Postitusi: 14
Kui palju on mõjutanud lapsepõlv teie edasist elu?
Postitatud: 12-11-2009 17:01 Jälgi teemat
Kasvasin oma lapsepõlves üles praktiliselt ilma isata ja ema oli ainus kes minust hoolis ja usun et hoolib tegelikult senimaani.Mul on kahju sellest et ma ei saanud lapsena tunda isa hoolivust ja armastust.Lapsed on juba kord sellised kes tahavad tunda oma vanemate lähedust ja hoolivust ja arvan et see on inimlik.
Oin väga väike tüdruk kui isa ema maha jättis ja minema läks jättes meid üksi siia maailma.Ta ei tundud huvi edaspidi sellest kuidas meil läheb.Ma ei suuda talle ehk andestada seda et ta meid kunagi hülgas ja seda et polnud minu ema vastu just selline nagu peaks üks armnastav mees olema.Tean et lahkumineku üks põhjuseid oli isa suur alkoholi tarvitamine.Nimelt purjus peaga muutus ta ülimalt vägivaldseks nii ema kui ka mina saime sellepärast kannatada.Õudne mõelda kuidas inimene keerab täiesti ära kui on ohtralt alkoholi pruukinud.Mulle ajab siia maani judinad peale see kui ema rääkis sellest kuidas isa oli kord teda suure noaga ähvardanud.Neid asju on tegelikult veel aga ei hakka neid siinkohal rohkem lagedale tooma.Nüüd täiskasvanu eas olen aru saanud, et kui valede meestega olen suhteid loonud ja koos olnud kel on olnud samuti alkoholi kuritarvitada.Mõni muutus selle mõjul vägivaldseks mitte füüsiliselt küll aga vaimselt.Ehk oli asi selles et ei osanud varem meest valida ja võtsin eeskuju oma isa näol.Arvasin ekslikult et kõik mehed on ühesugused, kes kasutavad naisi vaid oma huvides ära, tehes sellega meeletult palju haiget ja põhjustades suurt valu.Minus oli teismelisena mingi teatud viha hinges üldse meeste ja poiste vastu.Nägin neis vaid seda et nad olid nii seesmiselt õelust ja kurjust täis.Võib olla tekkis see viha minusse ka sellest, et olin kogenud noorena ühe poisi seksuaalset vägivalda ja mõnitamist.Südames lootsin minagi leida veidigi armastust ja hellust ning veidigi seda, et keegi mees võiks minust tõeliselt hoolida.
Tegelikult ma väga tahaks et minu lastel oleks tuleviks parem lapsepõlv kui seda oli minul.Seepärast hoian suure kaarega mööda sellistest vägivaldsetest ja alkoholi lembestest meestest.Oma ellu olen nüüd leidnud just sellise mehe kelle sarnast olen loodtnud leida ja kohata.Sellise kes suudab mulle pakkuda turvalisust, armastust,hellust ja hoolivust.Kes teab kui meil hästi läheb siis võib temast saada minu lastele tulevikus hea pereisa.Mis kõige tähtsam et lastel oleks ISA ja minul mees kes on alati meil olemas kui teda vajame.Olen ehk üle saand sellest vihast oma südames mis pakitses miu sees aastaid.Tänu sellele mehele kes mul praegu on, olen mõistnud et mitte kõik mehed pole halvad.Kahetsen ehk seda et olen teinud valesid valikuid ja et olen laskunud endale eelnevalt haiget teha.Arvan, et vägivald kui selline ei ole mitte millegiga õigustatud ja et see on vale.
Tahan oma pika jutu järgi küsida seda, et kui palju teil on lapsepõlv ja sellega seonduvad halvad kogemused mõjutanud teie edaspidist elu? Mda olete õppinud sellest ja kas halvad kogemused mõnede meestega on mõjutanud edaspidi teie suhteid?
