Ärevushäire ! Mida teha ? Palun aidake !

Ja kui perearst kirjutab välja siis see küll ei tähenda et kohe peaks sööma neid.
Minumeelest kirjutavad perearstid liiga tihti pea iga asja peale neid välja. Teed kurba nägu ja ongi olemas. Mulle kirjutas kunagi välja siis kui tahtsin suitsetamist maha jätta. Sõin ka, kuigi üliveidra tunde tekitasid. Nagu mõnuaine ._. mis ta tegelikult ju ongi..
Need on ikkagi karmid asjad ja isegi arstid ei tea kuidas inimese ajukeemia päris täpselt töötab. Mõnele jah istvad hästi, aga teisel võib üldse süvendada probleemi või käitumist sootuks ootamatul viisil muuta.
Ja perearst ei ole psühholoog või psühhiaater, ta isegi ei süvene su teemasse.

antidepressandid ei tekitagi sõltuvust, pigem ole rahustitega ettevaatlik. ühele mu tuttavale ka see diagnoos pandud, aga tema juba suudab oma hoogusid kontrollida ja ei lähe enam paanikasse. ja kui arst rohud välja kirjutab siis tuleb ikka võtta.

Ma siinkohal kaitseks su perearsti. Perearst, kellel on julgust suitsetamise mahajätmiseks antidepressanti välja kirjutada, on minu silmas üks tõeliselt asjalik arst. Bupropioon on tõesti antidepressant, mis pidavat olema parim viis suitsetamise maha jätmiseks, sellel rvimil on konkreetselt selline näidustus. Endal on ka paar tuttavat, kes on selle ravimiga suitsetamise maha jätnud, pidi väga kiirestimõjuma.
Järgnevaks- antidepressant ei ole küll mitte kuskilt otsast mõnuaine. Antidepressandid ei tekita sõltuvust, pigem on probleem vastupidine- neid ei taheta tarvitada.
tegelikult on enamasti perearstid väga asjalikud, sinu oma tundub seda küll olevat. Ei tasu alati arvata, et nad ei süvene patsientidesse.
Täiesti teemaväline jutt tuli

Ei tea, ma suitsetamise maha jätmiseks seda küll ei sööks, eriti kui pole otsest füüsilist sõltuvust, vaid olla nö sotsiaalne suitsetaja. Üsna uus aine mille täpne mõjumehhanism peale selle, et tegu on SNDRI-ga, üsna tugev stimulant (ei hakkagi teisi tuntumaid kõrvalmõjusid loetlema, muidu lähevad osad kindlasti nõudma...) ja pigem tekitab ärevust, kui leevendab, erinevalt levinumatest Cipralexidest jm seda tüüpi ravimitest.

Samas, väga tõhus paljudel inimestel, kellele need levinuimat tüüpi ADd ei sobi
või ei mõju.

Puhtalt perearsti retsept ei tähenda küll samas, et tingimata oleks võtta. Ta otsustab ju oma suva (ei ole ju siiski psühhiaatria spetsialist, paljud teavad keskmisest patsiendistki vähem sel alal), ravimifirma osaluse järgi ja selle järgi, kuidas juhtud end talle väljendama. Retsept pihku ja järgmine, palun!
Mitte alati muidugi, ent liigagi sageli.
Kui saab tegelikult ilma, on ju lihtsalt väga hea, tõesti lihtsalt kasu ka sellest, kui tead, et vajaduseks rahusti olemas. Kui ei, või tundub mõju imelik, siis tasub kindlasti siiski eriarsti juurde minna.

See on kõige jubedam asi mis ma eales olen läbi elanud.Minul tekkis esimene paanikahoog mai lõpus.. sõitsin bussiga koju ja bussi oodates tundsin täieliku nõrkust, käsi ei tundnud enam, süda peksis ja hingamine oli raske jalad nagu süldid all...no selline hirm ja abitus, et kuidas ma koju saan, kuidas ma üle tee saan..bussidega sõita ma üldse enam ei saanud...just, siis hakkaski kõige hullem..ei tea miks..ometigi teised inimesed kõrval kui midagi peakski juhtuma, aga ma ei julge üldse teistelt inimestelt abi paluda, et vaatavad veel, et mingi hull või narkar..Ükshetk läks lihtsalt nii hulluks, et hakkasin nutma ja tahtsin endale kiirabi kutsuda, aga ei suutnud 112'te valida kuna kätes ei käind veri läbi...oi see oli jube tunne...ütlesin enda kõrvalistuvale naisele, et palun kutsuge mulle kiirabi ja vajusin kokku..üks mees aitas mind järgmises peatuses maha kuhu tuli ka kiirabi..sealt nad vaatasid mu üle ja ütlesid, et läheksin perearstile..ning andsid ka mingit kibedat lahust, mis natuke aitas..Mõne päeva pärast oli sama asi, ainult, et kiirabi ma enam ei julgenud kutsuda, jalutasin kesklinnast jala koju kuna kartsin busse..Nüüd on need kordunud pea iga päev.Eile hommikul läksin tööle ja nii kui oma kodust nö ohutust kaugusest eemale olin jõudnud kargasin bussist maha ja jalutasin tagasi, helistasin emale, et ta vastu tuleks ja läksime koos spetsialisti juurde kes kirjutas mulle nüüd 3me kuise ravi..Eile oli esimene päev ja sellegipoolest tekkis see hoog..kõrvus hakkas kumisema ja vastik vatisees tunne oli...Tahaks normaalselt jälle elada,napsu ei saa nüüd terve suve võtta, mitte et see oleks normaalne elu, aga no siiski..Ei suuda enam üle tee poes käia või rannas, ainult enda maja ees julgen päikest võtta..Nüüd kus mul uus armastus ka, pean selliste jubedate asjade küüsis olema..Ega kallis saa ju 24h mu kõrval passida.Öelge keegi kas sellest on võimalik ka terveks saada ja mida olete teinud kui avalikus kohas see hoog on tekkinud kas inimesed ümberringi on olnud abivalmid või jooksevad kahe lehte laiali???

