segased tunded

Nonii... Mõtlesin, et kui kirjutan siia foorumisse oma loo, ehk annab see julgust juurde, et see saatuslik samm ära teha.
Ma ütlen kohe igaksjuhus ära, et ma pole teismeline oma armuvaluga, oled 19 aastane noor neiu. Ühesõnaga minu olukord on järgmine. Ma käin nädalas 3-4 korda jõusaalis ning umbes 2 kuud tagasi sattusin ühel ajal trenni ühe noormehega, kes mulle kohe silma hakkas. Mulle paistis, et tõmme oli vastastikkune, kuna me pilgud on mitmel korral üksteisele pidama jäänud ning esimestel ühistel trennidel ta naeratas mulle ja küsis kas võime kordamööda treenida ühel masinal, mida ta tegelikult ise ei kasutagi. Ehk püüdis juttu alustada, kuid ma ei võtnud seda siis veel tõsiselt.
Algselt oli see lihtsalt huvitav väike mäng. Tagantjärele olen mõelnud, et tema poolt oli algselt rohem huvi, kuid ma ei võtnud vedu, sest ma ei tea mis mul arus oli!!! Siis aga juhtus tihtipelae nii, et tema lahkus peagi peale minu saabumist. Kuid neil hetkedel, mil kumbki meist ära minemas oli, oli pilgud ikka vägagi üksteises kinni.
Siis tulid vahepeal nädalad, mil ma teda üldse treenimas ei näinud ning tekkiski see imelik tunne sisse, millest lahti pole saanud. Selline igatsus, et tahaks teda juba uuesti näha ja et huvitav kas ta tuleb täna või mitte.
Igaljuhul viimasel kahel nädalal olen jällegi samal ajal trenni trehvanud, kuid olen pannud tähele, et ei näita enam niivõrd huvi mu vastu. Kardan, et ta mõtleb, et ma pole temast absoluutselt huvitatud. Kuid ma tunnen, et pean temaga tutvust tegema. Ma küll ei tunne teda, aga miski temas tõmbab mind tohutult tema poole. Mõtted tiirlevad koguaeg tema ümber ja see on juba nagu segav. On olnud ka neid päevi, mil võiks ju juttu teha, aga olen araks löönud ning tema varakult ära läinud. Nüüd nuuman ennast, et miks ma pole suhtlema hakanud.
Nüüdsest loodan teda jällegi uuel nädalal trennis näha ja seekord ausõna end kätte võtta ja juttu teha. Ma ei saa nii edasi minna, et miski hinges koguaeg sööb. Armumine noormehesse, keda ma tegelikult ei tunnegi, kuid kes tekitab minus keerulisi emotsioone, sest ühel päeval olen ülimalt õnnelik kui me pilgud in üksteisel pidama jäänud, kuid samas kirun ennast, et end kätte ei võta ja rääkima lähe. Veelrohem aga selle eest, et ma algusest peale seda tema poolset lähenemiskatset ei näinud.