Õrnahingeline ?

Kõige tobedam koht....Ükskord hakkasin Tallinnas Aarde tänaval nutma. Pidime linna minema sõbrannadega aga juhtusin poes mehega kokku (olime siis just valusalt lahku läinud). Viis veidi purjus minu nii rööpast välja et istusin päris tükk aega seal maas, selg vastu kellegi aeda ja lihtsalt nutsin südamest, sest ei suutnud kuidagi pisaraid tagasi hoida. Nagu poms.

Mina ka. Tõesti halb iseloomuomadus.

Üks piinlik hetk meenub, aga see ei ole ainult iseloomuviga. Mul olid siis rasked ajad. Igatahes, pidin minema kunstistuudiosse, nagu iga teine pühapäev ja ootasin bussi peatuses. Siis meenus, et mul ei ole piletit ja mõtlesin, et hüppan kähku R-kioskist läbi. Ma unustasin telefoni koju ja seega ei teadnud ma kella. Kui poest väljusin, siis nägin, et buss just läks ja ma hakkasin sedasi paanitsema pmst mitte millegi pärast. Nutt oli kurgus ja siis meenus ka, et unustasin ühe lõuendi maha. Mul olid muidugi emotsioonid nii krussis ka, kuna isa oli hiljuti emale teatanud, et tahab lahutust ja ma ei olnud veel sellest üle saanud (20 aastat abielu ikkagi). Mõned minutid paanitsesin ja mõtlesin mis teha ja siis läksin R-kioskisse, et müüjalt telefoni küsida. Ütlesin, et teen hästi lühikese kõne ja võin maksta ka selle eest. Kuna ta algul vaatas kahtlevalt, siis ma läksin rohkem närvi, pisarad hakkasid jooksma ja müüja hakkas juba muretsema, kuigi ma kinnitasin talle, et asi ei ole tegelikult nii hull, vaid lihtsalt emotsioonid. Ta andis oma telefoni ja ma tegin ühe ülikiire kõne ja ta ei tahtnudki raha. Kutsusin ema järgi koos lõuendiga ja jäin lihtsalt 30-45 minutit hiljaks.

Polnud tegelikult üldse tõsine asi ju.

No päris habras olen paraku. Väga piinlik oli, kui tööl pinged ja stress pea kohal kokku lõid ja kõik teised mu nõrkushetke tunnistajateks olid.

Mina olen ennast nii tagasi hoidnud koguaeg, olen üritanud tugev olla ja kui siis ühel hetkel midagi väikest juhtub, näiteks pastakas kukub põrandale vms, siis ma plahvatan. Siis tuleb kõik minu seest välja kõik see tagasi hoitud pisarad ja emotsioonid. Kaua ei suuda ju inimene tugev olla mingi hetk on ikka breakdown. Sellepärast tundubki imelik et väiksed asjad ajavad nii endast välja, kuigi tegelikult on selle taga hoopis pikk ja keeruline minevik, mis on kõik enda sisse korjunud.

Pole õrna hingeline. Nutan siis kui selleks väga põhjust on. Viimati aastaalguses kui mu sõber teisse inimese süül surma sai. Ja siis lahistan küll kõvasti nutta, ses mõttes, et oma pisarid eriti ei varja.
Mingis tobedas situatsioonis küll ei mäleta eriti. Kui meenutama hakata, siis vist kunagi kolme aastasena, kui suured poisid mängisid luurekad ja ma hakkasin kartma, siis nutsin.

No ükskord oli niiet kus ma murdusin, aga nutma ei hakkanud, kui mehe sõber tuli bubis avalikult pmts süüdistama ma hoian teda kettis ja üleüldse mängin noore poisiga, ehmatasin ära, et wtf? küll jäid kõik eksmehed ette, absull kõik jäid ette nii ta siis karjus seal. Läksin väljA siis pärast õues paneb võõrastele samuti. Mees läks rääkima, mis värk. Ei tulnud sealt mingit vabandust tema poolt ega midagi. Vähemalt sain teada, miks ta üleüldse minu suhtes imelik on, eks enamus jutt oli täielik bullshit. Rohkem pole mind suudetud välja viia.

olen , ükskord hakkasin tunnis nutma.

Olen. Tihti kukun pillima kui pean südamest rääkima, oma tunnetest vms. Ja filmid on muidugi tavalised asjad, millepärast pillin... Siis hakkan ka tihti nutma, kui näen kedagi teist nutmas. :D Tahaks üle saada sellest, et suudaks ilma nutma hakkamata mõnele inimesele vahest halvasti öelda. :D

Olen küll. Kohta ei oska nimetada.