Postitusi: 3

Milline peab naine olema, et mees teda väärtustaks?

Postitatud: 28-01-2012 01:48

Tean, tean..et mees naist väärtustaks, peab naine olema selle vääriline. Lihtne, eksole? Aga vot minu meelest ikka pole nii.. Kirjutan nüüd siia oma loo, kes viitsib lugeda ja objektiivset hinnangut anda. Nimelt tahan teada, mida kuradit ma valesti teen!?

Hakkasin oma praeguse mehega suhtlema vahetult pärast seda kui olin lõpetanud pikaajalise suhte exiga. Kõik oli super, tõmmet oli ikka kohutavalt palju meie vahel..paar kuud jamasime ja sebisime niisama, kuna ei tahtnud tõsist suhet. Aga pärast mitmeid armukadedushooge saime lõpuks aru, et me ei suuda enam teineteiseta poolikult olla ja niisiis lubasime et oleme ametlikult koos. Asjad liikusid edasi ikka VÄGA kiirelt, kolisime kokku ja olles olnud koos ühe aasta, tahtsime juba last. Me ei suutnud enam millesti muust vaimustuda, olime ikka veel kõrvuni armunud ja laps tundus nii siiras ja ilusaim armastuse vorm meie jaoks. Meil mõlemal vanust 21(olgu siis see ka mainitud). Nagu juba aru saite, siis jäingi rasedaks ja me olime väga õnnelikud selle üle. Aga siis..

Hakkas pihta tunne, et olen tema jaoks iseenesestmõistetav. Kuna oleme mõlemad noored inimesed, siis väljaskäimist ka palju, aga mina üsna pea enam väljas käia ei saanud oma kõhuga. Tema aga käis ja pidutses..üha enam ja enam. Kuna mina olin kodus, siis muidugi sai kannatada minu usaldus tema vastu, ma ju ei teadnud kuidas ta käitub seal väljas.. Flirtida on talle alati meeldinud ja üldse selline lollustele kalduv mees joogise peaga. Ise olen aga alati tahtnud olla täiuslik naine, ei teinud suurt numbrit sellest et ta väljas käib(sest sain ju aru et inimesel peab olema oma vaba aeg sõpradega jne), ise olin täielikult kodune ja alati olemas tema jaoks. Isegi meessoost sõpradega enam ei suhelnud, ainult sõbrannadega jne jne. Hoolitsesin ka alati oma välimuse eest ja tahtsin olla oma mehe jaoks endiselt seksikas:)

Millegipärast aga sellest ei piisand.. Ütlesin talle raseduse ajal, et mulle ei meeldi see, et tema käib koguaeg väljas ja mulle toeks ei ole.. Oleks ta siis niisama sõpradega tsillind, aga ta ikka möllas..ja möllas korralikult. Sõbrannad rääkisid mitmel korral et nägid teda klubis, aga naissoost isenditega pole teda nähtud..vahele igaljuhul pole jäänud. No ok, vähemalt ei peta. Aga sellegipoolest tundsin et saan ÜKSINDA lapse. Et minust saabki nüüd üksikema, sest mees avastas järsku, et tal on sarved ikkagi jooksmata ja peod vajavad pidamist. Kindlasti mõtlete nüüd, et "DAA, MUIDUGI ON SARVED JOOKSMATA, TA ON JU KÕIGEST 21!" Jah. Nõustun. Aga raseduse ajal ma valetasin endale..ütlesin endale, et las ta pidutseb, kui laps sünnib siis saab kõik teisiti olema!......Hui.

Meie laps on nüüd 4kuune ja kõik nv-d istun mina kodus ja tema käib peol. Kokku olen saanud väljas käia 4 korda. Neist 2 pidin juba 23 ajal koju tulema, sest mees tahtis samal õhtul ikkagi veel välja minna. Isegi hästi, või mis? Niisiis olen ehk kibestunud, hormoonidest hullunud ja solvunud..või olen lihtsalt puhas LOLL. Olen mehele küll muret kurtnud ja öelnud et mulle tõesti ei meeldi see..et tema jaoks on kõik lubatud aga mina olgu kodune ja väljas käia ei tohi. No ok, TOHIN, aga sellele järgneb solvumine ja "kuna sa juba koju tuled"..mis siis et olen aasta otsa täielik kodukana olnud.

