Postitusi: 3

Milline peab naine olema, et mees teda väärtustaks?

Postitatud: 28-01-2012 01:48

Tean, tean..et mees naist väärtustaks, peab naine olema selle vääriline. Lihtne, eksole? Aga vot minu meelest ikka pole nii.. Kirjutan nüüd siia oma loo, kes viitsib lugeda ja objektiivset hinnangut anda. Nimelt tahan teada, mida kuradit ma valesti teen!?

Hakkasin oma praeguse mehega suhtlema vahetult pärast seda kui olin lõpetanud pikaajalise suhte exiga. Kõik oli super, tõmmet oli ikka kohutavalt palju meie vahel..paar kuud jamasime ja sebisime niisama, kuna ei tahtnud tõsist suhet. Aga pärast mitmeid armukadedushooge saime lõpuks aru, et me ei suuda enam teineteiseta poolikult olla ja niisiis lubasime et oleme ametlikult koos. Asjad liikusid edasi ikka VÄGA kiirelt, kolisime kokku ja olles olnud koos ühe aasta, tahtsime juba last. Me ei suutnud enam millesti muust vaimustuda, olime ikka veel kõrvuni armunud ja laps tundus nii siiras ja ilusaim armastuse vorm meie jaoks. Meil mõlemal vanust 21(olgu siis see ka mainitud). Nagu juba aru saite, siis jäingi rasedaks ja me olime väga õnnelikud selle üle. Aga siis..

Hakkas pihta tunne, et olen tema jaoks iseenesestmõistetav. Kuna oleme mõlemad noored inimesed, siis väljaskäimist ka palju, aga mina üsna pea enam väljas käia ei saanud oma kõhuga. Tema aga käis ja pidutses..üha enam ja enam. Kuna mina olin kodus, siis muidugi sai kannatada minu usaldus tema vastu, ma ju ei teadnud kuidas ta käitub seal väljas.. Flirtida on talle alati meeldinud ja üldse selline lollustele kalduv mees joogise peaga. Ise olen aga alati tahtnud olla täiuslik naine, ei teinud suurt numbrit sellest et ta väljas käib(sest sain ju aru et inimesel peab olema oma vaba aeg sõpradega jne), ise olin täielikult kodune ja alati olemas tema jaoks. Isegi meessoost sõpradega enam ei suhelnud, ainult sõbrannadega jne jne. Hoolitsesin ka alati oma välimuse eest ja tahtsin olla oma mehe jaoks endiselt seksikas:)

Millegipärast aga sellest ei piisand.. Ütlesin talle raseduse ajal, et mulle ei meeldi see, et tema käib koguaeg väljas ja mulle toeks ei ole.. Oleks ta siis niisama sõpradega tsillind, aga ta ikka möllas..ja möllas korralikult. Sõbrannad rääkisid mitmel korral et nägid teda klubis, aga naissoost isenditega pole teda nähtud..vahele igaljuhul pole jäänud. No ok, vähemalt ei peta. Aga sellegipoolest tundsin et saan ÜKSINDA lapse. Et minust saabki nüüd üksikema, sest mees avastas järsku, et tal on sarved ikkagi jooksmata ja peod vajavad pidamist. Kindlasti mõtlete nüüd, et "DAA, MUIDUGI ON SARVED JOOKSMATA, TA ON JU KÕIGEST 21!" Jah. Nõustun. Aga raseduse ajal ma valetasin endale..ütlesin endale, et las ta pidutseb, kui laps sünnib siis saab kõik teisiti olema!......Hui.

Meie laps on nüüd 4kuune ja kõik nv-d istun mina kodus ja tema käib peol. Kokku olen saanud väljas käia 4 korda. Neist 2 pidin juba 23 ajal koju tulema, sest mees tahtis samal õhtul ikkagi veel välja minna. Isegi hästi, või mis? Niisiis olen ehk kibestunud, hormoonidest hullunud ja solvunud..või olen lihtsalt puhas LOLL. Olen mehele küll muret kurtnud ja öelnud et mulle tõesti ei meeldi see..et tema jaoks on kõik lubatud aga mina olgu kodune ja väljas käia ei tohi. No ok, TOHIN, aga sellele järgneb solvumine ja "kuna sa juba koju tuled"..mis siis et olen aasta otsa täielik kodukana olnud.

