KUUM TEEMA: Anoreksia

No siis ole õnnelik kui sul sellist haigust ei ole. Ja nõustun. Anorektiku tunneb ära !

Viib Jumalale lähemale ju vaid surm? Seda siis lootisgi?

mul pole seda haigust diagnoositud aga tean et mul se olnud. sõrgemal kujul.
Sain sellest iseseisvalt enam vähem lahti. mingi kiiks on siiamaani jäänud. unustan vahest süüa ja siis tärkab pähe "aaa ma pole 2 päeva söönud. peaks sööma".
Haiguse ajal sõin ainult mõned korrad nädalas ja kaanisin kohvi. kui nälg tekkis mõtlesin et pean ikka vastu pidama kõhuvolt on ees. see oli põhiline mis mind häiris. Kui tervis jupsima hakkas siis hirmust üritasin natuke rohkem süüa.
oksendamist ja meeletut trenni tegemist mul ei olnud. ainult näljutamine.
õnneks tuli lõpuks mõistus koju. tõetajateks oli mul pere, sõbrad ja peegel. Sain peegliga sõbraks. Kui tunnen et olen paks siis lähen peegli ette ja veenan end ümber. Hakkan hoopis mõtlema et "oi küll ma olen ikka ilus ja tegelt oleks vaja siia natuke pekki juurde ja siia ja siia" :D . nii olen siis saanud ka enesehinnangu kõvasti kõrgemaks. kõige madalam kaal oli 48 ja pikkus 173. Normaal kaal peaks olema mul 60 kuid ideaalkaaluks olen seadnud hoopis kuskil 65.:D
praegu siis 53 kuskil.

Edu kõigile kes selle haiguseda võitlevad

Vähihaigele ütled ka, et hakka normaalseks?

Ühesõnaga Sa vihkad anorektikuid, sest kõik nad on kindlad, et on paksud

Õnneks pole endal otseselt kogemusi selle probleemiga. Küll aga kaaluga. Ma ei ütleks, et ma olen väga paks (161 cm, 55-57 kg) aga mõtted lähevad koguaeg kaalule. Minu ideaalkaal oleks 47-50 kg. Sellest hoolimata on mul õnneks olnud mõistust oma tervist mitte hakkata rikkuma anoreksiaga ning buliimiaga.
Samas on väga suur surve nii meediast kui ka ühiskonnast. Modellid, lauljad, näitlejad - nad kõik tunduvad nii kõhnad ja samas ilusad. Meedias räägitakse väga palju kaalust näiteks naisteajakirjades a la "Kuidas kaotada 10 kilo väga kiiresti" ja erinevate imedieetide reklaamid. Samamoodi kõik need Kaaluabid, mis on loodud. Samas räägivad kuulsused väga vähe sellest, kuidas nad on sellise kaaluni jõudnud. Makstes tuhandeid dollareid eratreeneritele ning toitumisspetsialistidele.
Ühiskonnas on niisamuti pinge. Pm mitte keegi taha olla see "paks" ning see algab juba lasteaias, läheb edasi kooli ja nii edasi ning seda esineb ka sõprade seas. Näiteks mulle on ka isa öelnud, et ma veidi liiga palju juurde võtnud ja nii edasi. Ma arvan, et sellised asjad lähevad kõige rohkem hinge, kuigi ega need pole päris halvaga öeldud vaid selleks, et inimene võtaks end kokku ja läheks näiteks trenni või sööks vähem magusat. Samas, kui inimene on juba söömishäiretega, siis on väga keeruline sellest välja tulla. Esiteks peab see inimene endale seda tunnistama ning seejärel peavad ka teised. Siin kirjeldatud juhtumites on õnneks perekond olnud piisavalt tark, et saata oma laps arsti juurde või siis teha märkus aga samas, kui palju on neid, kes seda ei tee? Kes ei taha tunnistada, et nende lähedastel on probleemid, millega tuleb tegeleda? Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, et sellele probleemile oleks olemas lahendus, mis ei puuduta ümbritsevaid inimesi. Need on need, kes peavad toetama ja julgustama. Muud moodi ma arvan, et ei saagi.

Ja noh, poed võiksid ka anda oma panuse ja panna riietele õiged suurused :D Hiljuti käisin Pull&Bearis ja seal olid püksid number 42, mis olid kindlasti palju-palju-palju väiksemad.

