Postitusi: 3

Milline peab naine olema, et mees teda väärtustaks?

Postitatud: 28-01-2012 01:48

Tean, tean..et mees naist väärtustaks, peab naine olema selle vääriline. Lihtne, eksole? Aga vot minu meelest ikka pole nii.. Kirjutan nüüd siia oma loo, kes viitsib lugeda ja objektiivset hinnangut anda. Nimelt tahan teada, mida kuradit ma valesti teen!?

Hakkasin oma praeguse mehega suhtlema vahetult pärast seda kui olin lõpetanud pikaajalise suhte exiga. Kõik oli super, tõmmet oli ikka kohutavalt palju meie vahel..paar kuud jamasime ja sebisime niisama, kuna ei tahtnud tõsist suhet. Aga pärast mitmeid armukadedushooge saime lõpuks aru, et me ei suuda enam teineteiseta poolikult olla ja niisiis lubasime et oleme ametlikult koos. Asjad liikusid edasi ikka VÄGA kiirelt, kolisime kokku ja olles olnud koos ühe aasta, tahtsime juba last. Me ei suutnud enam millesti muust vaimustuda, olime ikka veel kõrvuni armunud ja laps tundus nii siiras ja ilusaim armastuse vorm meie jaoks. Meil mõlemal vanust 21(olgu siis see ka mainitud). Nagu juba aru saite, siis jäingi rasedaks ja me olime väga õnnelikud selle üle. Aga siis..

Hakkas pihta tunne, et olen tema jaoks iseenesestmõistetav. Kuna oleme mõlemad noored inimesed, siis väljaskäimist ka palju, aga mina üsna pea enam väljas käia ei saanud oma kõhuga. Tema aga käis ja pidutses..üha enam ja enam. Kuna mina olin kodus, siis muidugi sai kannatada minu usaldus tema vastu, ma ju ei teadnud kuidas ta käitub seal väljas.. Flirtida on talle alati meeldinud ja üldse selline lollustele kalduv mees joogise peaga. Ise olen aga alati tahtnud olla täiuslik naine, ei teinud suurt numbrit sellest et ta väljas käib(sest sain ju aru et inimesel peab olema oma vaba aeg sõpradega jne), ise olin täielikult kodune ja alati olemas tema jaoks. Isegi meessoost sõpradega enam ei suhelnud, ainult sõbrannadega jne jne. Hoolitsesin ka alati oma välimuse eest ja tahtsin olla oma mehe jaoks endiselt seksikas:)

Millegipärast aga sellest ei piisand.. Ütlesin talle raseduse ajal, et mulle ei meeldi see, et tema käib koguaeg väljas ja mulle toeks ei ole.. Oleks ta siis niisama sõpradega tsillind, aga ta ikka möllas..ja möllas korralikult. Sõbrannad rääkisid mitmel korral et nägid teda klubis, aga naissoost isenditega pole teda nähtud..vahele igaljuhul pole jäänud. No ok, vähemalt ei peta. Aga sellegipoolest tundsin et saan ÜKSINDA lapse. Et minust saabki nüüd üksikema, sest mees avastas järsku, et tal on sarved ikkagi jooksmata ja peod vajavad pidamist. Kindlasti mõtlete nüüd, et "DAA, MUIDUGI ON SARVED JOOKSMATA, TA ON JU KÕIGEST 21!" Jah. Nõustun. Aga raseduse ajal ma valetasin endale..ütlesin endale, et las ta pidutseb, kui laps sünnib siis saab kõik teisiti olema!......Hui.

Meie laps on nüüd 4kuune ja kõik nv-d istun mina kodus ja tema käib peol. Kokku olen saanud väljas käia 4 korda. Neist 2 pidin juba 23 ajal koju tulema, sest mees tahtis samal õhtul ikkagi veel välja minna. Isegi hästi, või mis? Niisiis olen ehk kibestunud, hormoonidest hullunud ja solvunud..või olen lihtsalt puhas LOLL. Olen mehele küll muret kurtnud ja öelnud et mulle tõesti ei meeldi see..et tema jaoks on kõik lubatud aga mina olgu kodune ja väljas käia ei tohi. No ok, TOHIN, aga sellele järgneb solvumine ja "kuna sa juba koju tuled"..mis siis et olen aasta otsa täielik kodukana olnud.