Seis on igaljuhul praegu selline: Mina täidan kõiki oma lubadusi tema ees. Kui olen väljas ja ta palub et koju tuleksin, siis teen seda kohe, ükskõik kui lõbus mul parasjagu poleks. Tema ja meie laps on minu jaoks nr1, siis alles tulevad sõbrad ja väljaskäimised. Armastan ju teda ja tahan et ta oleks õnnelik. Tema aga teeb nii: Kui mina helistan öösel et laps on viril ja ma olen hullumas, palun tule appi, siis tema ei taha tulla..ütleb et no äkki ikka saad ise hakkama jne. Või siis ütleb et "kohe tulen" ja siis tuleb alles 3tunni pärast. Ühesõnaga lubab, aga ei tee. Kodus on muidu superisa, tegeleb lapsega ja nunnutab nii mind kui tibu. Aga kui sõbrad helistavad siis ükskõik mis kell on, ta on 5min valmis. Sõna otseses mõttes 5 min. Ta isegi on aega võtnud, rekord on 3min. Ja ta on uhke selle üle. Mina niiväga mitte..sest mis mees laseb oma naist ja lapse ema üle, samas sõprade jaoks on alati valmis?

Siin ma nüüd mõtlen. Mda ma teen valesti..olen liiga hea? Kas pean tõesti mingiks mõrraks muutuma, et mees mulle toeks oleks? Seda ma ei tahaks ja ei usu et see toimiks ka, sest kui mees tahab väljas käia siis seda ta ka teeb..kui olen bitch tema vastu siis ta lihtsalt hakkab salaja käima ja varjama minu eest tegusid. Toon näite: Kõik viskas mul lõpuks koppa kui ta oli mitu päeva järjest väljas..korraks käis kodus ja siis õhtul jälle pidutsema. Ütlesin talle et mul on kopp ees ja ei taha enam sellise mehega koos olla, kes minu tunnetest ei hooli. Kes laseb mind koguaeg üle, samas sõprade jaoks on alati valmis. Esialgu tundus et see aitas, sest ta ei käinud mitu päeva väljas ja tõesti hoidis mind. Siis aga kui olime ära leppinud hakkas ta uuesti käima..ja mul polnudki selle vastu midagi et natuke sõpradega on. Siis aga jõi ennast täis ja sain ka teada et ta käis klubis..ja kui küsisin, et mis tegite, vastas ta et nsma jõid ja sõitsid ringi. Ta varjas seda minu eest et klubis käis ja see on big deal. Samuti on ta varjanud minu eest veel paari asja ja ausaltöeldes pole mul õrna aimugi kas ta ehk praegugi midagi minu eest ei varja. Niisiis-olin bitch, hakati varjama. Varem rääkis ikka päris vabalt kõikidest käikudest, nüüd vastab enamasti küsimustele ühe sõnaga:/

Tahaksin niiväga olla tema jaoks nii tähtis nagu olin meie suhte alguses..Ta tegi komplimente, poputas mind, koguaeg rääkis kui hea ja täiuslik ma olen. Üksikud korrad peale lapse sündi on ta mulle veel öelnud et olen ideaalne naine ja et ta armastab mind. Aga milles siis asi? Kui ta mind armastab, siis miks ta mind ei austa ja mulle antud lubadusi ei täida? Kas tõesti olen "liiga hea" ja kas tõesti meie ühine laps on pannud teda mõtlema et ma ei kao nüüd enam kuhugi ja enam pole vaja pingutada? Ometigi mina ju veel pingutan, sest tean et ta on hea südamega ja armastan teda tõeliselt..sain oma figuuri ruttu tagasi ja tunnen et olen seksikas ja ilus ja püüan oma meest alati mõista..teen kõik et olla tema jaoks veetlev nii füüsiliselt kui vaimselt. Aga ikkagi on tema jaoks tähtsamad sõbrad ja pidu.

Selline ebakindel jutt siis minupoolt. Aga mida ongi oodata naiselt, kes on andnud endast kõik oma mehe jaoks.. Kinkinud talle lapse ja lihtsalt täielikult kinkinud ka iseennast..kuid vastutasuks saanud hulga pisaraid ja altvedamisi. Kuid miks? Tahtsin ju olla vaid hea naine mehele, keda armastan..

Mida kuradit ma veel tegema pean??
Postitusi: 796

Postitatud: 22-03-2012 11:03


jube...
Postitusi: 4849

Postitatud: 22-03-2012 15:26


Tsiteeritud:

Jutt on nii tuttav vast igale naisele siin,mehed ju teevadki alguses kõik head nägu,et naine endale saada ja meie kõik lähme nende käikude õnge :)


See, et SINA oled kahjuks sattunud sellise mehe otsa, kes sind ei austa, ei tähenda seda, et kõik mehed sellised on.
Postitusi: 55268

Postitatud: 26-03-2012 12:48


Kohati tundsin ka ennast ära, olen valiku ees,kokku-lahku-kokku-lahku tundub nii mẗtetu ja kasutu, ei usu, et inimesed järjekindlalt muutuvad.
Postitusi: 16

Postitatud: 27-03-2012 01:45


Tere Getukas!

