Postitusi: 3

Milline peab naine olema, et mees teda väärtustaks?

Postitatud: 28-01-2012 01:48

Tean, tean..et mees naist väärtustaks, peab naine olema selle vääriline. Lihtne, eksole? Aga vot minu meelest ikka pole nii.. Kirjutan nüüd siia oma loo, kes viitsib lugeda ja objektiivset hinnangut anda. Nimelt tahan teada, mida kuradit ma valesti teen!?

Hakkasin oma praeguse mehega suhtlema vahetult pärast seda kui olin lõpetanud pikaajalise suhte exiga. Kõik oli super, tõmmet oli ikka kohutavalt palju meie vahel..paar kuud jamasime ja sebisime niisama, kuna ei tahtnud tõsist suhet. Aga pärast mitmeid armukadedushooge saime lõpuks aru, et me ei suuda enam teineteiseta poolikult olla ja niisiis lubasime et oleme ametlikult koos. Asjad liikusid edasi ikka VÄGA kiirelt, kolisime kokku ja olles olnud koos ühe aasta, tahtsime juba last. Me ei suutnud enam millesti muust vaimustuda, olime ikka veel kõrvuni armunud ja laps tundus nii siiras ja ilusaim armastuse vorm meie jaoks. Meil mõlemal vanust 21(olgu siis see ka mainitud). Nagu juba aru saite, siis jäingi rasedaks ja me olime väga õnnelikud selle üle. Aga siis..

Hakkas pihta tunne, et olen tema jaoks iseenesestmõistetav. Kuna oleme mõlemad noored inimesed, siis väljaskäimist ka palju, aga mina üsna pea enam väljas käia ei saanud oma kõhuga. Tema aga käis ja pidutses..üha enam ja enam. Kuna mina olin kodus, siis muidugi sai kannatada minu usaldus tema vastu, ma ju ei teadnud kuidas ta käitub seal väljas.. Flirtida on talle alati meeldinud ja üldse selline lollustele kalduv mees joogise peaga. Ise olen aga alati tahtnud olla täiuslik naine, ei teinud suurt numbrit sellest et ta väljas käib(sest sain ju aru et inimesel peab olema oma vaba aeg sõpradega jne), ise olin täielikult kodune ja alati olemas tema jaoks. Isegi meessoost sõpradega enam ei suhelnud, ainult sõbrannadega jne jne. Hoolitsesin ka alati oma välimuse eest ja tahtsin olla oma mehe jaoks endiselt seksikas:)

Millegipärast aga sellest ei piisand.. Ütlesin talle raseduse ajal, et mulle ei meeldi see, et tema käib koguaeg väljas ja mulle toeks ei ole.. Oleks ta siis niisama sõpradega tsillind, aga ta ikka möllas..ja möllas korralikult. Sõbrannad rääkisid mitmel korral et nägid teda klubis, aga naissoost isenditega pole teda nähtud..vahele igaljuhul pole jäänud. No ok, vähemalt ei peta. Aga sellegipoolest tundsin et saan ÜKSINDA lapse. Et minust saabki nüüd üksikema, sest mees avastas järsku, et tal on sarved ikkagi jooksmata ja peod vajavad pidamist. Kindlasti mõtlete nüüd, et "DAA, MUIDUGI ON SARVED JOOKSMATA, TA ON JU KÕIGEST 21!" Jah. Nõustun. Aga raseduse ajal ma valetasin endale..ütlesin endale, et las ta pidutseb, kui laps sünnib siis saab kõik teisiti olema!......Hui.

Meie laps on nüüd 4kuune ja kõik nv-d istun mina kodus ja tema käib peol. Kokku olen saanud väljas käia 4 korda. Neist 2 pidin juba 23 ajal koju tulema, sest mees tahtis samal õhtul ikkagi veel välja minna. Isegi hästi, või mis? Niisiis olen ehk kibestunud, hormoonidest hullunud ja solvunud..või olen lihtsalt puhas LOLL. Olen mehele küll muret kurtnud ja öelnud et mulle tõesti ei meeldi see..et tema jaoks on kõik lubatud aga mina olgu kodune ja väljas käia ei tohi. No ok, TOHIN, aga sellele järgneb solvumine ja "kuna sa juba koju tuled"..mis siis et olen aasta otsa täielik kodukana olnud.