Seis on igaljuhul praegu selline: Mina täidan kõiki oma lubadusi tema ees. Kui olen väljas ja ta palub et koju tuleksin, siis teen seda kohe, ükskõik kui lõbus mul parasjagu poleks. Tema ja meie laps on minu jaoks nr1, siis alles tulevad sõbrad ja väljaskäimised. Armastan ju teda ja tahan et ta oleks õnnelik. Tema aga teeb nii: Kui mina helistan öösel et laps on viril ja ma olen hullumas, palun tule appi, siis tema ei taha tulla..ütleb et no äkki ikka saad ise hakkama jne. Või siis ütleb et "kohe tulen" ja siis tuleb alles 3tunni pärast. Ühesõnaga lubab, aga ei tee. Kodus on muidu superisa, tegeleb lapsega ja nunnutab nii mind kui tibu. Aga kui sõbrad helistavad siis ükskõik mis kell on, ta on 5min valmis. Sõna otseses mõttes 5 min. Ta isegi on aega võtnud, rekord on 3min. Ja ta on uhke selle üle. Mina niiväga mitte..sest mis mees laseb oma naist ja lapse ema üle, samas sõprade jaoks on alati valmis?

Siin ma nüüd mõtlen. Mda ma teen valesti..olen liiga hea? Kas pean tõesti mingiks mõrraks muutuma, et mees mulle toeks oleks? Seda ma ei tahaks ja ei usu et see toimiks ka, sest kui mees tahab väljas käia siis seda ta ka teeb..kui olen bitch tema vastu siis ta lihtsalt hakkab salaja käima ja varjama minu eest tegusid. Toon näite: Kõik viskas mul lõpuks koppa kui ta oli mitu päeva järjest väljas..korraks käis kodus ja siis õhtul jälle pidutsema. Ütlesin talle et mul on kopp ees ja ei taha enam sellise mehega koos olla, kes minu tunnetest ei hooli. Kes laseb mind koguaeg üle, samas sõprade jaoks on alati valmis. Esialgu tundus et see aitas, sest ta ei käinud mitu päeva väljas ja tõesti hoidis mind. Siis aga kui olime ära leppinud hakkas ta uuesti käima..ja mul polnudki selle vastu midagi et natuke sõpradega on. Siis aga jõi ennast täis ja sain ka teada et ta käis klubis..ja kui küsisin, et mis tegite, vastas ta et nsma jõid ja sõitsid ringi. Ta varjas seda minu eest et klubis käis ja see on big deal. Samuti on ta varjanud minu eest veel paari asja ja ausaltöeldes pole mul õrna aimugi kas ta ehk praegugi midagi minu eest ei varja. Niisiis-olin bitch, hakati varjama. Varem rääkis ikka päris vabalt kõikidest käikudest, nüüd vastab enamasti küsimustele ühe sõnaga:/

Tahaksin niiväga olla tema jaoks nii tähtis nagu olin meie suhte alguses..Ta tegi komplimente, poputas mind, koguaeg rääkis kui hea ja täiuslik ma olen. Üksikud korrad peale lapse sündi on ta mulle veel öelnud et olen ideaalne naine ja et ta armastab mind. Aga milles siis asi? Kui ta mind armastab, siis miks ta mind ei austa ja mulle antud lubadusi ei täida? Kas tõesti olen "liiga hea" ja kas tõesti meie ühine laps on pannud teda mõtlema et ma ei kao nüüd enam kuhugi ja enam pole vaja pingutada? Ometigi mina ju veel pingutan, sest tean et ta on hea südamega ja armastan teda tõeliselt..sain oma figuuri ruttu tagasi ja tunnen et olen seksikas ja ilus ja püüan oma meest alati mõista..teen kõik et olla tema jaoks veetlev nii füüsiliselt kui vaimselt. Aga ikkagi on tema jaoks tähtsamad sõbrad ja pidu.