* Kuidas te tunnete anorektiku ära? Anorektik on väga kõhn ja ta viriseb, et on liiga paks. On ka selliseid, kellel poleotsest toitumishäiret ega karda, et ta liiga paks on (pole psühholoogiline), vaid mõne haiguse tagajärjel on kõhnunud (sh ka depressioon).
* Kuidas saada sellisest tervisehäirest lahti? piisab kui sisendada endale, et homsest hakkan muutma oma suhtumist kehasse? Ei, see pole päris nii. Selleks on dieedinõustajad, kes määravad nö dieedi ja toitumiskava. Iga päev kogused suurenevad ja läbi mitmekülgse ja maitsva toidu peaks leidma naine taas armastuse toidu vastu. Haigust põdenud inimene peaks samuti tegema endale toitumiskava jms.
* Meedias on igal pool ülisaledad inimesed. Kas noored saavad sealt mõtte, et tahaks sama keha nagu tol või sellel kuulsusel? Jah, paraku. Samuti ka ühiskonnas (sõprade seas ja tööl) on pidev surve tegelikult...
* Miks tahetakse endaga nii palju vaeva näha, et saavutada 0 või 00 suurus? Sest arvatakase, et nii ollakse ilusad. Nad näevad ka end ilusana.
* Kas koolides võiks olla lühiloengud sellisest häirest? Võiks.
* Miks ei ole lihtne vabaneda sellest häirest? Miks anorektikud ei saa aru, mis nendega toimub? Esiteks juba sellepärast, et nad arvavad, et nii on õige. Teiseks, nad kardavad paksuks minna, aga kes ei karda? Ühiskonna poolt on surve, et ilus on olla kõhn ja kole on olla paks. Ja inimene saavutab mingi hetk mingise sõltuvuse endale ja saab kaifi et nii kõhn on. On ka neid, kes on kurvad selle üle.

Minu lugu- Aastaid olin nö anorektik. Ja mitte nii, et ma poleks tahtnud süüa või ma oleks arvanud, et olen jube paks. Lihtsalt polnud söögiisu, sõin vahest kord nädalas..kui sedagi. Suurt rolli mängis depressioon. Mingi aeg hakkas aga süda jukerdama, kiirabi käis kodus isegi. Mind määrati antidepressandi ravile ja eelkõige ka sellepärast, et need mul söögiisu tekitaks. Perearst suunas psühholoogile ja tema mind dieedinõustajani, kes tegi mulle toitumiskava ja läbi selle leidsingi armastuse toidu vastu. Nüüd on sellest kõva pool aastat möödas, võibolla rohkemgi, 48lt kilolt olen saanud 58 kiloni. Ja ma olen palju ilusam, naiselikum, õnnelikum. Nii palju on häid asju, mida süüa ja mis on ka tervislikud. Muidugi, ma pikalt toitumiskava külge end ei haakunud, vaid söön lihtsalt kõike, mis tahan ja seal juures tunnen hoopis uhkust kui valehäbi. Ma olen ilus ja nii võiks mõelda kõik noored ja vanemad naised :)

Ei, mulle ei pea midagi seletama. Inimene lihtsalt mõelgu läbi enne, kui midagi sellise, paljude jaoks väga kurva teema kohta, midagi öelda tahab. Minu arvates see "hakake normaalseks na" oli väga kohatu.

Mõtlesin et olen natuke liiga suur, ja peaks dieete tegema hakkama. Nägin seda, ja olen endaga ikka VÄGA rahul nüüd. Nõrganärvilistele ei soovita vaadata!
http://naine.postimees.ee/?id=370420
http://images.google.com/images?hl=en&q=isabelle+caro&btnG=Search&biw=1024&bih=582

anorexia nervosa

Tere!
Lugesin siin kõigi postitusi ja mõtlesin,et räägin ka oma loo.Minul algas see haigus sesoses sellega,et kaalusin tõesti üle normi st.84kg oma 166cm juures.Kaotasin kahe kuuga 24 kg ja olingi omadega otsapidi haiglas,kust päris ruttu välja sain ja siis hakkas kaal veelgi langema,kuni jõudsin oma nn.hullusega 45kg ja seda poole aastaga.Lõpetasin jällegi haiglas ja pidin viimases klassis akadeemilise võtma,sest jõudu enam polnud ja haiglas oli mul valve peal,et peale söömist oksendama ei läheks ja,et üldsegi midagi sööksin.Haiglast sain ka teistelt anorektikutelt uusi nippe juurde ja hakkasin ka kõhulahtisteid kasutama.Kogu minu rõõm ja positiivsus olid kadunud.Emale öeldi,et ega teie tütar sellest enam välja tule.Aasta selle haigusega võideldes jäin rasedaks ja see oli minu päästerõngas,sõin,selleks et minu tulevasel lapsel kõik toiteained olemas oleksid.Sünnitasin terve poisi kaaluga 3560g ja olin ise ka päris kobe võrrekdes varasemaga.Arvasi,et nüüd olen sellest üle saanud aga ei -mingi aeg tekkisid jälle kinnisideed seoses söömisega ja väljanägemisega.Pendeldasin nii eldaes pea 5aastat.Kui teist last ootama jäin,siis hakkasin samuti korralikult sööma ja kui teine poeg sündis-lubasin endale,minu lapsed ei kasva emata.ja olen sellest nüüdseks juba pea 4aastat kinni pidanud.Kuigi see haigus on oma jälje jätnud.Võin küll olla normaalkaalus aga organism sai kannatada.Seepärast olen ka sellest teemast rääkimas käinud ja palun noored-ärge suruge ennast massi raamidesse.Te võite ju saada nn.peenikesteks ,ilustaeks aga kui ikka juuksed ja hambad hakkavad lagunema ,siis kus on see ilu ,rääkimata tervisest,mis on kalleim vara ja mida ei saa osta millegi eest.
Kui olete ise endaga rahul on seda ka teised ja minu meelest on parim,kui inimesed armastavad teid sellisetena nagu olete-siis on see tunne ehtne.
Olge õnnelikud
päikest:)