Seis on igaljuhul praegu selline: Mina täidan kõiki oma lubadusi tema ees. Kui olen väljas ja ta palub et koju tuleksin, siis teen seda kohe, ükskõik kui lõbus mul parasjagu poleks. Tema ja meie laps on minu jaoks nr1, siis alles tulevad sõbrad ja väljaskäimised. Armastan ju teda ja tahan et ta oleks õnnelik. Tema aga teeb nii: Kui mina helistan öösel et laps on viril ja ma olen hullumas, palun tule appi, siis tema ei taha tulla..ütleb et no äkki ikka saad ise hakkama jne. Või siis ütleb et "kohe tulen" ja siis tuleb alles 3tunni pärast. Ühesõnaga lubab, aga ei tee. Kodus on muidu superisa, tegeleb lapsega ja nunnutab nii mind kui tibu. Aga kui sõbrad helistavad siis ükskõik mis kell on, ta on 5min valmis. Sõna otseses mõttes 5 min. Ta isegi on aega võtnud, rekord on 3min. Ja ta on uhke selle üle. Mina niiväga mitte..sest mis mees laseb oma naist ja lapse ema üle, samas sõprade jaoks on alati valmis?

Siin ma nüüd mõtlen. Mda ma teen valesti..olen liiga hea? Kas pean tõesti mingiks mõrraks muutuma, et mees mulle toeks oleks? Seda ma ei tahaks ja ei usu et see toimiks ka, sest kui mees tahab väljas käia siis seda ta ka teeb..kui olen bitch tema vastu siis ta lihtsalt hakkab salaja käima ja varjama minu eest tegusid. Toon näite: Kõik viskas mul lõpuks koppa kui ta oli mitu päeva järjest väljas..korraks käis kodus ja siis õhtul jälle pidutsema. Ütlesin talle et mul on kopp ees ja ei taha enam sellise mehega koos olla, kes minu tunnetest ei hooli. Kes laseb mind koguaeg üle, samas sõprade jaoks on alati valmis. Esialgu tundus et see aitas, sest ta ei käinud mitu päeva väljas ja tõesti hoidis mind. Siis aga kui olime ära leppinud hakkas ta uuesti käima..ja mul polnudki selle vastu midagi et natuke sõpradega on. Siis aga jõi ennast täis ja sain ka teada et ta käis klubis..ja kui küsisin, et mis tegite, vastas ta et nsma jõid ja sõitsid ringi. Ta varjas seda minu eest et klubis käis ja see on big deal. Samuti on ta varjanud minu eest veel paari asja ja ausaltöeldes pole mul õrna aimugi kas ta ehk praegugi midagi minu eest ei varja. Niisiis-olin bitch, hakati varjama. Varem rääkis ikka päris vabalt kõikidest käikudest, nüüd vastab enamasti küsimustele ühe sõnaga:/

Tahaksin niiväga olla tema jaoks nii tähtis nagu olin meie suhte alguses..Ta tegi komplimente, poputas mind, koguaeg rääkis kui hea ja täiuslik ma olen. Üksikud korrad peale lapse sündi on ta mulle veel öelnud et olen ideaalne naine ja et ta armastab mind. Aga milles siis asi? Kui ta mind armastab, siis miks ta mind ei austa ja mulle antud lubadusi ei täida? Kas tõesti olen "liiga hea" ja kas tõesti meie ühine laps on pannud teda mõtlema et ma ei kao nüüd enam kuhugi ja enam pole vaja pingutada? Ometigi mina ju veel pingutan, sest tean et ta on hea südamega ja armastan teda tõeliselt..sain oma figuuri ruttu tagasi ja tunnen et olen seksikas ja ilus ja püüan oma meest alati mõista..teen kõik et olla tema jaoks veetlev nii füüsiliselt kui vaimselt. Aga ikkagi on tema jaoks tähtsamad sõbrad ja pidu.

Selline ebakindel jutt siis minupoolt. Aga mida ongi oodata naiselt, kes on andnud endast kõik oma mehe jaoks.. Kinkinud talle lapse ja lihtsalt täielikult kinkinud ka iseennast..kuid vastutasuks saanud hulga pisaraid ja altvedamisi. Kuid miks? Tahtsin ju olla vaid hea naine mehele, keda armastan..

