Õrnahingeline ?

Nii armas. :D

Õrnahingeline ikka. Aga üldjuhul nutan üksinda patja. Väldin teiste ees mingit draamatsemist ja värki. Hetkel meenub nutmisega üks selline lugu, kui ühel suvel käisin flamencot õppimas. Ma mäletan, et seal käis üks tõmmu kutt, ütleme, et Kaspar nimeks, kes mulle KOHE ÜLDSE ei meeldinud. Teised tüdrukud aina õhkasid tema järele, aga minu jaoks oli ta selline vastik ilueedi. Igaljuhul - kursuse lõpul tuli meie seltskonnal teha nn 'lõputants'. Ja kui õpetaja ütles, et tantsukavas peab olema üks paar, kelle ümber see stoori käib... ja see paar on Kaspar ja... ja kui ta siis minu nime ütles, siis ma hakkasin lihtsalt nutma. Pärast veel läksin õpetajat paluma, et mina ei peaks selle poisiga tantsima, aga pidin ikka! Vot selline lapsepõlvetrauma.

Jaaaa :(

Kõik läheb hinge ja tahaks nutta aga hoian tagasi...

ma ei nutagi avalikult, isegi mehe ees mitte, omaette vesistan, hoian endas kõik ja kui saan ss ulun omaette, mulle ei meeldi seletada mis mul viga on, olen suur tüdruk ja saan ise hakkama.

olen, kõige hullem koht oli vast tööjuures,kus sel hektel tuli ka kliente

Olen küll, üsnagi. Üldiselt üritan seda tagasi hoida, aga vahel tulevad pisarad nii kergesti, et ei saa midagi teha.

olen väga õrnahingeline...näiteks kui närvi lähen

Ikka üsnagi õrnahingeline, eriti kisub pisar silma, kui näen, et sõprade, pere, tuttavatega on midagi halvasti.

Tõsiselt õrnahingeline. Mul tuleb kohe meelde kuidas töö juures telefonikõne peale nutma hakkasin. Enamasti aga ei näita enda tundeid teistele, nutmas näeb mind harva ja arvatakse just, et ma olen pigem tugeva iseloomuga.

Väga õrna hingega olen.. Võin ikka suhteliselt tühise asja pärast nutma hakata.. Kõige tobedam koht oli bussis, aga nii kurb oli olla lihtsalt :(

Väggaaa, koolis on vist, ma hakkasin lihtsalt lambist nutma...