Postitusi: 3

Milline peab naine olema, et mees teda väärtustaks?

Postitatud: 28-01-2012 01:48

Tean, tean..et mees naist väärtustaks, peab naine olema selle vääriline. Lihtne, eksole? Aga vot minu meelest ikka pole nii.. Kirjutan nüüd siia oma loo, kes viitsib lugeda ja objektiivset hinnangut anda. Nimelt tahan teada, mida kuradit ma valesti teen!?

Hakkasin oma praeguse mehega suhtlema vahetult pärast seda kui olin lõpetanud pikaajalise suhte exiga. Kõik oli super, tõmmet oli ikka kohutavalt palju meie vahel..paar kuud jamasime ja sebisime niisama, kuna ei tahtnud tõsist suhet. Aga pärast mitmeid armukadedushooge saime lõpuks aru, et me ei suuda enam teineteiseta poolikult olla ja niisiis lubasime et oleme ametlikult koos. Asjad liikusid edasi ikka VÄGA kiirelt, kolisime kokku ja olles olnud koos ühe aasta, tahtsime juba last. Me ei suutnud enam millesti muust vaimustuda, olime ikka veel kõrvuni armunud ja laps tundus nii siiras ja ilusaim armastuse vorm meie jaoks. Meil mõlemal vanust 21(olgu siis see ka mainitud). Nagu juba aru saite, siis jäingi rasedaks ja me olime väga õnnelikud selle üle. Aga siis..

Hakkas pihta tunne, et olen tema jaoks iseenesestmõistetav. Kuna oleme mõlemad noored inimesed, siis väljaskäimist ka palju, aga mina üsna pea enam väljas käia ei saanud oma kõhuga. Tema aga käis ja pidutses..üha enam ja enam. Kuna mina olin kodus, siis muidugi sai kannatada minu usaldus tema vastu, ma ju ei teadnud kuidas ta käitub seal väljas.. Flirtida on talle alati meeldinud ja üldse selline lollustele kalduv mees joogise peaga. Ise olen aga alati tahtnud olla täiuslik naine, ei teinud suurt numbrit sellest et ta väljas käib(sest sain ju aru et inimesel peab olema oma vaba aeg sõpradega jne), ise olin täielikult kodune ja alati olemas tema jaoks. Isegi meessoost sõpradega enam ei suhelnud, ainult sõbrannadega jne jne. Hoolitsesin ka alati oma välimuse eest ja tahtsin olla oma mehe jaoks endiselt seksikas:)

Millegipärast aga sellest ei piisand.. Ütlesin talle raseduse ajal, et mulle ei meeldi see, et tema käib koguaeg väljas ja mulle toeks ei ole.. Oleks ta siis niisama sõpradega tsillind, aga ta ikka möllas..ja möllas korralikult. Sõbrannad rääkisid mitmel korral et nägid teda klubis, aga naissoost isenditega pole teda nähtud..vahele igaljuhul pole jäänud. No ok, vähemalt ei peta. Aga sellegipoolest tundsin et saan ÜKSINDA lapse. Et minust saabki nüüd üksikema, sest mees avastas järsku, et tal on sarved ikkagi jooksmata ja peod vajavad pidamist. Kindlasti mõtlete nüüd, et "DAA, MUIDUGI ON SARVED JOOKSMATA, TA ON JU KÕIGEST 21!" Jah. Nõustun. Aga raseduse ajal ma valetasin endale..ütlesin endale, et las ta pidutseb, kui laps sünnib siis saab kõik teisiti olema!......Hui.

Meie laps on nüüd 4kuune ja kõik nv-d istun mina kodus ja tema käib peol. Kokku olen saanud väljas käia 4 korda. Neist 2 pidin juba 23 ajal koju tulema, sest mees tahtis samal õhtul ikkagi veel välja minna. Isegi hästi, või mis? Niisiis olen ehk kibestunud, hormoonidest hullunud ja solvunud..või olen lihtsalt puhas LOLL. Olen mehele küll muret kurtnud ja öelnud et mulle tõesti ei meeldi see..et tema jaoks on kõik lubatud aga mina olgu kodune ja väljas käia ei tohi. No ok, TOHIN, aga sellele järgneb solvumine ja "kuna sa juba koju tuled"..mis siis et olen aasta otsa täielik kodukana olnud.

