Postitusi: 35

Teadmatuse valu.

Postitatud: 17-11-2011 10:39

Tere,

Olen segaduses ja oleks vaja aru saada või vähemalt siis aimu, mis toimub. Loomulikult puudutab see konkreetselt mehest sotti saamist - mis on kindlasti paljudele naistele pidev mõisatus.

Alustan siis sellega, et oleme selle mehega juba pea pool aastat koos olnud - meil muidugi on keerulisem suhe, kuna elame erinevates linnades ja kohtumine on selle tõttu piiratud (töö ja muu pärast pole võimalik pidevalt koos olla).
Point pigem selles, et veetsime ühe nädalavahetuse koos ning ta tundus mulle külm kuidagi ja üldse nagu veider (võimalik, et kujutan ka ette), kuid kui tavaliselt helistab ta mulle päevas pidevalt mitu mitu korda, siis peale sellest viimasest koosolemisest on möödas juba pea 5 päeva ja ise ta pole minuga kordagi ühendust võtnud. Kui olen ise mõned harvad korrad helistanud, siis ütleb ta, et tal on kiire ja tagasi ka ei helista. :( Ma tean, et see "mul on kiire" on jama jutt. Jah, võibolla tal tõesti on antud momendil kiire, kui helistan, kuid kindlasti leiab päeval mingi aja tagasi helistamiseks - kui eelnevalt oli telefon mul pidevalt punane tema kõnedest, ka tööpäevadel, siis jääbki mulle see arusaamatuks. Ja kui isegi küsin temalt, et kas midagi on pahasti, kas sind häirib midagi - siis vastuseks, et kõik on hästi!!! See pole ju normaalne, ma tunnetan et kõik pole hästi ja usun täiesti kindlalt et ei olegi. Teadmatus on kõige piinavam ja kui ta tõesti ei tahagi enam suhtes olla vms, siis ta võiks mulle seda öelda aga teada värk, et mehed pigem lihtsal vaikselt kaovad... See on kohutavalt valus mulle, et ta mind lihtsalt ignoreerib...

Äkki oskate mingeid mõtteid/ideid anda, kuidas ma saaksin ta avama panna - vähemalt nii palju, et kasvõi siis saada see nö. "lähme lahku" variant temalt välja ja saaksin oma eluga edasi minna.. Ise ma seda teha ei suuda, kuid mulle tundub, et seda ta taotlebki. Ehk on kellelgi ka kogemusi või tunnevad endas ära minu olukorra, oleksin äärmiselt tänulik!
Postitusi: 2458

Postitatud: 17-11-2011 10:55


saada talle siis sõnum,et mis lahti on ja kas sa tahad lahku minna ja saadki vb teada
Postitusi: 3692

Postitatud: 17-11-2011 11:06


Ah meestel on ka sellised perioodid. Äkki on suur armumine üle läinud ja vajab omaette mõtlemisaega. Mitte negatiivses vaid positiivses võtmes. Ära seda lahkuminekujuttu ise üles võta. Kui kutt ei viitsi praegu helistada, siis tegele ise ka oma asjadega ja oota kuni ta ise ühendust võtab:)
Postitusi: 4118

Postitatud: 17-11-2011 11:17


äkki vajab mingit mõtlemis aega ja sellepärast on eemalolev.
Postitusi: 2877

Postitatud: 17-11-2011 11:21


Tsiteeritud:

saada talle siis sõnum,et mis lahti on ja kas sa tahad lahku minna ja saadki vb teada


arvan sama
Postitusi: 527

Postitatud: 17-11-2011 11:22


Võibolla ilmus välja keegi minevikust või on leidnud uue silmarõõmu. Mulle on antud ''õnnistus'' mõelda alati kõige hullemat ja kahjuks on tihti nii ka asjad läinud. Mina soovitan sul asjast selgust saada, sest sellist käitumist ei pea küll normaalseks ja see on mehe enda probleem kui ei suuda olla aus või asjast rääkida. Paraku kannatad sina, kuigi sina ei ole ju mitte midagi valesti teinud. Teadmatus on tõesti üks väga vastik asi :S
Postitusi: 35

Postitatud: 17-11-2011 11:31


Tsiteeritud:

Võibolla ilmus välja keegi minevikust või on leidnud uue silmarõõmu. Mulle on antud ''õnnistus'' mõelda alati kõige hullemat ja kahjuks on tihti nii ka asjad läinud. Mina soovitan sul asjast selgust saada, sest sellist käitumist ei pea küll normaalseks ja see on mehe enda probleem kui ei suuda olla aus või asjast rääkida. Paraku kannatad sina, kuigi sina ei ole ju mitte midagi valesti teinud. Teadmatus on tõesti üks väga vastik asi :S


Ma kusjuures ise kaldun ka arvama, et tal on tekkinud keegi teine - samas olekski naiivne uskuda, et kuna meil on siiski vahemaa vahel, et kindlasti poleks see võimalik, on küll. Mul kõhutunne või kutsuks seda isegi siis naiselikuks vaistuks, ütleb mulle, et midagi on siiski korrast ära ja et asi pole pelgalt selles, et ta vajab mingisugust aega.. Ma oleksin tõepoolest väga tänulik isegi selle kõige hullemana tunduva vastuse eest, et ta ei tahagi enam olla koos või et tunded ongi jahenenud, see oleks mulle teatud määral ju meelerahu ja ma suudaksin eluga edasi minna - piisavalt paksu naha endala ajaga kasvatanud ja see poleks mulle probleem, valus oleks kindlasti aga ma tuleksin toime.
Postitusi: 527

Postitatud: 17-11-2011 11:41


Mina soovitan sul enda jaoks mõelda nii, et asi nii ongi ja pole vaja temalt mingit kindlat lõplikku vastust, sest ega see tema senist käitumist ju enam ei muuda. Ma ei taha uskuda, et ta ei julge öelda vms, pigem võib asi olla selles, et hoiab ka sind igaks juhuks alles kui ei peaks teisega välja tulema - tean paljusi mehi, kes nii on teinud/teevad.
Raske peabki olema, sest see motiveerib sind sellest jamast välja tulema.
Võibolla tõesti on põhjused hoopis teised, aga ei saa päris naiivselt ka lootma ja ootama jääda, sest nagu ma ütlesin - see on mehe enda probleem mille pärast sina praegu kannatad ja normaalne mees nii ei käitu.
Postitusi: 5220

Postitatud: 17-11-2011 11:47


Olen samasuguses olukorra låbi elanud. Mul sai kannatus otsa ning jalutasin minema. Ilmselt leidis teise silmarøømu vøi tunded said otsa, siiamaani ei tea.
Postitusi: 35

Postitatud: 17-11-2011 11:51


Tsiteeritud:

Mina soovitan sul enda jaoks mõelda nii, et asi nii ongi ja pole vaja temalt mingit kindlat lõplikku vastust, sest ega see tema senist käitumist ju enam ei muuda. Ma ei taha uskuda, et ta ei julge öelda vms, pigem võib asi olla selles, et hoiab ka sind igaks juhuks alles kui ei peaks teisega välja tulema - tean paljusi mehi, kes nii on teinud/teevad.
Raske peabki olema, sest see motiveerib sind sellest jamast välja tulema.
Võibolla tõesti on põhjused hoopis teised, aga ei saa päris naiivselt ka lootma ja ootama jääda, sest nagu ma ütlesin - see on mehe enda probleem mille pärast sina praegu kannatad ja normaalne mees nii ei käitu.


Normaalusest on tõesti asi kaugel, ka enamus mu sõbrannasid on sellel arvamusel. Ma olengi tegelikult naiivne ja parandamatu optimist ning ei suuda/taha inimestes vist halba näha... Tunded on need, mis mind pimestavad, kuid üsna pea mu silmad siiski avanevad, eks aeg teeb omad korrektuurid.
Kusjuures tõesti olen ka mõtlema hakanud, et ehk ta selle tõttu otseselt minust lahti ei ütlegi, et hoiab mind varuna ja kõige hullem ongi selles, et ma ei suuda talle kuidagi vastu panna... Pean suutma!! Aitäh sulle hüva nõu eest! :)
Postitusi: 527

Postitatud: 17-11-2011 12:06


Olen samal nõul, et aeg teeb omad korrektuurid :) Sest et kui asi väga hapuks kisub (st tuleb välja see mida me siin ise ka juba arvame) siis ilmselt pole suurt pingutust vajagi, et mees saata sinna kuhu päike ei paista :) Senikaua lihtsalt ei taha uskuda seda ja aju genereerib igasuguseid muid põhjuseid :D
X