Seis on igaljuhul praegu selline: Mina täidan kõiki oma lubadusi tema ees. Kui olen väljas ja ta palub et koju tuleksin, siis teen seda kohe, ükskõik kui lõbus mul parasjagu poleks. Tema ja meie laps on minu jaoks nr1, siis alles tulevad sõbrad ja väljaskäimised. Armastan ju teda ja tahan et ta oleks õnnelik. Tema aga teeb nii: Kui mina helistan öösel et laps on viril ja ma olen hullumas, palun tule appi, siis tema ei taha tulla..ütleb et no äkki ikka saad ise hakkama jne. Või siis ütleb et "kohe tulen" ja siis tuleb alles 3tunni pärast. Ühesõnaga lubab, aga ei tee. Kodus on muidu superisa, tegeleb lapsega ja nunnutab nii mind kui tibu. Aga kui sõbrad helistavad siis ükskõik mis kell on, ta on 5min valmis. Sõna otseses mõttes 5 min. Ta isegi on aega võtnud, rekord on 3min. Ja ta on uhke selle üle. Mina niiväga mitte..sest mis mees laseb oma naist ja lapse ema üle, samas sõprade jaoks on alati valmis?

Siin ma nüüd mõtlen. Mda ma teen valesti..olen liiga hea? Kas pean tõesti mingiks mõrraks muutuma, et mees mulle toeks oleks? Seda ma ei tahaks ja ei usu et see toimiks ka, sest kui mees tahab väljas käia siis seda ta ka teeb..kui olen bitch tema vastu siis ta lihtsalt hakkab salaja käima ja varjama minu eest tegusid. Toon näite: Kõik viskas mul lõpuks koppa kui ta oli mitu päeva järjest väljas..korraks käis kodus ja siis õhtul jälle pidutsema. Ütlesin talle et mul on kopp ees ja ei taha enam sellise mehega koos olla, kes minu tunnetest ei hooli. Kes laseb mind koguaeg üle, samas sõprade jaoks on alati valmis. Esialgu tundus et see aitas, sest ta ei käinud mitu päeva väljas ja tõesti hoidis mind. Siis aga kui olime ära leppinud hakkas ta uuesti käima..ja mul polnudki selle vastu midagi et natuke sõpradega on. Siis aga jõi ennast täis ja sain ka teada et ta käis klubis..ja kui küsisin, et mis tegite, vastas ta et nsma jõid ja sõitsid ringi. Ta varjas seda minu eest et klubis käis ja see on big deal. Samuti on ta varjanud minu eest veel paari asja ja ausaltöeldes pole mul õrna aimugi kas ta ehk praegugi midagi minu eest ei varja. Niisiis-olin bitch, hakati varjama. Varem rääkis ikka päris vabalt kõikidest käikudest, nüüd vastab enamasti küsimustele ühe sõnaga:/

Tahaksin niiväga olla tema jaoks nii tähtis nagu olin meie suhte alguses..Ta tegi komplimente, poputas mind, koguaeg rääkis kui hea ja täiuslik ma olen. Üksikud korrad peale lapse sündi on ta mulle veel öelnud et olen ideaalne naine ja et ta armastab mind. Aga milles siis asi? Kui ta mind armastab, siis miks ta mind ei austa ja mulle antud lubadusi ei täida? Kas tõesti olen "liiga hea" ja kas tõesti meie ühine laps on pannud teda mõtlema et ma ei kao nüüd enam kuhugi ja enam pole vaja pingutada? Ometigi mina ju veel pingutan, sest tean et ta on hea südamega ja armastan teda tõeliselt..sain oma figuuri ruttu tagasi ja tunnen et olen seksikas ja ilus ja püüan oma meest alati mõista..teen kõik et olla tema jaoks veetlev nii füüsiliselt kui vaimselt. Aga ikkagi on tema jaoks tähtsamad sõbrad ja pidu.

