(2).jpg)
.jpg)
KUUM TEEMA: Anoreksia
Postitatud: 27-01-2010 21:28 Jälgi teemat
Anoreksia (teaduslik nimetus neurogeenne isutus, ladina keeles anorexia nervosa) on psüühikahäire, mille tunnuseks on teadlik ja tahtlik kehakaalu alandamine alla tervisliku piiri. Kliinilise diagnoosi püstitamiseks peab kehamassiindeks olema 17,5 või väiksem.
Kaalu kaotus (või madalal püsimine) saavutatakse teatud toitude vältimise, oksendamise, kõhulahtisuse esilekutsumise, ülemäärase treeninguga.
Anoreksiale iseloomulik on kehataju häire, mille tõttu haigel on hirm paksuks minemise (paks olemise) ees ning ta seab oma kehakaalule ranged piirid.
Eelpoolkirjeldatuga kaasnevad häired hormonaalse süsteemi töös, häiritud saab organismi normaalne areng ning paljud esmased funktsioonid. Seetõttu loetakse anoreksiat ohtlikuks haiguseks, mis keerulisel kujul vajab hospitaliseerimist.(Vikipeedia)
http://www.inimene.ee/index.php?disease=a&sisu=disease&did=135
* Kuidas te tunnete anorektiku ära?
* Kuidas saada sellisest tervisehäirest lahti? piisab kui sisendada endale, et homsest hakkan muutma oma suhtumist kehasse?
* Meedias on igal pool ülisaledad inimesed. Kas noored saavad sealt mõtte, et tahaks sama keha nagu tol või sellel kuulsusel?
* Miks tahetakse endaga nii palju vaeva näha, et saavutada 0 või 00 suurus?
* Kas koolides võiks olla lühiloengud sellisest häirest?
* Miks ei ole lihtne vabaneda sellest häirest? Miks anorektikud ei saa aru, mis nendega toimub?
SEDA TEEMAT ARUTAME PIKALT JA LAIALT
Kaalu kaotus (või madalal püsimine) saavutatakse teatud toitude vältimise, oksendamise, kõhulahtisuse esilekutsumise, ülemäärase treeninguga.
Anoreksiale iseloomulik on kehataju häire, mille tõttu haigel on hirm paksuks minemise (paks olemise) ees ning ta seab oma kehakaalule ranged piirid.
Eelpoolkirjeldatuga kaasnevad häired hormonaalse süsteemi töös, häiritud saab organismi normaalne areng ning paljud esmased funktsioonid. Seetõttu loetakse anoreksiat ohtlikuks haiguseks, mis keerulisel kujul vajab hospitaliseerimist.(Vikipeedia)
http://www.inimene.ee/index.php?disease=a&sisu=disease&did=135
* Kuidas te tunnete anorektiku ära?
* Kuidas saada sellisest tervisehäirest lahti? piisab kui sisendada endale, et homsest hakkan muutma oma suhtumist kehasse?
* Meedias on igal pool ülisaledad inimesed. Kas noored saavad sealt mõtte, et tahaks sama keha nagu tol või sellel kuulsusel?
* Miks tahetakse endaga nii palju vaeva näha, et saavutada 0 või 00 suurus?
* Kas koolides võiks olla lühiloengud sellisest häirest?
* Miks ei ole lihtne vabaneda sellest häirest? Miks anorektikud ei saa aru, mis nendega toimub?
SEDA TEEMAT ARUTAME PIKALT JA LAIALT
Postitatud: 24-07-2010 21:48
olen ise ka kõhna.söön kõike,kuid kaal on ikka ühesugune.paljude puhul on asi lihtsalt geenides.
Postitatud: 24-07-2010 21:52
ei ole veel ühegi anorektikuga kokku puutunud, loodan et seda ei juhtu ka, kuid haiglaselt peenikesi inimesi olen näinud küll
Postitatud: 24-07-2010 21:54
Tsiteeritud:
http://img43.imageshack.us/img43/8059/2108082.pngKuigi olen siia teemasse juba kirjutanud oma jutu ära ,siis siin on pilt sellest ajast kui haiglas olin. (kõht on puhitunud kuna organism ei suutnud siis veel seedida midagi) olen siin 40,1 kg.Olin väga suures depressioonis.
Kõige jubedam aeg mu elus. Aasta on 2008.
Tänu sellele lähen ka närvi kui keegi ,kes on tegelikult ise ka alakaalus või ideaalkaalus, hakkab mulle dieedi juttu ajama. Näed kuhu see pidev piiramine lõpuks viib. Vabandust kui kedagi solvan.
Pilte tegin endast teraapia eesmärgil ,et meenutada kuhu mitte tagasi langeda.
