Looma surm..

Kõik loomadega seonduv on üks väheseid asju, mis mind nutma paneb. Juba siin neid lugusid lugedes tuli pisar silma. Niisiis - selle kohapealt hellake.:) Endal pole rohkem loomi ära surnud, peale mõne hamstri, kuid nad ei läinud mulle niiväga hinge kui praegune kass.

nutan tasvaliselt kui mingi lemmikloom ära on surnud, ja isegi siis on mul väga kahju kui näen maantee ääres surnud loomi või siis näen kui mingile koerale/kassile linnas otsa sõidetakse :(

Mulle mõjub see, nutan päris mitu päeva. Kuna loom on ka pereliige

ma ei suuda ültse oma loomade surmadest mõelda...väga kurvaks läheks meel

Väga, väga kurb olen siis.

Esimesse klassi minnes (~12a tagasi) sain omale imearmsa kiisupoja-Pätu-maal elades oli meie koera nimi ka Pätu aga kahjuks tuli tema magama panna ja temast väga palju mälestusi pole. Aga enda Pätu jäi kadunuks u pool aastat tagasi, vb mõni rebane tegi midagi kuna maal elas kass. Siiamaani igatsen kiisut.
Samuti igatsen vanaema 2 koera: Pässut ja Sidurit(Sidur oli omaette klass tohmanis olemises :) ) Mõlemad ikka elasid väga kaua. Peaaegu minu vanused olid vist.
Kuid nüüd taas vanaemal 2 koera: Setu ja Rocky e. Paksu. Mõlemad nii armsad. Jällegi on Paksu see kes on tohman ning Setu arglikum. Paksu teeb lahedamaks ka see, et ta on niiiiiii suur.

Õnneks kadunukestest on ka mõni üksik pilt :)

oleks päris pikalt kurb

Oeh jah, pidin ka eile oma suure sõbra, kes 04.08 oleks 14.a. vanuseks kassiprouaks saanud, magama panema. Kuna asi oli veel nii hull, siis arst tuli erakorraliselt koju ja tegi süsti ära. See oli nii õudne!!!! Ja ma ei saa siiani korralikut nutta ega midagi, sest pean oma 4.aastast õde hoidma, tema silmis ju ei taha väga nii. See kass oli, on ja jääb minu kõige suuremaks lemmikuks, vaatamata sellele, et mul üks karvane kodus veel, aga tema oli SEE. Lihtsalt põrgulikult valus on. Niiiiiiiii tahaks teda tagasi, sülle võtta ja pai teha, teda nurrumas jälle kuulda, aga ei...Samas ma saan väga hästi aru, et see süst oli ainuke lahendus, sest ta olukord oli lootusetu ja ma ainult kogu südamest loodan, et tal oli minu juures hea elada ja et ta on nüüd kuskil veel paremas kohas, kus tal ei ole valusid ega midagi!!!

Loom nagu perekonna liige ja väga raske on looma surmast üle saada ,nii nagu lähedaste inimeste surmastki:(Mälestustesse jäävad me lemmikud alati ja me ei unusta neid,aga ajapikku läheb lihtsalt natuke kergemaks....sest elu peab ju edasi minema:(:)

No ikka mõjutab ju. Mul oli kass, kelle me pidime ära andma , sest laps oli tulemas. Andsin siis isa sõbrale, tundus nii tore ja normaalne. Siis paari nädalapärast tuleb mu mees koju ja ütleb,et to mees kelle juures kass oli tappis ta lihtsalt ära. (töötasid koos) , oli ta vannis ära uputanud lihtsalt. Algul kui ma seda kuulsin siis küll oli selline tunne ,et otsin üles ja tapan ise ära , nüüd on ikka kurb mõelda, aga nojah:/
Ta oli sellesmõttes nii hea kass, et ta ei norinud süüa nagu teised, ta ei tulnud külmkapi juurde karjuma ,ta ei tulnud lauapeale midagi puutuma, ta oli super kiisu ja ma lootsin talle paremat.