Mida kuradit ma veel tegema pean??
Postitusi: 2317

Postitatud: 07-03-2012 09:41


Ma teksti ei viitsinud läbi lugeda aga naine võib olla ükskõik kui hea ja ideaalne aga kui mees on mölakas ja ei oska naisest lugu pidada ega teda väärtustada, siis tuleb naisel see mats kas ära kannatada või lahku minna ja enda eluga edasi liikuda.
Postitusi: 7227

Postitatud: 07-03-2012 09:48


Milles on probleem ?
Probleem on ju selles et sa ISE lased endaga nii käituda!
ei ole mingit faking suurt armastust kui inimesed üksteisega nii köäituvad,laps ammugi kedagi koos ei hoia, ise sa istud nagu persevest diivanitaga ja ootad kuni su "mees" ükskord selle pa*a lõpetaks , mida ei juhtugi , nagu näha.
Mida sa ootad ? et oleks mingi hetk rahu majas ja siis jälle uue ringiga ? miks sa lased endaga nii teha ? kas sa nii tahadki elada ???
Mul on sinust kahju !
Postitusi: 5802

Postitatud: 07-03-2012 09:55


Tsiteeritud:

Vabandust, et nii otse ütlen, aga sa said lapsega lapse. Ja nüüd su mees käitubki nagu laps (vanus passis pole mingi näitaja) ega võta vastutust selle eest, et tal on nüüd naine ja tütar, kes peaksid olema esikohal. Mees pole aru saanud, et tegelikult peaks sõpradega hängimine, pidutsemine ja joomine igal nädalavahetusel olema midagi, mis peaks tulema pärast peret, mitte olema nr. 1. Jah, sellest, et sina oled omalt poolt püüdnud suhet hoida, ei piisa. Ka mees peab omalt poolt panuse andma. Ma nii naljalt ei viska siin õhku Buduaari lendlauset "jäta maha", aga kui ka pärast korduvat, rahulikku ja konstruktiivset vestlust ei jõua mehele koju, et ka temal on nüüd vastutus vaja võtta, siis ma tõesti ei oska midagi muud soovitada. Ka pere- või suhtenõustamist võiks soovitada, kuid ka nemad ei saa teie suhet päästa. Soov olla täisväärtuslikus ja õnnelikus suhtes peaks eelkõige tulema teie mõlemi poolt. Alles siis on lootust, et midagi võiks muutuda.


Sellega olen täiesti nõus.
Mina arvan, et Su mees ei mõistagi enne, et ta midagi valesti teeb, kui alles vanusega(paari aastaga võib mõttemaailm ikka palju muutuda noorel inimesel), nii paar aastat läheb mööda ning siis tagasi vaadates. Kui üldse. Eriti jube on enda lapsele kunagi öelda, et issi eelistas meiega olemisele hoopis sõpradega hommikuni pidutseda.. :S
Postitusi: 3090

Postitatud: 07-03-2012 10:05

Postitusi: 4671


Naine peab oema isikupärase ja julge soenguga.
Tihke auguga.
Väikeste prinkide rindadega.
Mitte kullakaevur.
Karjäärinaine.
Tegelema hobidega.
Ei joo.
Dressidega ja saabastega ei käi väljas.
Mitte tugevalt meigitud, parem ei ole meigitud.
Naine peab "voodis" hullult hea fantaasiaga olema.
Postitusi: 2618

Postitatud: 07-03-2012 10:39


Naine peab olema enesekindel ja oma otsused hoolega läbi kaaluma, hakkasite liiga kiirelt koos elama ja saite vist liiga ruttu ja kergekäeliselt lapse. Mees ju näeb nüüd ka, et vihastad ja lepid jälle ruttu ära ning tema saab oma vana käitumismustriga jätkata. Mina läheksin m6neks ajaks üldse mujale elama ja vaataks, kuidas ja kas ta suhte nimel pingutab. T6sine jutuajamine tuleb ka maha pidada, ikka väga t6sine.
Postitusi: 553

Postitatud: 07-03-2012 12:01


Tsiteeritud:

Loen teiste kasutajate kommentaare ja palju kumab läbi lause "koli välja". Miks? Jube lihtne on kohe püssi põõsasse visata. See on hetkel ka sinu ja sinu lapse kodu, ei koli sa kuhugi.
Ja miks peaks 4 kuuse lapse kõrvalt nii palju tõmblema väljas käimise pärast? Laps kasvab nii kiiresti, varsti lasteaeda ja siis kooli, küll on sul aega väljas tantsimas ka käia. Pärast lihtsalt kahetsed, et ei olnud"aega" lapsega koos olla,kuna oli vaja poisiga tõmmelda ja teist "last" kasvatada.
Mina soovitan sul pidur peale tõmmata, elada OMA elu, tegeleda OMA asjadega, OMA lapsega. Kui vähegi võimalik väldi teda, ära huvitu tema asjadest ja tema väljas käimistest. Otsi endale hea lapsehoidja, kes vajadusel sinu last vaataks,kui tahad trenni või lihtsalt tuulutama minna.
Siin on siis kaks varjanti:
1. Ta hakkab aru saama millest ta ilma hakkab jääma ja suudab ennast muuta Teie järgi.
2. Ta ei pane sinu iseseisvumist tähelegi ja elab oma elu edasi nii nagu ta elas. Sel juhul tuleb teil oma elu eraldi hakata elama. Sellisega ei ole enam siis midagi teha.
Ja ma olen alati öelnud kõigile,et kui mees armastab siis ta armastab ja ei tee oma kallimatele haiget, ega ülekohut.
Olen täiesti nõus, ise ka suht samas seisus kui teemaalgataja, mees küll päris iga nv klubitamas ei käi ja kodus olles ei poputa ja on üldse väga vähe meiega. Soovitan kuulda võtta neid soovitusi siin, vaata mis juhtuma hakkab.
Postitusi: 24008

Postitatud: 07-03-2012 12:17


Suhtes olemine on vabatahtlik, kui Sulle tundub, et see inimene, tema käitumine, teod ja suhtumine Sulle ei sobi ega meeldi, ei pea seal olema.
Postitusi: 6452

Postitatud: 07-03-2012 12:19


sa elad mehe nimel, kuigi peaksid elama enda nimel!
Postitusi: 29489

Postitatud: 07-03-2012 12:27


Täpselt minu mees. Olin ka hea naine ja hakati minu headust ära kasutama. Nüüd olen bitch ja sellega õnnelik. Kusjuures mees ei ole muutunud. Suhe on ikka samasugune nagu varem, ehk siis hea. Lihtsalt nüüd on osa tema sõpradega veedetud ajast asendunud lapsega kodus istumisega, kuna mina tahan ka väljas käia. Tegingi karmilt selgeks, et kui võib tema käia, siis võin mina ka ja laps on siiski kahe peale tehtud. Tema sõpradele kavatsen kah selgeks teha, mis ma neist arvan. St. et nii sittade sõpradega ma oma meest enam kokku ei lase ja kui nad ennast ei muuda, siis jäävadki minu mehest ilma. Nad on sellised joobarid ja selleasemel, et sõbrale ei öelda, kui vaja oleks, kallavad hoopis viina kõrist alla. Õnneks tean oma meest nii hästi, et tema valikuid tean ka juba ette. Kui panen ta valiku ette, siis vingudes valib ta siiski minu. Elu on teda nii palju juba õnneks õpetanud, et peale pere ei ole tal kellelegi loota. Eks mõistus tuleb vanusega koju. Siiski omast kogemustest ennem 26.ndat eluaastat jõuavad poisikesed palju sigadusi kokku keeta.
Postitusi: 1462

Postitatud: 07-03-2012 12:33


liiga hea oled, mehi peab siiski nn keti otsas hoidma...kui nad tunnetavad hullu vabadust jms siis käituvadki nii, ise olen 10 a koos olnud mehega, ka trikitas alguses oma sõpradega jm, kui rasedaks jäin ütlesin selgelt et kui sa mind 100% ei aita lapsega, paki asjad ja aidaa.....jah, mul on seda kerge teha sest ma pole temast majanduslikult üldse sõltuv, sinu olukorda ma ei tea aga alustuseks peaksid tõsiselt oma mehega rääkima siiski et nii edasi minna kahjuks ei saa. Ilmselgelt olete väga noored veel ka.
X