Postitusi: 417

Sirelid hingavad ...

Postitatud: 24-12-2010 10:15

Lugesin seda lühijuttu ja hakkas meeldima, ilus ja mõtlemapanev ...

Sirelid hingavad

Jõe ääres, just seal kus on suur remmelgas, mille lehed suvel tuule käes hõbedaselt lainetavad ja mille okstele üks ööbik igal aastal oma pesa teeb, kasvavad kaks tumelillat sirelit.
Jõgi voolab rahulikult, nii nagu ta viimased kolm tuhat aastat voolanud on. Tänu selgele veele, on roostepunast põhja näha, kus aegajalt vetikatesse kasvanud kivid vahelduvad heleda liivaga.
Seal on sirelid juba peaaegu terve sajandi sirgunud, ning mõlemad on kasvanud võimsaks ja säilitanud oma roheluse ja tumelillad õitekobarad, mis nii magusalt lõhnavad. Ühe sirelipõõsa oksad puutuvad vastu veepinda, teine kõrgub taeva poole.
Sirelite oksad on helehallid, ning sammaldunud, kuid õied ikka sama värsked nagu aastakümneid tagasi.
Need põõsad on palju näinud.
Nad mäletavad, kuidas mitmed armunutepaarid jõekaldal, kevadeti nende okste all istumas on käinud.
Nad mäletavad, kuidas vana kalur tihtipeale oma paadiga vaikses vees, voolul end kanda laskis, ümisedes habemesse mingit vana, noorpõlve viisikest. Viimasel ajal, pole kalurit enam näha olnud, või pole teda juba üsna mitu aastat olnud. Mis loeb paar aastakest nii vanadele sirelitele?
Ka seda mäletavad nad, kuidas rändurid alati nende varjus puhata armastasid, ning tihtipeale, rääkisid nad sirelitega. Rääkisid oma elust ja minevikust.
Sõja ajal hävitati metsa, kuid sirelid jäeti alles. Töödejuhataja oli mööda kallast jalutanud, tükk aega mõtteid mõlgutanu ja siis andnud käsu lillaõielisi põõsaid mitte puutuda. Ehk läks tallegi hinge sirelites peituv kütkestav juunikuuhõng?
Ja tüdrukud, oh, kui paljud tüdrukud on siin oma südant puistamas käinud. Nii paljud, et sirelid neid kokkugi lugeda ei oska. Nutnud armuvalu, elu ja südamepiinade pärast. Kuid ka selle lihtsalt rõõmsana romantilise koha leidnud olevat.
Nad kõik murdsid mõne oksa puult, nuusutades õisi ja sellest justkui lohutust saanud, läksid tagasi sinna, kus oli nende kodu.
Keegi vana naine, korv käevangus jalutab mööda jõeäärset rada sirelite poole. Vaatab väsinult ringi, märkab põõsaid ja ägisedes kiirendab sammu.
Sireliteni jõudnud, võtab ta istet nende varjus ja toetab küürus selja vastu ühe tüve.
Ta silmitseb kobaraid ja sirutab käe, et üht oksa võtta, kuid peatub poolel teel.
Selle asemel tõmbab ta ühe näo juurde, nuusutab seda pikalt ja laseb siis õrnalt lahti.
Tal on karedad käed, nagu inimesel, kes on terve elu töötanud, ning tõsine, kortsus nägu.
Õndsalt laskub ta murule pikali ning suikub unne.
Varsti laskub öö koos uduga jõe kohale, ja selle järel uus hommik. Vana naine lamab endiselt sirelite all, nägu sama rahulik ja tõsine, kuid hingamine on lakanud.
Ei ole see esimene kord sirelitel säärast pilti näha, nemad hingavad ikka edasi..
X