Kas kardad-kartsid sünnitamist või ei??

Enne esimest sünnitust ei kartnud midagi. Teine laps on peagi sündimas kuid seekord keisrilõikega ja seda hirmu tõttu.

Lapsi ei ole ja ei kavatse neid ka lähema 10 aasta jooksul muretseda, aga ometigi juba kardan. Valu, väsimust, ehmatust ja kõike.. loomulik küll ning meditsiin on meil ju tasemel, aga jube ikkagi.

Esimese lapse sündi ma ei kartnud, kuid nüüd kui tulemas on kaksikud ei tea mida oodata, kõik see protsess võtab kahekordselt rohkem aega...hetkel küll natukene kardan, sest oletatav tähtaeg on juba homme :D Niinii väga ootan oma kahe tibukese sündi.

Aga palju õnne sulle ja edu sünnitusel! :D

Mina ei karda üldse, vastupidi, just ootan põnevusega, kuna sugu ka teada ei saanud, saan siis alles sünnitusel. :) Usun, et olen oma ülivalulike menssidega juba pisiavalt karastunud selleks. :D

Kolmandat oodates kartsin jubedamalt, kuna oli värskelt meeles eelmine - 1,5 tunnine äkksünnitus. Ja kartus oligi õigustatud, see osutus veel kiiremaks ja valusamaks:D.

tegelikult on hirm suur aga kõigerohkem kardan kuidas laps ilmale tuleb kas keisriga või loomulik sünnitus. kuna üks laps ootab mind kodus siis loodan väga et tuleb loomiulik sünnitus-kiire taastumine. keiriga jällegi tean et lapsel pole mingit hapniku puudust ega midagi taolist kuigi taastumine kaua ja valulik. ja suuremat last raske kanseldada-ta veel väga kalli.kalli laps ka.

täpselt sama . pole siin midagi hirmutada vaja. Mina aind mõtlesin et varsti näen oma pisikest, vahel jälgisin kella, kuid kasu sellest polnud sest kohe unustatud oli ka :D

ei mäleta...kuna siis sõime bravuuritsejaga cesari salatit kui pudenes ära

kardan meeletult. õnneks rase pole ja ei lase ka ennast rasedaks teha.
kes tahavad emmedeks saada siis saagu, kuid minu jaoks see pole.

ei karda