Naine tahab last

Tere! Mina olen mees ja ma ei saa oma naisest aru!!! Pole vist suur uudis aga närvi ajab ikka. Ühesõnaga sooviks mõnd kainet arvamust.

Viimasel ajal on naine hakanud lapse teemaga peale käima, ikka uurinud et millal mina tahaks ja kas üldse. Olen vastanud, et võimalik et ca aasta pärast, kui meie suhe on stabiliseerunud ja elukorraldus paika loksunud. Ise olen 25, naine 2a noorem. Tema ütleb, et ta on valmis ja tahab kohe või lähiajal selle nimel tegutseda. Mina olen üritanud talle selgitada, miks ma ei pea õigeks selle asjaga kiirustada.

Nimelt oleme viimased pool aastat tülitsenud tema suitsetamise teemal. Kui me suhet alustasime, siis tema suitsetas, mina mitte. Mingist hetkest hakkas see mind väga häirima ja palusin tal maha jätta. Ta ise mainis, et talle meeldib kui kaaslane on mittesuitsetaja. Pika pingutuse järel suutis ta siis suveks maha jätta, kuid sügisel alustas uuesti ja praeguse hetkeni on ta läbi teinud kümneid ebaõnnestunud mahajätmisi. Kohati isegi ütleb et tal on ükspuha. Kui lapsest räägib siis muidugi vannub et rasedana ei suitsetaks. Mina tahaks teda enne lapsest rääkimist vähemalt 1 a puhtana näha.

Kooli teema, tal on ülikool pooleli, veel päris alguses. Kooli ta eriti ei jõua kuna ei suuda hommikuti üles ärgata, ma olen juba väsinud ta raputamisest ja nunnutamisest, kõik tulemuseta. Kooli asjad on tal ripakil ja loodan et ta kevadeks päris välja ei kuku. Aasta tagasi kui ülikooli sisse sai rääkis ta haridusest särasilmil, et lõpuks ometi saab millegagi tegeleda et elu ei tunduks paigalseisuna. Nüüd kogu paigalseis kordub. Ülikooli tõttu käib ta tööl poole kohaga, seega emapalk poleks kuigi palju abiks, ja mina pole sugugi kindel et ma suudan piisavalt teenida, kuigi töökoht on kindel. Ütlesin talle et ok, tee magister 3 aastaga ära, aasta tööl, teeme tite, ja hakkad korralikku emapalka saama. Siis ta imestas, et ma niimoodi mõtlen.

Tal oma korteris remont, seega elab minu juures pisikeses korteris juba 1...2 kuud. Alguses jutu käigus justkui leppisime kokku, et koristame toimetame minu juures kahepeale koos. Praegu on nii, et naine ütleb et tema ei tunne end siin kodus ja tema ei tee midagi. Tuleb koju ja otse arvutisse, mina koristan, panen poe asjad kappi, pesen nõud, teen voodi jne jne. Harva kui ta ka aitab või initsiatiivi näitab (reeglina siis kui tal hea tuju on). Samas ta arvab, et kui meil oleks "oma kodu" siis ta oleks paras kodukana. Võib-olla olekski.

Lisaks kerkivad meil iga natukese aja tagant esile maailmavaatelised lahkhelid mõnuainete teemal. Mina olen sellistele asjadele igati vastu. Tal on minevikus kogemused, olevikus ja tulevikus ütleb et ei kavatse kokku puutuda. Aga mind teeb ettevaatlikuks.

Sõprade teema - ta ei taha minu sõpradega suhelda, minu vanematega juba enamvähem saab hakkama. Minu jaoks on sotsiaalne pool aga väga tähtis, kuna vanemad ja sõbrad on tihti abiks. Tema ei saa sellest aru, arvab vist et me võiks last ka isolatsioonis elades kasvatada. Mina olen kasvanud peres kus murdeeas olles sain kaks väikevenda ja olen titeprobleeme kodus kõrvalt näinud (st tean et see pole naljaasi).

Vot selline keeruline kompott, kahju et detailidesse pidin laskuma, kuid just detailid mind närivadki. Mis tõestaks mulle et see naine lapse sündides hommikuti üles viitsib ärgata? Või on tal pea praegu nii titte täis, et sellepärast ei saa üles ja jätab muud kohustused kõik ripakile. Mulle ta sellest ei räägi mis ta peas toimub. Ütles mulle eile et nii, nüüd hakkame aga kohe tegema, selle jutu peale keerasin selja. Tulemuseks meeletu solvumine, ütles et ta polegi kunagi ilma lapse saamise mõtteta seksinud.

Mõni värske mõte paluks.