Selline ebakindel jutt siis minupoolt. Aga mida ongi oodata naiselt, kes on andnud endast kõik oma mehe jaoks.. Kinkinud talle lapse ja lihtsalt täielikult kinkinud ka iseennast..kuid vastutasuks saanud hulga pisaraid ja altvedamisi. Kuid miks? Tahtsin ju olla vaid hea naine mehele, keda armastan..

Mida kuradit ma veel tegema pean??
Postitusi: 5925

Postitatud: 07-03-2012 12:38


Tead, mis ma soovitan sul teha? Mees istub diivanil vms, võta arvuti ja pane talle seesama teema ninaette. Las loeb läbi, ka kommentaarid. MIS TAL SIIS ÖELDA ON, et naine on nii mures ja valmis kohe kohe lahkuma. Kui teda see ei kõiguta võta plaan B ja siis hakka tegutsema tõsisemalt.
Postitusi: 60

Postitatud: 07-03-2012 22:37


ega pidu enne l6ppe kui k6ik viinad maailmas otsas on, seni kuni see 21 poisiklutt ringi jookseb nagu peata kana, ei too talle keegi muu seda m6istust p2he kui s6brad, mina soovitan tema parima s6braga sel teemal r22kida, las t2idab oma kohustused perekonna ees ja lapse ja sinu k6igepealt, kui ta siis ka ei kuula sind siis viruta pannida talle ja ytle et mina soovitasin
Postitusi: 22

Postitatud: 13-03-2012 00:45


Jutt on nii tuttav vast igale naisele siin,mehed ju teevadki alguses kõik head nägu,et naine endale saada ja meie kõik lähme nende käikude õnge :)
Postitusi: 1467

Postitatud: 13-03-2012 07:51


Kahel koos elaval inimesel pab mõlemal olema OMA elu ja siis on neil ka kooselu.Loomulikult on laps ja pere ja kodu kõige tähtsamad,aga kõige selle juures ei tohiks üks osapool(enamasti naine) ka ennast sinna ära unustada.Mehed on mugavad,selles ongi asi.Neil on tarvis väljakutseid.Kodus ootav ja poputav naine on küll superhea ja armastav jne. aga ei paku mingit väljakutset.Las see mees siis mossitab kui naine kauemaks välja jääb,ta pole sellega harjunud selle pärast ta hakkabki teistmoodi käituma-varjama jne.Peab harjutama,et naisel on omad käimised,juuksurid,sõbrannad,klubid jne.Ja siis on loogiline,et issi on sellel ajal lapsega,mitte emme ei pea vanavanemaid ega sõbrannasid otsima.Ja usu,mida n.ö harvem näeb,seda rohkem armastab:))
Postitusi: 1076

Postitatud: 13-03-2012 08:19


Väga kahju Sinust ja lapsest, et sellise pettumuse peate läbi elama. Aga minagi arvan, et pead mehele näitama, et ta jääb ilma teist sellise käitumisega. Tõenäoliselt ainult sõnadest ei ole kasu, sest oled neid ennegi öelnud ja ta ei usu, et ära lähed. Soovitaksin samuti lahku minna ja kui ta saab aru, et nii jääb ilma teist ja saab aru kui tähtis pere tema jaoks on, siis võiksite uuesti üritada, aga kui ta jääb siis ka üsna tuimaks, siis pole mingit mõtet hoida sellist suhet. Mõtle sellele, et kui sina oled tihti masendunud ja pahas tujus siis see mõjub halvasti ka lapsele, sest nad tunnevad ema emotsioonid väga kergelt ära. Seega võta midagi ette, lapse nimel, et saaksite rahuliku pereelu mida te väärite. Ise ma jätsin ka exi maha, kuid leppisime veel mitmeid kordi ära, sest siis ta pingutas ja käitus paremini, kuid mingi aeg muutus kõik samasuguseks, kuni ma lõpuks võtsin oma jõu kokku ja kolisin lõplikult ära. Praegu olen nii mina kui ka mu laps väga õnnelikud, meil on rahulik pereelu millest ma aastaid unistasin.:)
Postitusi: 2749

Postitatud: 13-03-2012 08:43


Tüüpilised noored vanemad:) Selles vanuses ongi enamusele noortest klubitamine ja ringi möllamine nr 1 prioriteet. Tunnistad ju isegi, et kibeled sinna aga mees ja laps ei lase.