Selline ebakindel jutt siis minupoolt. Aga mida ongi oodata naiselt, kes on andnud endast kõik oma mehe jaoks.. Kinkinud talle lapse ja lihtsalt täielikult kinkinud ka iseennast..kuid vastutasuks saanud hulga pisaraid ja altvedamisi. Kuid miks? Tahtsin ju olla vaid hea naine mehele, keda armastan..

Mida kuradit ma veel tegema pean??
Postitusi: 890

Postitatud: 28-01-2012 15:14


Mina sellise mehega koos olla ei saaks ja ütlekski talle, et ükskõik kui väga ma ka teda ei armastaks, ei saa ma temaga koos olla, kui ta mind ei austa, ning lihtsalt läheks minema. Kui ta järgi ei tule ja ennast ei muuda..järelikult sõbrad tähtsamad ja mingit pereelu ta ei tahtnudki.
Postitusi: 1256

Postitatud: 28-01-2012 19:17


Tsiteeritud:

Mina sellise mehega koos olla ei saaks ja ütlekski talle, et ükskõik kui väga ma ka teda ei armastaks, ei saa ma temaga koos olla, kui ta mind ei austa, ning lihtsalt läheks minema. Kui ta järgi ei tule ja ennast ei muuda..järelikult sõbrad tähtsamad ja mingit pereelu ta ei tahtnudki.


Pole vahet kui hea naine ka pole,ikka jääb mehele väheks...igas mõttes
Postitusi: 2122

Postitatud: 28-01-2012 19:33


Ma pole kunagi nii pikka teksti viitsinud läbi lugeda, kuid su teema paelus mind ja tekkis huvi, miks teevad mehed nii?
Ma jätan teemasse jälje, lasen mehel ka selle läbi lugeda, vaatan, mis ta kostab sellise käitumise peale. Mehed peaksid ehk paremini aru saama.
Edit: mees arvas ka, et ta sai isaks vist ikka liiga noorena. Kahjuks on sellises vanuses meestele nende sõbrad väga tähtsad. Mõnel jälle tekib hirm isaks saamise ees.
Ei oskagi sulle muud soovitada, kui kannatlik olla. Ei tea ainult, kaua aega võtab, et mehel kohale jõuab, et tema pere on talle kõige tähtsam, sõbrad alles kuskil kaugemal.
Postitusi: 771

Postitatud: 29-01-2012 10:40


Olen ka täitsa nõus sellega, et Sa peaksid oma asjad pakkima ja kuhugi ära minema, võib-olla rohkem mõjuks see isegi nii, kui Sa läheksid siis kui teda kodus pole. Võib-olla mõjuks see, kui ta tuleb koju ja Teid ei olegi, äkki see tunne paneks teda tõeliselt Teid hindama?
Saan aru, et väikse lapsega raske ja Sa ei taha last isast ilma jätta, aga Sa ju ei teegi seda, isa on niikuinii kogu aeg ära või no enamus õhtuid, nii et poole kohaga isa võib ta ka siis olla, kui Teie temaga koos enam ei ela.
Tean, et paljud jäävad kokku just sellepärast, et neil on väiksed lapsed, aga mina ei arva, et see oleks õige. Kui vanemad on õnnetud, siis lapsed ju tunnevad seda ning nii ei saa ka nemad õnnelikud olla.
Postitusi: 170

Postitatud: 29-01-2012 11:03


Tsiteeritud:

Olen ka täitsa nõus sellega, et Sa peaksid oma asjad pakkima ja kuhugi ära minema, võib-olla rohkem mõjuks see isegi nii, kui Sa läheksid siis kui teda kodus pole. Võib-olla mõjuks see, kui ta tuleb koju ja Teid ei olegi, äkki see tunne paneks teda tõeliselt Teid hindama?
Saan aru, et väikse lapsega raske ja Sa ei taha last isast ilma jätta, aga Sa ju ei teegi seda, isa on niikuinii kogu aeg ära või no enamus õhtuid, nii et poole kohaga isa võib ta ka siis olla, kui Teie temaga koos enam ei ela.
Tean, et paljud jäävad kokku just sellepärast, et neil on väiksed lapsed, aga mina ei arva, et see oleks õige. Kui vanemad on õnnetud, siis lapsed ju tunnevad seda ning nii ei saa ka nemad õnnelikud olla.


