Postitusi: 14
Kui palju on mõjutanud lapsepõlv teie edasist elu?
Postitatud: 12-11-2009 17:01 Jälgi teemat
Kasvasin oma lapsepõlves üles praktiliselt ilma isata ja ema oli ainus kes minust hoolis ja usun et hoolib tegelikult senimaani.Mul on kahju sellest et ma ei saanud lapsena tunda isa hoolivust ja armastust.Lapsed on juba kord sellised kes tahavad tunda oma vanemate lähedust ja hoolivust ja arvan et see on inimlik.
Oin väga väike tüdruk kui isa ema maha jättis ja minema läks jättes meid üksi siia maailma.Ta ei tundud huvi edaspidi sellest kuidas meil läheb.Ma ei suuda talle ehk andestada seda et ta meid kunagi hülgas ja seda et polnud minu ema vastu just selline nagu peaks üks armnastav mees olema.Tean et lahkumineku üks põhjuseid oli isa suur alkoholi tarvitamine.Nimelt purjus peaga muutus ta ülimalt vägivaldseks nii ema kui ka mina saime sellepärast kannatada.Õudne mõelda kuidas inimene keerab täiesti ära kui on ohtralt alkoholi pruukinud.Mulle ajab siia maani judinad peale see kui ema rääkis sellest kuidas isa oli kord teda suure noaga ähvardanud.Neid asju on tegelikult veel aga ei hakka neid siinkohal rohkem lagedale tooma.Nüüd täiskasvanu eas olen aru saanud, et kui valede meestega olen suhteid loonud ja koos olnud kel on olnud samuti alkoholi kuritarvitada.Mõni muutus selle mõjul vägivaldseks mitte füüsiliselt küll aga vaimselt.Ehk oli asi selles et ei osanud varem meest valida ja võtsin eeskuju oma isa näol.Arvasin ekslikult et kõik mehed on ühesugused, kes kasutavad naisi vaid oma huvides ära, tehes sellega meeletult palju haiget ja põhjustades suurt valu.Minus oli teismelisena mingi teatud viha hinges üldse meeste ja poiste vastu.Nägin neis vaid seda et nad olid nii seesmiselt õelust ja kurjust täis.Võib olla tekkis see viha minusse ka sellest, et olin kogenud noorena ühe poisi seksuaalset vägivalda ja mõnitamist.Südames lootsin minagi leida veidigi armastust ja hellust ning veidigi seda, et keegi mees võiks minust tõeliselt hoolida.
Tegelikult ma väga tahaks et minu lastel oleks tuleviks parem lapsepõlv kui seda oli minul.Seepärast hoian suure kaarega mööda sellistest vägivaldsetest ja alkoholi lembestest meestest.Oma ellu olen nüüd leidnud just sellise mehe kelle sarnast olen loodtnud leida ja kohata.Sellise kes suudab mulle pakkuda turvalisust, armastust,hellust ja hoolivust.Kes teab kui meil hästi läheb siis võib temast saada minu lastele tulevikus hea pereisa.Mis kõige tähtsam et lastel oleks ISA ja minul mees kes on alati meil olemas kui teda vajame.Olen ehk üle saand sellest vihast oma südames mis pakitses miu sees aastaid.Tänu sellele mehele kes mul praegu on, olen mõistnud et mitte kõik mehed pole halvad.Kahetsen ehk seda et olen teinud valesid valikuid ja et olen laskunud endale eelnevalt haiget teha.Arvan, et vägivald kui selline ei ole mitte millegiga õigustatud ja et see on vale.
Tahan oma pika jutu järgi küsida seda, et kui palju teil on lapsepõlv ja sellega seonduvad halvad kogemused mõjutanud teie edaspidist elu? Mda olete õppinud sellest ja kas halvad kogemused mõnede meestega on mõjutanud edaspidi teie suhteid?
Oin väga väike tüdruk kui isa ema maha jättis ja minema läks jättes meid üksi siia maailma.Ta ei tundud huvi edaspidi sellest kuidas meil läheb.Ma ei suuda talle ehk andestada seda et ta meid kunagi hülgas ja seda et polnud minu ema vastu just selline nagu peaks üks armnastav mees olema.Tean et lahkumineku üks põhjuseid oli isa suur alkoholi tarvitamine.Nimelt purjus peaga muutus ta ülimalt vägivaldseks nii ema kui ka mina saime sellepärast kannatada.Õudne mõelda kuidas inimene keerab täiesti ära kui on ohtralt alkoholi pruukinud.Mulle ajab siia maani judinad peale see kui ema rääkis sellest kuidas isa oli kord teda suure noaga ähvardanud.Neid asju on tegelikult veel aga ei hakka neid siinkohal rohkem lagedale tooma.Nüüd täiskasvanu eas olen aru saanud, et kui valede meestega olen suhteid loonud ja koos olnud kel on olnud samuti alkoholi kuritarvitada.Mõni muutus selle mõjul vägivaldseks mitte füüsiliselt küll aga vaimselt.Ehk oli asi selles et ei osanud varem meest valida ja võtsin eeskuju oma isa näol.Arvasin ekslikult et kõik mehed on ühesugused, kes kasutavad naisi vaid oma huvides ära, tehes sellega meeletult palju haiget ja põhjustades suurt valu.Minus oli teismelisena mingi teatud viha hinges üldse meeste ja poiste vastu.Nägin neis vaid seda et nad olid nii seesmiselt õelust ja kurjust täis.Võib olla tekkis see viha minusse ka sellest, et olin kogenud noorena ühe poisi seksuaalset vägivalda ja mõnitamist.Südames lootsin minagi leida veidigi armastust ja hellust ning veidigi seda, et keegi mees võiks minust tõeliselt hoolida.
