oli minul.Seepärast hoian suure kaarega mööda sellistest vägivaldsetest ja alkoholi lembestest meestest.Oma ellu olen nüüd leidnud just sellise mehe kelle sarnast olen loodtnud leida ja kohata.Sellise kes suudab mulle pakkuda turvalisust, armastust,hellust ja hoolivust.Kes teab kui meil hästi läheb siis võib temast saada minu lastele tulevikus hea pereisa.Mis kõige tähtsam et lastel oleks ISA ja minul mees kes on alati meil olemas kui teda vajame.Olen ehk üle saand sellest vihast oma südames mis pakitses miu sees aastaid.Tänu sellele mehele kes mul praegu on, olen mõistnud et mitte kõik mehed pole halvad.Kahetsen ehk seda et olen teinud valesid valikuid ja et olen laskunud endale eelnevalt haiget teha.Arvan, et vägivald kui selline ei ole mitte millegiga õigustatud ja et see on vale.
Tahan oma pika jutu järgi küsida seda, et kui palju teil on lapsepõlv ja sellega seonduvad halvad kogemused mõjutanud teie edaspidist elu? Mda olete õppinud sellest ja kas halvad kogemused mõnede meestega on mõjutanud edaspidi teie suhteid?
Postitatud: 28-12-2009 08:22
Kindlasti jätab lapsepõlves kogetu inimesesse jälgi ja nendest ülesaamine on keeruline. Minu perekonnas õnneks vägivalda ei eksisteerinud ja vanemad elavad siiani koos.
Postitatud: 28-12-2009 10:37
Ka minu lapsepõlv oli väga kole ja on mõjutanud mu elu.Kui vägivalda näen,hakkan üle keha värisema,nii et sellistest meestest hoian eemale.Õnneks mu mees pole vägivaldne ja kui tarvitab alkoholi,siis ainult seltskonnas ja tähtpäevadel ja mõistuse piires.
Postitatud: 28-12-2009 11:17
Lapsepõlv oli lausa suurepärane. Kuigi oli hetki, mil ema soovis meile rohkem ja paremat, sama nagu teistel kuid ei võimaldanud seda, ei ütle, et oleksin kordagi puudust tundnud mingitest tobedatest asjadest - nad võimaldasid meile tõesti kõike (normaalsuse piirides), pigem hakkasin teismelise eas vinguma aga see oli lihtsalt pubekatobedus. Saan mõlema vanemaga fantastiliselt läbi ja saan ka edaspidi.
Postitatud: 28-12-2009 14:13
Mina kasvasin väga perekeskmes. Alati olid kõik olemas, sain tunda armastust vanemate poolt jne. Aga ma ytleks et see on isegi veidi raskemaks mu tuleviku muutnud. Kuna ma eluaeg nägin pealt oma vanemaid,kes on juba 38 aastat õnnelikus abielus,nägin kuidas nende vahel on see säde jne, siis olen muutunud suureks romantikuks. Mul on raske leida enda kõrvale keegi,sest pean enamusi seda mittevääriliseks,ka mina alateadvuses soovin,et mulle ellu tuleks see yks ja õige ja terveks eluks,ei soovi proovida kõiki. Ühesõnaga on mu lapsepõlv mind lootusetuks romantikuks muutnud:P
Postitatud: 28-12-2009 19:43
Tsiteeritud:
jah.mõjutab ikka.vägivald on domineerinud minu elus ja ma olen õppinud ainult seda ,et kalk tuleb olla.olen paljust ilma jäänud.
minuga on samalugu,
tihtipeale olen kalk ja kinnine ja püüan seda varjata teeseldes, mis on väga väsitav.
Postitatud: 29-12-2009 19:50
Tsiteeritud:
Ka minu lapsepõlv oli väga kole ja on mõjutanud mu elu.Kui vägivalda näen,hakkan üle keha värisema,nii et sellistest meestest hoian eemale.Õnneks mu mees pole vägivaldne ja kui tarvitab alkoholi,siis ainult seltskonnas ja tähtpäevadel ja mõistuse piires.minul on jälle vastupidi - kui näen kedagi kaklemas, sis keeran lihtsalt ära ja lähen vahele... :S päris võõrastele pole õnneks vahele läinud...
Postitatud: 30-12-2009 00:04
jah on, tean mis vigu ise ei korda
Postitatud: 07-02-2011 18:53
Vägivald
Olen Kristjan 11.klassist ja viin läbi uurimustööd kooli kiusamise kohta ning nende mõjutuste kohta edaspidises elus. Oleksin väga tänulik, kui saaksite minu küsimustele vastata ( kuna siis oleks mul kergem analüüsi läbi viia). Olen sellest teemast väga huvitatud ja sooviksin tagasisidet.
Küsimused: Vanus? Sugu ? Mis klassis teid kiusati ? Mismoodi teid kiusati(kas esines rohkem vaimset või füüsilist vägivalda ? Miks langesid kiusamise ohvriks ? Kas pere teadis ja kaebas või mitte ? Kas ja kuidas on kiusamine mõjutanud elu pärast kooli ja praegu ? Mis teist on saanud praeguseks ?
Võite kirjutada vastused samasse foorumisse või saata need mulle biinister@hot.ee
Tänud!
Postitatud: 07-02-2011 18:56
Tsiteeritud:
Olen Kristjan 11.klassist ja viin läbi uurimustööd kooli kiusamise kohta ning nende mõjutuste kohta edaspidises elus. Oleksin väga tänulik, kui saaksite minu küsimustele vastata ( kuna siis oleks mul kergem analüüsi läbi viia). Olen sellest teemast väga huvitatud ja sooviksin tagasisidet.Küsimused: Vanus? Sugu ? Mis klassis teid kiusati ? Mismoodi teid kiusati(kas esines rohkem vaimset või füüsilist vägivalda ? Miks langesid kiusamise ohvriks ? Kas pere teadis ja kaebas või mitte ? Kas ja kuidas on kiusamine mõjutanud elu pärast kooli ja praegu ? Mis teist on saanud praeguseks ?
Võite kirjutada vastused samasse foorumisse või saata need mulle biinister@hot.ee
Tänud!
Sa tee eraldi teema siia selle kohta. Nii saad rohkem vastajaid.
Postitatud: 07-02-2011 18:59
Ikka lapsepõlv mõjutab edasist elu. Mul läks ka isa ära. Olin suht väike ja elu koos isaga ma ei mäletagi. Samuti oli meil peres "kombeks" alkoholiga liialdada. Vanemaid mõtlen siis. Tänu sellele ma ise üldse alkoholi ei joo (ok, alaealisena jah jõin pidudel). Üleüldse hoian purjus inimestest eemale ja hirmuga vaatan, kui elukaaslane vahel mõne lonksu Coolerit võtab (õnneks talle ka alkohol ei meeldi ja arvatavasti samadel põhjustel, mis mul).
Ja üleüldse, igasugused asjad veel lapsepõlvest mõjuatavad. Ei viitsi siia kõike üles kirjutada.