lapsed t6esti tunnetavad seda, ma soovitan ka ära minna (las tuleb järgi ) v6i siis tema asjad kokku pakkida ukse k6rvale, eks siis näis millal m6istus koju tuleb. ja ilmselt tuleb kuna sa räägid et ta tegeleb lapse ja sinuga , hoiab ja armastab.. ta hakkab sellest puudust tundma. vastasel juhul ta poleks oma armastust teie vastu alguest saadik yles näidanud :) sina pead talle vastu pead lajatama selle tembuga, et ta yles ärkaks selle vati seest :)
Postitusi: 50

Postitatud: 29-01-2012 11:04


Oeh, kui kahju oli lugeda...sa oled tõesti hea naine ja hea inimene. Kahju et su mees nii ebaküps veel on - ehkki tmegai ei tundu halb olevat.
Ainus mis sind aitab on siiski oma piiride kehtestamine - nii hull kui see ka ei ole, tuleb süda kõvaks teha ja sinu sõnu kasutades kasvõi "bitch" olla.
Pole vaja karjuda või hurjutada või õiendada - lihtsalt rahulikult esitada oma nõudmsied ja argumendid ja NEILE KINDLAKS JÄÄDA!
Ei tule varem peaolt koju sellepärast et mees vingub ja tahab kuhugi minna. Oled kasvõi kiuste hommikuni-et mehele kuluks pealuu sisse: see on tema kord ja vastutus lapsega terve öö olla. Väljaskäimised toimugu punkti pealt võrdselt - mitte ni et 5 korda tema ja 2 korda sina. Kui ta tõmbab kodust nii ära et sa ei jõua regaeerida (ala sõber helistab ja 3 mintsa pärast mehel jope seljas ja läinud) - OK las läks. Ära helista ja ära käia pinda. Vaata kaua ära on - kui tuleb lähed sina ja oled täspelt sama kaua. Mine ole aksvõi sõbranna pool või jaluta niisama. Mees peab aru saama et laps on samapalju tema oma kui sinu oma ja tal tuleb teda samakaua vaadata. Kui mehel töö või kool vms siis teine asi - aga kõik lõbutsemsied tuleb arvesse võtta. Algul on kindlasti õudselt raske ja teil tekib palju pingeid ja tülisid. Kuid see laheneb aja jooksul ja te saate õnnelikuks. Aga see vigade parandus ja nö suhteravi tuleb ära teha kui tahad normaalset suhet saada.
Soovin palju edu teile ja hoian pöialt!
Postitusi: 4

Postitatud: 29-01-2012 16:37


Tsiteeritud:

Oeh, kui kahju oli lugeda...sa oled tõesti hea naine ja hea inimene. Kahju et su mees nii ebaküps veel on - ehkki tmegai ei tundu halb olevat.
Ainus mis sind aitab on siiski oma piiride kehtestamine - nii hull kui see ka ei ole, tuleb süda kõvaks teha ja sinu sõnu kasutades kasvõi "bitch" olla.
Pole vaja karjuda või hurjutada või õiendada - lihtsalt rahulikult esitada oma nõudmsied ja argumendid ja NEILE KINDLAKS JÄÄDA!
Ei tule varem peaolt koju sellepärast et mees vingub ja tahab kuhugi minna. Oled kasvõi kiuste hommikuni-et mehele kuluks pealuu sisse: see on tema kord ja vastutus lapsega terve öö olla. Väljaskäimised toimugu punkti pealt võrdselt - mitte ni et 5 korda tema ja 2 korda sina. Kui ta tõmbab kodust nii ära et sa ei jõua regaeerida (ala sõber helistab ja 3 mintsa pärast mehel jope seljas ja läinud) - OK las läks. Ära helista ja ära käia pinda. Vaata kaua ära on - kui tuleb lähed sina ja oled täspelt sama kaua. Mine ole aksvõi sõbranna pool või jaluta niisama. Mees peab aru saama et laps on samapalju tema oma kui sinu oma ja tal tuleb teda samakaua vaadata. Kui mehel töö või kool vms siis teine asi - aga kõik lõbutsemsied tuleb arvesse võtta. Algul on kindlasti õudselt raske ja teil tekib palju pingeid ja tülisid. Kuid see laheneb aja jooksul ja te saate õnnelikuks. Aga see vigade parandus ja nö suhteravi tuleb ära teha kui tahad normaalset suhet saada.
Soovin palju edu teile ja hoian pöialt!