Oin väga väike tüdruk kui isa ema maha jättis ja minema läks jättes meid üksi siia maailma.Ta ei tundud huvi edaspidi sellest kuidas meil läheb.Ma ei suuda talle ehk andestada seda et ta meid kunagi hülgas ja seda et polnud minu ema vastu just selline nagu peaks üks armnastav mees olema.Tean et lahkumineku üks põhjuseid oli isa suur alkoholi tarvitamine.Nimelt purjus peaga muutus ta ülimalt vägivaldseks nii ema kui ka mina saime sellepärast kannatada.Õudne mõelda kuidas inimene keerab täiesti ära kui on ohtralt alkoholi pruukinud.Mulle ajab siia maani judinad peale see kui ema rääkis sellest kuidas isa oli kord teda suure noaga ähvardanud.Neid asju on tegelikult veel aga ei hakka neid siinkohal rohkem lagedale tooma.Nüüd täiskasvanu eas olen aru saanud, et kui valede meestega olen suhteid loonud ja koos olnud kel on olnud samuti alkoholi kuritarvitada.Mõni muutus selle mõjul vägivaldseks mitte füüsiliselt küll aga vaimselt.Ehk oli asi selles et ei osanud varem meest valida ja võtsin eeskuju oma isa näol.Arvasin ekslikult et kõik mehed on ühesugused, kes kasutavad naisi vaid oma huvides ära, tehes sellega meeletult palju haiget ja põhjustades suurt valu.Minus oli teismelisena mingi teatud viha hinges üldse meeste ja poiste vastu.Nägin neis vaid seda et nad olid nii seesmiselt õelust ja kurjust täis.Võib olla tekkis see viha minusse ka sellest, et olin kogenud noorena ühe poisi seksuaalset vägivalda ja mõnitamist.Südames lootsin minagi leida veidigi armastust ja hellust ning veidigi seda, et keegi mees võiks minust tõeliselt hoolida.
Tegelikult ma väga tahaks et minu lastel oleks tuleviks parem lapsepõlv kui seda oli minul.Seepärast hoian suure kaarega mööda sellistest vägivaldsetest ja alkoholi lembestest meestest.Oma ellu olen nüüd leidnud just sellise mehe kelle sarnast olen loodtnud leida ja kohata.Sellise kes suudab mulle pakkuda turvalisust, armastust,hellust ja hoolivust.Kes teab kui meil hästi läheb siis võib temast saada minu lastele tulevikus hea pereisa.Mis kõige tähtsam et lastel oleks ISA ja minul mees kes on alati meil olemas kui teda vajame.Olen ehk üle saand sellest vihast oma südames mis pakitses miu sees aastaid.Tänu sellele mehele kes mul praegu on, olen mõistnud et mitte kõik mehed pole halvad.Kahetsen ehk seda et olen teinud valesid valikuid ja et olen laskunud endale eelnevalt haiget teha.Arvan, et vägivald kui selline ei ole mitte millegiga õigustatud ja et see on vale.
Tahan oma pika jutu järgi küsida seda, et kui palju teil on lapsepõlv ja sellega seonduvad halvad kogemused mõjutanud teie edaspidist elu? Mda olete õppinud sellest ja kas halvad kogemused mõnede meestega on mõjutanud edaspidi teie suhteid?
Postitatud: 20-12-2011 21:45
Kuna mul on isa ja ema siiani harmoonilises ja armastavas suhtes ning miskit suurt pole lapsepõlves juhtund, mis mulle väga negatiivselt oleks mõjunud, siis ei oska küll midagi välja tuua. Peale selle muidugi, et tänu kõigele heale lapsepõlves ma nüüd nii äge olengi.
Postitatud: 20-12-2011 21:48
Tsiteeritud:
mu ema-isa 40 a abielus olnud ja siiani koos ja kõik on häppid. ma ka häppi ja olen oma lapsepõlvega väga rahul, sain hästi kasvatatud, armastust, soojust ja püan nüüd oma lapsele kõike seda edasi anda. me elukaaslasega 10 a koos olnud, seega arvan et elu põhimõtted on ikka kaasa saadud....tema vanemad ka 35 a abielus ja siiani....Selline ideaal võiks igas peres eksisteerida.
Ma ei oskagi öelda, kuidas ennast lapsepõlv on muutnud, kuna ei tea ju, kus oleksin praegu siis, kui see oleks teistmoodi olnud.. Samas mõni asi oleks kindlasti teisiti.
Postitatud: 20-12-2011 22:11
Mu lapsepõlv ei olnud just kõige lillelisem, kuid see on mind teinud pigem tugevamaks ja tean, et minu laste lapsepõlv saab olema ilusam, sest olen näinud vastandit sellele, mis olema peaks ja tean mis tunne see on.
Postitatud: 20-12-2011 22:13
Kestab veel
Postitatud: 20-12-2011 22:16
Tsiteeritud:
Kestab veelGood point.
Isegi mul kestab veel