.jpg)
Postitatud: 28-07-2010 04:37
Tsiteeritud:
Aii, valus teema. Põdesin seda paar aastat, siiani pole üle saanud. Usun, et ega tegelikult sellest terviklikult polegi võimalik üle saada, mingi kiiks jääb sul söömisega seoses eluks ajaks külge. Ja see pole just eriti mõnus. Nt mul oli hiljem veel buliimia ka peale seda, õõhh..Nüüd on näiteks päevi, kus ma lihtsalt ei söö midagi. Mitte midagi, tarbin vedelikku jms, aga mitte midagi tahket, nagu okserefleks tuleks ette. Samas, peas pole enam neid haiglaseid hääli et "sa ei tohi süüa", ma lihtsalt enam ei taha või kardan süüa, sest see buliimia (ülesöömine siis) keeras mu elu eelmisel aastal täiesti per*e.Mõned ajuhiiglased tõsiselt arvavad, et ah see on ju lihtsalt enese tahtlik näljutamine. No kurat, ei ole! Võib tulla nt sellest, kui sind koolis või kasvõi koduski naljaga pooleks paksukeseks kutsutakse, aga kui sa pead seda jura kuid, aastaid, kuulma siis see komposteerib su ajud ju ära. Anorekisa ongi eelkõige tahtmine saada "väikseks", st tagasi lapsepõlve... kui vanemad sinu eest veel koguaeg hoolitsesid, sind "armastasid".Anoreksikutel pole mingit kindlat kaalunumbrit ega -eesmärki, nad tahavd lihtsalt koguaeg alla võtta. Mõnes mõttes on see ka nagu tahtmatu tähelepanuvajadus, sa tahad olla haige, sest siis kõik hoolitsevad su eest. No pmst on nii et anorektikute puhul on 8-l 10-st süüdi persse kukkunud lapsepõlv.
Ma olen nii palju uurimustöid selle kohta teinud, nii palju raamatuid lugenud, aasta ano-foorumites istunud...endale psühhoteraapiat teinud. :D Tahaks võimalusel tulevikus just seda ala ka õppima minna, sest ma ju tean kuidas minusugused värdjad mõtlevad ja ma oskaks neid aidata.
Ma pean aasta-aastalt kuulama kõigilt pilkeid ja märkusi oma kõhna keha kohta.. mis on aga loomulikult selline. Kujutan ette siis, kui üle viskab ka tüsedamatel inimestel selline asi. Ise ka ei tea enam mida teha, kuna teistele jään rohkem ette oma kaaluga, kui endale juba. ja midagi muuta ka ei saa, masendav.
Postitatud: 03-08-2010 16:24
Mind on solvatud ka paksuks jms, aga mina sain sealt just tugevust ja mida enam ma olen vanemaks saanud, seda enam mu enesekindlus on kasvanud.
Tavaliselt hakkab anoreksia ikka peale madalast enesehinnangust (solvangud) ja kindlasti mõjutab seda ka meedia. Üldse, mis ajast on kehakaal uudise vääriline? Igaüks olgu nii nagu tahab ja teiste kohta hoidku suu kinni.
Nt. Aafrikas on üldse nii, et kui sa abiellud, pead olema VÄGA SUUR. Suur on ilus ja näitab rikkust. Kultuuride, inimeste vahe. Ilu on vaataja silmis.
Postitatud: 11-08-2010 12:31
meil räägiti väga vähe sellest koolis, terviseõpetuse õpikus oli üks pisike peatükk ja kõik. ma tean inimesi küll, kes mõtlevad, et ah see pole mingi haigus sellest kerge üle saada, aga ega tegelikult pole küll..endal oleks peaaegu buliimia tulnud.. viimasel hetkel võtsin end nii kätte kui võimalik. see oli seetõttu, sest olen arsti määratud sunddieedil mao tõttu. tahaks kõiki aidata kes seda põevad.. ise olen ka suhteliselt peenike ja noh, kohutav mida öeldakse.. üks õpetaja ükskord küsis, et kuiads sa nii peenike küll oled, sa lähed varsti keskelt pooleks, hakka ometi sööma.. siis on öeldud, et küll ma olen nagu luukere ja mida kõike..
Postitatud: 11-08-2010 15:09
see on tõesti väga raske haigus. mind peeti ka anorektikuks, sest ma toitusin vahepeal ainult õuntest ja nägin tõesti kohutav välja, nüüd olen kosunud ja tegelikult ei ole enda kehaga ikka rahul, vaid tahaks jälle kõhnem olla. kui juba alustada, siis see ei kaogi ära.
Postitatud: 11-08-2010 15:15
Koolis meil sellest eriti ei räägita. Ükskord käis üks naine rääkimas, aga see oli nii lühike aeg(10min), et see ununes kohe.
Suurim komplient mõttetutele, rumalatele tšikiidele on" Issssand kui peeeenike sa oled, tahaks ka!"
Postitatud: 15-08-2010 03:09
nägin ükspäev ühte anorektikut(jälle).. mulle küll meeldivad peenikesed inimesed, kuid kuskil on piir. see on õudne :S keha järgi saabki kõige paremini aru, kondised põlved, selgroogm väljas, ja seljatagant vaadates oleks nagu küljepealt ;) ja kui rääkida, siis ka jutu järgi saab aru. ning tavaliselt on nad ju näost nii kurnatud :S
Postitatud: 17-08-2010 21:58
tunnen mitut anorektikut, ise selline olla ei tahaks :(