Nõustun! Oled kadestamistväärt neiu.

Poiss on veel parajalt laps. Ta ei mõista nii noorelt kõiki kohustusi. Ja kui isegi tajub neid, siis ta otsib meeleheitlikult väljapääsu sõprade näol, sest kohustuste koorem käib ülejõu.

Kasuta empaatiat andmaks märku kui raske sul on. Näiteks lase tal last hoida nädalavahetuseti või mine poodi üksinda. Las sipleb. Kui laps nutma hakab ning ta helistab sama murega mis sinulgi oli näiteks eelmine nv, siis ta mõistab probleemi olemust kui sa koju ei laeku. Ütle ka mingi 5 mintsa ja siis tule paari tunni pärast. Keegi surma ju ei saa, aga mõistuse toob koju küll. Lisaks räägi poisiga avameelselt.

Loetu põhjal viga pole suuremjaolt sinus. Alati on mõlemad osapooled süüdi milleski, aga antud suhtes on sinu osa küll minimaalne.

Ja keegi ei keela sul olla liiga hea inimeste vastu. Lihtsalt käitu nii teistega nagu nemad sinuga käituvad ja küll siis asi laabub.
Postitusi: 3

Postitatud: 30-01-2012 13:34


Hmm..ega jah alguses oli armastus nii suur, et ei saand arugi, et siin midagi valesti üldse võiks minna.. Ja lapsesaamise mõte tuligi üldse mehelt, mina olin alati arvanud et 25+ siis alles laps. Aga kui rääkisime sellest millist elu me tahame ja üldse oma unistustest, siis ta alati ikka ütles, et kindlasti tahaks last minuga ja tahaks isegi kohe kui saaks:D ..ajapikku muutus see mõte minugi jaoks nii heaks, et otsustasimegi siis nö "riskida". Talle üldse lapsed väga meeldivad ja näen ka nüüd et armastab meid ja ta ise ei jätaks meid kunagi. Sellepärast mul nii raske ongi südant kõvaks teha :S Aga saan aru et pole ju mõtet õnnetu ka olla..midagi peab tegema et asja parandada. Keegi siin eelpool mainis et kui vanemad õnnetud, siis laps ka ja sellega olen 100% nõus. Hetkel on ta üpris korralik olnud, aga ei tea kui kauaks.. Kui asjad võtavad suure pöörde siis eks annan siingi teada mis sai. Mul on hea meel et on vähemalt inimesi kes mulle kaasa elavad ja teavad mida läbi elan:) Aitäh Teile tõesti :')
Postitusi: 2

Postitatud: 06-03-2012 14:55


Tere.
Mina soovitaks sul olla veits karmim olla. See on muidugi väga hea ning tore, et sa nii hea naine oled. Selliseid naisi on üldiselt vähe nagu sina. Aga ei tohi endaga lasta teha mis heaks tuleb. Ma ise olen tütre ülesse kasvatanud ja tean mis see tähendab kui mehed nii teevad. Ja tean kui keegi kedagi väga armastab. Kuid sa pead jääma vapraks lõpuni mis ka ei jutuks elus.
Õnn kaasa.
Postitusi: 1449

Postitatud: 07-03-2012 09:31


Tsiteeritud:

Tere.
Mina soovitaks sul olla veits karmim olla. See on muidugi väga hea ning tore, et sa nii hea naine oled. Selliseid naisi on üldiselt vähe nagu sina. Aga ei tohi endaga lasta teha mis heaks tuleb. Ma ise olen tütre ülesse kasvatanud ja tean mis see tähendab kui mehed nii teevad. Ja tean kui keegi kedagi väga armastab. Kuid sa pead jääma vapraks lõpuni mis ka ei jutuks elus.
Õnn kaasa.

+1

mees pole väärt sind
X