Kuna lapsele on jällegi ema nr 1, siis oled sina lihtsalt sunnitud kodus olema aga meest ei hoia miski kinni vääksuva ja kakava prääniku juures ja nii ta lähebki sinna kus on ägedam.

Praegu saabki kõik nooruse kaela ajada ja ehk aeg muudab teda. Ta ei ole veel valmis loobuma vabatahtlikult oma sõpradest ja seltsielust.

Aastatega võib-olla juurid sina ja aeg temast selle hoolimatuse välja aga üleöö ei muutu ilmselt midagi.
Postitusi: 1467

Postitatud: 13-03-2012 09:29


No tagasi tegemisega ja kokku-lahku-lahku-kokku minemisega üldiselt täiskasvanud ei lahenda oma asju(olgugi kui käituvad nagu lapsed,aga siiski täiskasvanud),seda enam kui mängus on laps.Kui ei armasta,siis lahku aga muidu ei lahenda sellise käitumisega küll midagi-nagu eelpool nõuandjad ka ise tunnistavad-varem või hiljem ikka sama jama.Seda enam,et omapoolse lahku minemise sooviga jätadki mehele mulje,et ei armasta teda-ja mida tema selle peale teeb-läheb otsib armastust mujalt,väga lihtne-ise teeksid ju samamoodi.Kindlasti mitte haiget saanud mees ei tule esimese asjana arusaamisele,et tahtsid sellega talle hoopis pointi selgeks teha ja ei tule joostes pere juurde tagasi vabandused ees ja taga.Mehed ei mõtle niimoodi.Tuleks aru saada,et mehi ei saa kasvatada ümber,neil on ürgajast kaasa antud teatud käitumismudelid.Lahendada saab asju kavaluse ja enesekindlusega,naljaga,piitsa ja präänikuga:)Ma tean millest ma räägin,KÕIK etapid läbitud,miski ei töötanud,kuni lõpuks sai asja:)).Samuti aitavad koos oldud aastad üksteisemõistmisele kõvasti kaasa..
Postitusi: 1076

Postitatud: 13-03-2012 09:35


Tsiteeritud:

No tagasi tegemisega ja kokku-lahku-lahku-kokku minemisega üldiselt täiskasvanud ei lahenda oma asju(olgugi kui käituvad nagu lapsed,aga siiski täiskasvanud),seda enam kui mängus on laps.Kui ei armasta,siis lahku aga muidu ei lahenda sellise käitumisega küll midagi-nagu eelpool nõuandjad ka ise tunnistavad-varem või hiljem ikka sama jama.Seda enam,et omapoolse lahku minemise sooviga jätadki mehele mulje,et ei armasta teda-ja mida tema selle peale teeb-läheb otsib armastust mujalt,väga lihtne-ise teeksid ju samamoodi.Kindlasti mitte haiget saanud mees ei tule esimese asjana arusaamisele,et tahtsid sellega talle hoopis pointi selgeks teha ja ei tule joostes pere juurde tagasi vabandused ees ja taga.Mehed ei mõtle niimoodi.Tuleks aru saada,et mehi ei saa kasvatada ümber,neil on ürgajast kaasa antud teatud käitumismudelid.Lahendada saab asju kavaluse ja enesekindlusega,naljaga,piitsa ja präänikuga:)Ma tean millest ma räägin,KÕIK etapid läbitud,miski ei töötanud,kuni lõpuks sai asja:)).Samuti aitavad koos oldud aastad üksteisemõistmisele kõvasti kaasa..