Seis on igaljuhul praegu selline: Mina täidan kõiki oma lubadusi tema ees. Kui olen väljas ja ta palub et koju tuleksin, siis teen seda kohe, ükskõik kui lõbus mul parasjagu poleks. Tema ja meie laps on minu jaoks nr1, siis alles tulevad sõbrad ja väljaskäimised. Armastan ju teda ja tahan et ta oleks õnnelik. Tema aga teeb nii: Kui mina helistan öösel et laps on viril ja ma olen hullumas, palun tule appi, siis tema ei taha tulla..ütleb et no äkki ikka saad ise hakkama jne. Või siis ütleb et "kohe tulen" ja siis tuleb alles 3tunni pärast. Ühesõnaga lubab, aga ei tee. Kodus on muidu superisa, tegeleb lapsega ja nunnutab nii mind kui tibu. Aga kui sõbrad helistavad siis ükskõik mis kell on, ta on 5min valmis. Sõna otseses mõttes 5 min. Ta isegi on aega võtnud, rekord on 3min. Ja ta on uhke selle üle. Mina niiväga mitte..sest mis mees laseb oma naist ja lapse ema üle, samas sõprade jaoks on alati valmis?

Siin ma nüüd mõtlen. Mda ma teen valesti..olen liiga hea? Kas pean tõesti mingiks mõrraks muutuma, et mees mulle toeks oleks? Seda ma ei tahaks ja ei usu et see toimiks ka, sest kui mees tahab väljas käia siis seda ta ka teeb..kui olen bitch tema vastu siis ta lihtsalt hakkab salaja käima ja varjama minu eest tegusid. Toon näite: Kõik viskas mul lõpuks koppa kui ta oli mitu päeva järjest väljas..korraks käis kodus ja siis õhtul jälle pidutsema. Ütlesin talle et mul on kopp ees ja ei taha enam sellise mehega koos olla, kes minu tunnetest ei hooli. Kes laseb mind koguaeg üle, samas sõprade jaoks on alati valmis. Esialgu tundus et see aitas, sest ta ei käinud mitu päeva väljas ja tõesti hoidis mind. Siis aga kui olime ära leppinud hakkas ta uuesti käima..ja mul polnudki selle vastu midagi et natuke sõpradega on. Siis aga jõi ennast täis ja sain ka teada et ta käis klubis..ja kui küsisin, et mis tegite, vastas ta et nsma jõid ja sõitsid ringi. Ta varjas seda minu eest et klubis käis ja see on big deal. Samuti on ta varjanud minu eest veel paari asja ja ausaltöeldes pole mul õrna aimugi kas ta ehk praegugi midagi minu eest ei varja. Niisiis-olin bitch, hakati varjama. Varem rääkis ikka päris vabalt kõikidest käikudest, nüüd vastab enamasti küsimustele ühe sõnaga:/

Tahaksin niiväga olla tema jaoks nii tähtis nagu olin meie suhte alguses..Ta tegi komplimente, poputas mind, koguaeg rääkis kui hea ja täiuslik ma olen. Üksikud korrad peale lapse sündi on ta mulle veel öelnud et olen ideaalne naine ja et ta armastab mind. Aga milles siis asi? Kui ta mind armastab, siis miks ta mind ei austa ja mulle antud lubadusi ei täida? Kas tõesti olen "liiga hea" ja kas tõesti meie ühine laps on pannud teda mõtlema et ma ei kao nüüd enam kuhugi ja enam pole vaja pingutada? Ometigi mina ju veel pingutan, sest tean et ta on hea südamega ja armastan teda tõeliselt..sain oma figuuri ruttu tagasi ja tunnen et olen seksikas ja ilus ja püüan oma meest alati mõista..teen kõik et olla tema jaoks veetlev nii füüsiliselt kui vaimselt. Aga ikkagi on tema jaoks tähtsamad sõbrad ja pidu.

Selline ebakindel jutt siis minupoolt. Aga mida ongi oodata naiselt, kes on andnud endast kõik oma mehe jaoks.. Kinkinud talle lapse ja lihtsalt täielikult kinkinud ka iseennast..kuid vastutasuks saanud hulga pisaraid ja altvedamisi. Kuid miks? Tahtsin ju olla vaid hea naine mehele, keda armastan..

Mida kuradit ma veel tegema pean??
Postitusi: 2012

Postitatud: 28-01-2012 02:00


Kui nii elada ei taha, siis ära tee seda. Ütle, et peate väheke omaette olema, kuna sa ei tea enam, mida teha. Kui saad, siis mine kuhugi mõneks ajaks (koos lapsega, muidugi). Vaata, kas tunneb huvi või ei. Tundub, et talle ei mõju asjad enne, kui ikka väga kurjaks minna. Kui ka ütleb, et tahab, et koju läheksid ja tema juures oleksid, siis ära tee seda jalapealt. Koju jõudes ei tasuks samuti kaela langeda. Las näeb kogu täiega, mis sinu sees toimub.
Postitusi: 14224