TEre,

Mina tundisn esimest korda ärevushäiret kuskil pool aastat tagasi.Oli tavaline päev...olin tööl.Terve hommiku otsa olin ajanud eksmeest taga,kuna laps oli tema juures.Ja ei õnnestunud teda kuidagi kätte saada.Mingil hetkel sain aga lapse isa kätte ja tundisn ennast jälle rahulikult.Möödus kuksil 3-4 tundi kui tundisn laua taga istudes ,kuidas kõrvus hakkas kõik kumisema...hingata ei saanud,südaa kloppis ja meeletu hirm oli.üritasin kuidagi õues värske õhu kätte joosta(välas oli 15 kraadi külma).Töökaaslane jooksi järgi ja üritas aidata ...kahjuks ei teadnud ju isegi mis toimub.Kutsuti kiirabi.(endal oli ülimalt piinlik töökaaslaste ees).Kiirabi mõõtis vererõhku...oli kõrge(tavaliselt mul ülimadal).Andis mingit tbaletti ja soovitas koju minna.Läksin koju..peas kumisemas mõtted ....mis see oli ,kas minuga on midagi tõsisemat lahti..mis saab siis kui see hoog uuesti tuleb???.Hakkasin ise nende sümptomite kohta lugema ja sian aru ,et see oli ärevushäire.AGa miks just MINUL????....ise kahtlustan ,et kõik on seotud meie läbi elatud eluga...ehk siis viimased 2 aastat tegelikult minu elus väga rasked olnud...lahutus...ära kolimine oma kodust...üksinda väikese lapse kasvatamine...ehk siis pidev mure kuidas hakkama saada oma eluga...eks see kõik ole nüüdseks siis oma jälje jätnud.Hood käivad vahelduva eduga...paar korda on olnud autoroolis,kus tunnen ,et süda hakkab kloppima...hingata ei saa...-" korda olen ka kiirabi kutsunud ja nemad jälle ja endiselt teavitavad ,et TEie TERVisega on kõik korras.PEreasrt on teinud korduvalt EKG...vereanalüüsid ..JA KÕIK ON KORRAS.Kuna minul on peale neid hoogusid kaasnenud ka valud südamepiirkonnas,siis perearst on nende diagnoosiks pannud NÄRVIPÕLETIK.Olen lugenud kõikvõiamlike sümptomite kohta,mis võiksid viidata valule vasakus rinna piirkonnas.Tänaseks päevaks olen ennast vist juba haigeks mõelnud....kuna viimased nädalad valutavad nii jalad kui ka käed...Lähiajal saan aja neuroloogi juurde ja eks siis paista mis tegelikult ka füüsiliselt mul viga on.Ab-sid ei võta ja katsun oma hoogudega toime tulla.

Lugesin siin paljude ärevushäiretest ja hoogudest. Ma olen nädala jooksul endale 2 korda kiirabi kutsunud ,sest arvasin ,et hakkan surema. Aga minu hood on hoopis teistsugused aga ikkagi öeldi ,et tegemist on ärevushäirega.
Mul lihtsalt hakkas üks hetk niii halb (kust kohast seletada ei oska ,aga lihtsalt halb,,kuidagi olla ei saa ) ,jalad käed nii nõrgad ,et püsti ei saa...Pearinglus nii suur ,et püstitõusta ei julge ja pulss umbes 160. Ja kuidas imelikud lained nagu käisid üle ja pea oli hästi imelik (arvasin ,et äkki insult vms :D). Sain ainult lamada või istuda . Aga ma ei saaks öelda ,et mul oleks paanika olnud ,pigem ma jah kartsin ,et äkki nüüd surengi. AGa kohutavalt halb oli olla ,niii halb ,et kui oleks püstol siis laseks kuuli pähe. Aga kui kiirabi küsib ,et kust kohast halb või kuidas halb ,siis seletada ei oska. Ja 2 korda on need hood mul olnud ja tekkinud selle tagajärjel ,et terve päeva olen väga ärev olnud ja igasugu pahad mõtted tervisega seoses koguaeg. Ja mõlemad korrad on mul vererõhu üles löönud ,ei teagi kas enne hoog ja siis vererõhk või vastupidi. Muidu mul maldal (108/69) aga kiirabi mõlemad korrad mõõtnud 130/90. Ja kui kiirabi on tulnud ,siis on muidugi paremaks läinud ja eile kirjutas arst välja ka diasepaam tilgad. Aga ma loodan lihtsalt ,et ma sain ikka õige diagnoosi. Kuna kui ma loen ,siis teiste hood on minu omadest veits erinevad.
Kas kellelgi on taolisi hoogusid olnud :) ? (ma muidugi ei sooviks kellelegi midagi sellist...aga ehk on keegi sama asjaga hädas )

Kui soovi antud teemal rohkem vestelda ,siis võin sellest sulle pikemalt kirjutada

Psühhiaatri juurde tuleb kindlasti minna. Kuna on vana teema, siis tõenäoliselt oled juba abi saanud, aga kui mitte, siis oskan sulle head psühhiaatrit Tallinnas soovitada.