(2).jpg)
Looma surm..
Postitatud: 28-12-2007 13:58 Jälgi teemat
Kui palju teid mõjutab mõne looma, eriti enda kassi või koera surma nägemine? Mul suri alles kass ära ja see tabas kohe päris suure ?okina
Postitatud: 11-06-2010 08:34
Minu koeral olid pojad, mina olin üksinda kodus ja aitasin nö sünnitust vastu võtta. Arvasin, et pärast neljandat poega enam ei tule juurde, aga avastasin ühel hetkel, et viies sündis veel ja tema suri ära, sest ta ei saanud vajalikku soojust kohe. Olin meeleheitel, tundsin, et ei andnud endast kõike ja olen ise selles süüdi, nutsin päris kaua :(
Umbes pool aastat tagasi panime magama oma kassi, sest tal oli kasvaja ja tema enese jaoks oli parem inglite juurde minna. Nutsin mitu ööd enne magama panemist, ta oli mul kõhu peal ja kuulasin laulu Shanadoo-guilty of love ning kui teda enam ei olnud, kuulasin sama lugu ja nutsin veel päris kaua. See oli raskeim etapp minu elus.
Postitatud: 22-06-2010 23:50
Minul suri jänes ära. Esimene enda lemmikloom. Nutsin nagu väike laps. Ja vahel kui ta meelde tuleb, läheb ikka silm märjaks..Kurb...
Postitatud: 02-08-2010 10:52
Mul suri aastaid tagasi koer. Kogu perekond oli väga kurb ja löödud.
Postitatud: 02-08-2010 10:56
no kui oma loom ikka ära sureb on pisarad kiired tulema. üleüldse loomad väga meeldivad.
Postitatud: 23-10-2010 11:32
Tsiteeritud:
Tsiteeritud:
Oi, ma olen väga hellake loomade suremises. Nii kahju lihtsalt! Loomade surm läheb mulle rohkem südamesse, kui kodutute ja nende võõraste inimeste, mis telekas näidatakse. Kui aga reporteris või kuskil saates jälle näidatakse, et loom vigastatud, aknast alla visatud, olen vihane, et nii tehakse. Miks sellised inimesed on?! :S;) liitun.
ma reeglina ei taha vaadata sellist lõiku reportesrist,nutt tuleb kurku ja süda tilgub verd:( kuidas küll inimesed nii julmad on? sama lugu on ka väikelastega:(:(:(
Postitatud: 23-10-2010 22:15
kaks kuud tagasi suri mu perekonna ikoon sõnaotseses mõttes.. Mirruška olli 25 aastat vana kass, ta oli meie peres juba enne kui mina üldse ilmavalgust nägin niiet.. ütleme nii et üle ei ole saanud siiani.. teine kass jäi 08' aasta sõbrapäeval mu silme all autoalla :(
Postitatud: 23-10-2010 22:20
Päris kurb meel oleks ikka!!
Postitatud: 23-10-2010 22:39
Ka meie olime sunnitud poolteist aastat tagasi magama panema koera, kellel olid rinnanäärme kasvajad, mis levisid metsikult, siis kui olukord juba väga halb oli, ei jäänud meil muud üle ... Siiani igatsen teda, kuna olin temaga koos 12 aastat. Uuel aastal aga plaanime võtta uue samatõulise koera, :)
Postitatud: 23-10-2010 22:42
Tsiteeritud:
Ka meie olime sunnitud poolteist aastat tagasi magama panema koera, kellel olid rinnanäärme kasvajad, mis levisid metsikult, siis kui olukord juba väga halb oli, ei jäänud meil muud üle ... Siiani igatsen teda, kuna olin temaga koos 12 aastat. Uuel aastal aga plaanime võtta uue samatõulise koera, :)Ja sellepärast ka, et harjumatu lihtsalt kui kodus pole kedagi kes oleks alati rõõmus ja jookseks ukse peale vastu, kui koju saabud :)
Postitatud: 23-10-2010 22:48
koer on 12 aastat igapäevaselt mu kõrval olnud ja tema kadumine oleks sama hull, kui pereliikme surm.. sest ta on mulle tõesti kalliks saanud.. väga eriline loomake :) aga loodan, et tal tuleb veel mitmeid aastaid, sest hetkel on ta küll sama kraps kui kutsikas:D