Tegelikult ma väga tahaks et minu lastel oleks tuleviks parem lapsepõlv kui seda oli minul.Seepärast hoian suure kaarega mööda sellistest vägivaldsetest ja alkoholi lembestest meestest.Oma ellu olen nüüd leidnud just sellise mehe kelle sarnast olen loodtnud leida ja kohata.Sellise kes suudab mulle pakkuda turvalisust, armastust,hellust ja hoolivust.Kes teab kui meil hästi läheb siis võib temast saada minu lastele tulevikus hea pereisa.Mis kõige tähtsam et lastel oleks ISA ja minul mees kes on alati meil olemas kui teda vajame.Olen ehk üle saand sellest vihast oma südames mis pakitses miu sees aastaid.Tänu sellele mehele kes mul praegu on, olen mõistnud et mitte kõik mehed pole halvad.Kahetsen ehk seda et olen teinud valesid valikuid ja et olen laskunud endale eelnevalt haiget teha.Arvan, et vägivald kui selline ei ole mitte millegiga õigustatud ja et see on vale.
Tahan oma pika jutu järgi küsida seda, et kui palju teil on lapsepõlv ja sellega seonduvad halvad kogemused mõjutanud teie edaspidist elu? Mda olete õppinud sellest ja kas halvad kogemused mõnede meestega on mõjutanud edaspidi teie suhteid?
Postitatud: 07-02-2011 18:59
Mul on olnud asjad sammoodi nagu sinul, aga vahe oli selles, et selleks negatiivseks faktoriks oli ema. Mina kasvasin isaga. Elu muutnud? Kindlasti on! Olen õppinud iseseisvalt hakkama saada.... meesterahva käe all kasvades muutub karakter ka selliseks n.ö tugevamaks:)
Postitatud: 07-02-2011 19:03
Paraku on mõjutanud küll . Lapsepõlv polnud just lapsepõlve nime vääriline. Kaotasin oma enesekindluse ja pikki aastaid arvasin et olen see inetu pardipoeg. Aga õnneks nüüd olen kasvanud enesekindlaks ja oskan enda eest seista. Samuti olen ka terava keelega kui on vaja. Nagu öeldakse,et eks elu õpetab.
Ja tänu sellele,et endal korraliku lapsepõlve polnud olen ma jube hoolivaks muutunud oma õe ja venna suhtes(olen peres vanim). Üritan alati neile toeks olla ja pisiõde hellitan ka ikka korralikult kui temaga kahekesi olen :).
Postitatud: 07-02-2011 19:04
Mu vanemad olid ka väga hoolivad, viisid meid igale poole, ostsid asju, mida me tahtsime (võimaluste piires muidugi). Meie pere suhles paljude inimestega, tihti olid peod ja koosolemised, kus kunagi ei kuritarvitatud alkoholi. Ainus asi, mida etteheita, on vähene huvi minu tegemiste vastu, absoluutselt mitte mingit suunamist (nt trennidesse vms), koolis õppimise, hinnete vastu samuti ei tuntud huvi
Postitatud: 07-02-2011 19:05
päris tugevalt mõjutab.
Postitatud: 16-12-2011 16:18
Ka minul on olnud mitte selline lapsepõlv kui minu enamustel tuttavatel. Ei olnud ilus ja tore..Mu isa oli nagu ta oli. Kõike seda mida halba teen siin ka mainite. Kuid nüüd mõistan , et see mis me oma perega elasime sel ajal läbi tegi meist tugevad inimesed ja tõi meid kohta kus me nüüd oleme. Kindlasti mõjutab. Kuid ma olen õnnelik, et ma ei tea temast enam midagi.Mul ei seostu temaga mitte midagi head. Mina ei vaja isa. :)
Postitatud: 16-12-2011 17:15
vägagi
Postitatud: 16-12-2011 17:19
Ei ole absoluutselt. Tõenäoliselt kahjuks. Või tont seda teab. Ei mäleta väga midagi
Postitatud: 16-12-2011 17:33
lapsepõlv ikka palju mõjub, siiski valik alati jääb su järgi, mu ema ja isa väga mind armastasid ,kuigi oma vahel ei saanud eriti läbi, kuigi koos elanud peaaegu 30 aastat, aastadega saad aru, et iga inimene on oma elu õnnesepp, ja polevaja seda viha enda sees hoida!
Postitatud: 16-12-2011 17:38
Kõiki mõjutab lapsepõlv.
Postitatud: 16-12-2011 17:41
Tsiteeritud:
Isaga suhted on alati head olnud. Ja tegelikult on nii, et kuna ta on kuldsete kätega mees, siis see on ka nagu paika pannud, milline minu mees peaks olema. Kes kõike ise teeb ja hästi jne..Mingid mökud mulle ei meeldi. Mõttetud joodikud ka mitte. Ma ei ole oma isa kunagi purjus näinud, ei ole kunagi laaberdanud.Isa hoiab mind rohkem ka ja mina teda ka. Hetkel on välismaal tööl ja igatsen teda ja muretsen ka. Alati on öelnud, et kui raha on vaja, siis küsi kohe. Ema pole kunagi mulle nii öelnud. Aga läbi saan mõlemaga ikka hästi.
täpselt sama lugu. Isaga olen elupäevad paremini läbi saanud. Räägime kõigest. Kuid isa samuti välismaal tööl. Ja muretsen tema pärast samuti, kuid emaon ja jääb emaks ja temaga saan ka normaalselt läbi, siis kui me koos ei ela.
Aga mu lapsepõlves pidime palju kolima. tänu selleleon mul vähe sõpru. Selliseid ei ole üldse, keda oleks eluaeg teadnud. Neid lihtsalt ei saanud tekkida. Veidi igatsen seda.