Postitatud: 28-01-2012 02:08


Mul on selline tunne, et sa panid kirja täpselt mu suhte! Niivõrd tundsin end ära, et jube. Kuid mina tegingi niiet saatsin mehe otsemaid prse ning andsin asjad ka veel kaasa. Ühesõnaga tüli läks nii kaugele ning tema pohhuist ning sõprade ässitamine, sai minul mõõt täis. Ma ei vastanud peaaegu nädal aega ei tel ega siis ka mitte kui ukse taga käis öösel ja varahommikul, täiesti tuim. Helistas ka võõraste numbrite pealt, võtsin vastu ( kuulsin, kus ütles, ah nagunii ei vasta). KUid murdusin paraku, kuna võtsin napsu ning Looomulikult ma igatsesin teda, ütles mulle sai maitse suhu, et oleks äärepealt täielikult ilma jäänud minust. Olen ka koos asjadega minema pannud kodust, niiet jooksis järgi koguaeg.
Kuid nagu aru saan, sul laps alles väike. Meil oli sama jama, laps oli väike, pmts ainult tissi otsas, oli ka eemal meist. Nüüd laps 1,4 ja kui issi kodus, siis ainult temaga oleski. Ta on ise ka öelnud, et nüüd laps suurem et saab aru temast ja üleüldse parem. Meievahel veel riide ikka tuleb ette, aga mossitame ja riidleme ära, aga paraku teame, et siiski lahku ei taha tegelikult kumbki minna, peale tüli mees tavaliselt tuleb vabandama( mina seda ei oska, pole ka kunagi).

Sinupuhul ma teeks niiet: ära nunnuta, ole ükskõikne natukene, ütle talle, kui tema väljas nt üks nv ss oled sina järgmine nädal nv kõik päevad järjest ( arvata on et talle on see vastu), kuid nii tee ära.
Postitusi: 226

Postitatud: 28-01-2012 03:14


Enne võiks ikka ennast hakata väärtustama ja küll siis see õige mees ka Sind väärtustab. Aga suhtes peab olema ka vabadust ja igal ühel on omad sõbrad - ei saa olla alati ühised sõbrad. Ja välja pressitud lubadused ei kuulugi täitmisele ning varem või hiljem neid lubadusi ka murtakse! Omavaheline usaldus on kõige tähtsam ja tuleb kohe leida kompromissid, kui tekib probleem. Ega siin kurtmine ei lahenda probleemi - istuge maha ja rääkige suud puhtaks, räägi oma mehele sellest, mida Sa siia kirjutasid. Räägi oma mure talle ja kuula, mis tal Sulle öelda on :) Kui ei taha asju arutada ja Sinu soove austada, siis oleks targem kohe lahku minna, kui seda hiljem teha. Ega see, et ta kodus lapsele hea isa ja Sulle hea mees on, see ei tähenda, et ta paipoiss ka kodust väljaspool on. Ja ilmselgelt tuleks mingi piir maha tõmmata, et iga õhtu ei ole vaja oma sõpradega joomas käia. Ja alati on asi kahepoolne, ei ole süüdi ainult üks osapool! :) Aga mida ka mina asjast tean :D Mul on peaaegu, et ideaalne mees ma ütleks ja meil ühised maailmavaated ka ja selliseid probleeme ei oskaks unes ka näha nagu Sul on :S Edu Sulle, räägi oma mehega ja las hakkab ka mehena käituma, ma eeldan, et tegu pole mingi 18 aastase poisikesega, kes tahab ööklubides juua ja pidutseda :D




tex
Postitusi: 38

Postitatud: 28-01-2012 04:22


kui sul on vähegi võimalik, saad vanemate juures elada jne . saada ta pikalt. see mida sa kirjeldad, ei ole mehe käitumine. see on poisike, kellel pole aimugi mis asi on vastutus. pole minu asi siin kohut mõista, miks naised last tahavad nii ebaküpse mehehakatisega, kuid kas on mõtet enda elu rikkuda?
leidub ka mehi , kes võtavad koos lapsega naise. nii et - tuld
Postitusi: 3

Postitatud: 28-01-2012 05:20


Jah..eks olen päris mitmeid kordi juba mõelnud, et tuleb asjad kokku panna ja lihtsalt minna..ehk siis saab aru. See on aga pisikese lapse kõrvalt raske otsus..näen kui väga mees teda armastab ja ei taha oma tütart sellest ilma jätta:/ Rääkinud olen mehega seda teemat juba päris palju ja see alati on laabunud nii, et mõnda aega on kõik hästi ja siis hakkab otsast pihta. Ebaküps mehehakatis on suht ausalt öeldud tegelikult:D ja tänan otsekoheste kommentaaride eest, postitasingi teema selleks, et keegi mind maa peale tooks ja reaalsusega vastu pead lajataks, tõsiselt:) Kui ikka iga päev pea sellist mõtlemist täis, siis ei oska enam lihtsalt asju selgelt näha. Eriti kui mees on kodus kullatükk. AGA kõige kurvem on see, et selliseid naisi on veel ja veel..kes annavad endast kõik sest on armastusest pimedad, ja siis saavad vastu näppe:S Krt peab see elu nii keeruline olema.
Postitusi: 2558