Iga tantsija on oma paarilist väärt – muidu poleks suhet ja me ei arutleks siin praegu ilmselge üle.
Sul on kaks võimalust, kas jääda kokku või minna lahku – valik on lihtne, kui sa tead mida tahad.
Selleks, et teada saada oma tahtmisi, pead pidama endaga dialooge, nende dialoogide sisuks on enese küsitlemine ja nende pikkus sõltub sinu isiklikust arukusest. Kõik siinsed foorumi vastused on võimalikud õiged vastused milleni võid jõuda, siiski toimib see kõik alles siis, kui sa ise järeldusteni jõuad.
Sinu eelnevast jutust loen välja väga palju eneseohverduslikku käitumist, see on üks sinu mure allikas. Nimelt siis jälle üks ürgtõde on, et inimene kes ennast ohverdab ei armasta ennast piisavalt ja kui sa ei armasta ennast piisavalt, siis miks peaks keegi teine sind suutma armastada ja kui sul pole armastust endalegi piisavalt, siis ei jätku sul seda ka teistele. Selgita ennekõike enda tahtmised.
Suhte loomulikuks toimimiseks peab eksisteerima tasakaal, see on sinu teine mure allikas. Kui sügavat tasakaalu vajab teie suhe, seda peate samuti ise tunnetama. Siiski tasakaalu hoidmiseks on tarvis mõõdukust (sophrosyne). Mõõdukus kaob, kui oled liiga hea partneri vastu ja surud selle arvel maha ükskõik millised oma tahtmised, sellisel juhul muutub hea sinu käes halvaks. Mõõdukus kaob, kui oled liiga piirav oma partneri suhtes. Lihtsalt tunneta mõõdukust nii halvas kui heas mida annad.
Kolmas „Kurat“ on sundlus, sina ei pea olema mingisugune oma partneri tarvis ja partner ei pea olema mingisugune sinu tarvis. Sundlus tekib siis kui sa tahad, järelikult teadvusta oma tahtmisi. Kui sa alustad teadliku enesekoolitusega, siis sa tahad seda, siis pole tulesmuslik sama nõuda parnerilt kes võib-olla ei taha aga peab, kui sa armastad tingimusteta, siis sa oled ise elav eeskuju ja sellega sinu osa teise muutmisel piirdub. Loomulikult praeguse olukorra muutmiskes on vaja teil leida kompromisse, juhul kui mõlemad pooled neid otsida tahavad.
Lihtsana näiva valikuna võite te lahku minna aga see ei muuda suures plaanis midagi, sest elu läheb edasi ja seni kestavad ka õppetunnid. Eelnevat kirjutades kasutasin sõnastuses ainult tahtmisi ja seda siis tahtlikult – vajadusi pole aus nimetada, sest inimesena eksiteerimiseks on meil uskumatult vähe tarvis ja selle üle ei tekiks mitte iialgi sellist arutelu.
Aga palun, see on kõige objektiivsem hinnang, mida saan anda.

PS! Sa oled tubli ja leiad lahenduse.

Päikest ja Tuisku!
Postitusi: 573

Postitatud: 27-03-2012 02:55


tõsiselt jube oli seda lugeda, aga ma isiklikult tean mida sa läbi elad. mul oli samasugune suhe mu kahe tütre isaga, tegin ka kõik ette taha ära et härral oleks hea, kuid sain sellest ka oma elu suurima õppetunni, mida ma ei unusta eales.
minu soovitus on see kui mees sulle ainult pisaraid ja valu tekitanud on, mis tuleb sul veel juurde, siis mine ära tema juurest. mõtle siis vähemalt oma lapselegi. kui sa ise endale ei suuda mõelda

minul kulus selleks kolm pikka aastat et sellest asjast üle saada, aga nüüd olen ma õnnelik mehe kõrval, kes mind austab ja ka poputab. tegeleb mu kahe lapsega ja on õnnelik kasuisa.
Postitusi: 1170

Postitatud: 06-06-2014 15:01


Tsiteeritud:

kas sa mehega oled oma mõtetest rääkinud? rahulikult ja selgitades, selleks aega võttes? (siis kui mees välja minemas või klubist tulnud)
kui jah, ning oled kindel, et soovid sellele suhtele veel võimalust anda, siis mina ilmlset üritaksin reeglild omavahel selgelt ja ühestelt paika panna. ning teha näiteks mingisugune vaba aja graafik vms. ja ei jätaks jutuajamist õhku rippuma, kokkulepped ikka kirja ning graafik kalendrisse. ja edasi peaks sellest kinnin pidama ning muutma mõlemale poolele sobivatel tingimustel.

ja leidke lapsehoidja, mõnikord võiks ju midagi kahekesi ka teha. (ei epa silmas ainult klubisid ja hilist aega)




teema on 2 aastat vana. arvan, et see probleem on ammu lahendatud.
X