Võib-olla sinu mees tõesti ei jooksnud järel, minu eksmees jooksis mul rohkem kui aasta sabas, korduvalt vabandades, küll lilledega, küll kingitustega. Lihtsalt iseenda jaoks peab olema välja mõeldud, kas tahad veel proovida või tahad eluga edasi elada. Ise soovitaksin ka teemaalgatajal lõplikult lahku minna, kuid kuna paistab, et tema seda ei soovi, siis ütlesin, et vaadaku esialgu kuidas mees käitub. Mõni mees muudab ennast kui korra ilmajäämise hirm naha vahele poeb, mõni ei muutu aga iialgi. Oleneb täiesti mehest, maailm ei ole must ja valge.
Postitusi: 1467

Postitatud: 13-03-2012 09:43


Tsiteeritud:

Tsiteeritud:

No tagasi tegemisega ja kokku-lahku-lahku-kokku minemisega üldiselt täiskasvanud ei lahenda oma asju(olgugi kui käituvad nagu lapsed,aga siiski täiskasvanud),seda enam kui mängus on laps.Kui ei armasta,siis lahku aga muidu ei lahenda sellise käitumisega küll midagi-nagu eelpool nõuandjad ka ise tunnistavad-varem või hiljem ikka sama jama.Seda enam,et omapoolse lahku minemise sooviga jätadki mehele mulje,et ei armasta teda-ja mida tema selle peale teeb-läheb otsib armastust mujalt,väga lihtne-ise teeksid ju samamoodi.Kindlasti mitte haiget saanud mees ei tule esimese asjana arusaamisele,et tahtsid sellega talle hoopis pointi selgeks teha ja ei tule joostes pere juurde tagasi vabandused ees ja taga.Mehed ei mõtle niimoodi.Tuleks aru saada,et mehi ei saa kasvatada ümber,neil on ürgajast kaasa antud teatud käitumismudelid.Lahendada saab asju kavaluse ja enesekindlusega,naljaga,piitsa ja präänikuga:)Ma tean millest ma räägin,KÕIK etapid läbitud,miski ei töötanud,kuni lõpuks sai asja:)).Samuti aitavad koos oldud aastad üksteisemõistmisele kõvasti kaasa..


Võib-olla sinu mees tõesti ei jooksnud järel, minu eksmees jooksis mul rohkem kui aasta sabas, korduvalt vabandades, küll lilledega, küll kingitustega. Lihtsalt iseenda jaoks peab olema välja mõeldud, kas tahad veel proovida või tahad eluga edasi elada. Ise soovitaksin ka teemaalgatajal lõplikult lahku minna, kuid kuna paistab, et tema seda ei soovi, siis ütlesin, et vaadaku esialgu kuidas mees käitub. Mõni mees muudab ennast kui korra ilmajäämise hirm naha vahele poeb, mõni ei muutu aga iialgi. Oleneb täiesti mehest, maailm ei ole must ja valge.



Üks asi on järele jooksmine...arvad tõesti,et ta aasta otsa ainult Sinust unistas ja mujalt "armastust" ja mõistmist ei otsinud.Kui oleksid tagasi tahtnud teda,kas siis oleksid leppinud sellega??Lükkad ise mehe eemale ja pärast raudselt oleks ette heitnud,et miks nii v naa tegi.Mehed on ka inimesed-ei ole lükata-tõugata ja ausalt neil on ka süda sees ja enamustel ka eneseuhkus,kuigi tundub,et sinu omal ei olnud!!!No ja alloo hirmutamisega tahad saavutada siis midagi...kui kaotuse hirm nahavahele poeb,tegelt ka v??
Postitusi: 1633

Postitatud: 21-03-2012 11:16


Ka mina tundsin ära seal end. Arvan et asi on selles et üks lihtsalt oli valmis pühendama end lapsele, teine mitte. Mina loobusin, jätsin lapse isa maha ja tunnen et lihtsalt vabalt ja hästi ! Aeg parandab kõik ja laps aitab edasi minna :)
X