Postitatud: 28-01-2012 08:05


Sama seis mõnesmõttes. Last meil pole, aga nt kui ma ütlen, et "lähme kusagile" vm, ei tehta must väljagi, hea kui vastataksegi "kohe". Ja kui sõbrad helistavad reede õhtul, siis tõsiselt 5 min on läinud siit (ma ei lähe kaasa, sest seltskond ei istu üldse). Vihale ajab. Eriti nõme on siis, kui nt tulla õhtul poest ja eriti nõme ilm, siis ütleb väga nõmedal toonil et "näe tahtsid jalutama tulla, jääme veel siia". See oleks nagu mingi mõnitamine. Sry, see ongi. Üldse on ta selline halvustav, kui mõtlema hakata, algusest peale. Lihtsalt siis ma väga ei solvund selle peale, üritasin naljaga võtta (no olin ju armund ka siis). Ja praegu mõtlen, miks seda kõike siiani lõpetanud pole. Deprekas tuleb peale. Eriti lahe on siis, kui mees küsib, et "miks selline pahur olen, miks ma temaga ei räägi". Ise ta ei saa arugi, mida valesti teeb. Ju siis tema arvates selline käitumine ok.
Postitusi: 2877

Postitatud: 28-01-2012 12:07


Sinu viga ongi see, et sa teed nagu, tema tahab, aga samas sa ise ei nõua talt mitte midagi. Mõtled, et kuidas temal oleks ainult hea, aga kas ta ise mõtleb, et sul oleks hea, nagu väga ei usu. Võta nüüd mõistus pähe ja mõtle, miks sa peaksid nii palju pingutama, kui ta ei tee mitte midagi?
Sa oled lubanud tal täielikult endale pähe istuda ja tema on sellest aru saanud, muidugi ta kasutab oma olukorda ära. Võta nüüd vähekenegi eneseuhkust kokku ja räägi talle ka see jutt ära. Te peaksite ikka enda suhtesse ja lapsesse võrdselt panustama.
Seda, et te nii vara selle lapse, nii vanuse kui ka suhte nooruse mõttes, tegite oli hea näide, et te peaksite rohkem mõistusega hakkama mõtlema, mitte hormoonide ja misiganes teil seal möllab.
Postitusi: 1631

Postitatud: 28-01-2012 12:08


Tundub, et oled hiljaks jäänud enda kehtestamisega. Oled tõesti täiuslik naine- mehe lükata-tõmmata ning ikkagi üritad talle meele järele olla. Lõpeta ära ja hakka enda õnne eest võitlema, sest keegi teine seda ei tee.
Kui miski muu ei aita, pane ultimaatumi ette- sina ja laps või sõbrad. Ükskõik mis ta otsustab, võidad ikkagi sina. Kui valib sõbrad, saadki kehvast mehest lahti ja saad oma eluga edasi minna.
Postitusi: 2600

Postitatud: 28-01-2012 12:22


Iseenesest ei ole ta paha mees, kui lapsega ja sinuga tegeleb. Põhiliseks probleemiks ongi vastutuse, mõistmise ja kohusetundlikuse puudumine. Mina soovitaks talle see sama jutt ära rääkida. Kui ei aita või aitab ainult lühikeseks ajaks, mine ära. Mine vanemate või mõne sõbranna juurde. Siis ta näeb, millest ilma jääb. Võib-olla tuleb mõistus koju.
Postitusi: 4849

Postitatud: 28-01-2012 15:00


Vabandust, et nii otse ütlen, aga sa said lapsega lapse. Ja nüüd su mees käitubki nagu laps (vanus passis pole mingi näitaja) ega võta vastutust selle eest, et tal on nüüd naine ja tütar, kes peaksid olema esikohal. Mees pole aru saanud, et tegelikult peaks sõpradega hängimine, pidutsemine ja joomine igal nädalavahetusel olema midagi, mis peaks tulema pärast peret, mitte olema nr. 1. Jah, sellest, et sina oled omalt poolt püüdnud suhet hoida, ei piisa. Ka mees peab omalt poolt panuse andma. Ma nii naljalt ei viska siin õhku Buduaari lendlauset "jäta maha", aga kui ka pärast korduvat, rahulikku ja konstruktiivset vestlust ei jõua mehele koju, et ka temal on nüüd vastutus vaja võtta, siis ma tõesti ei oska midagi muud soovitada. Ka pere- või suhtenõustamist võiks soovitada, kuid ka nemad ei saa teie suhet päästa. Soov olla täisväärtuslikus ja õnnelikus suhtes peaks eelkõige tulema teie mõlemi poolt. Alles siis on lootust, et midagi võiks muutuda.
X