Ebameeldiv kogemus Paide haiglas:(

Jutt pikk, kuid kellel huvi pakub....
Et jutt väga segane ei tundu, siis alustan algusest peale.
Olin kõhuvalu tõttu sunnitud pöörduma 6-ndal septembril 2012, umbes kell 21.40 Paide haigla EMO-sse.
Emos võttis mind vastu kena noor õde. Kuigi esimene õe poolt esitatud küsimus suutis mind juba üllatada:miks te nii hilja tulete, kedagi ei ole ju enam?
Mis ma oskan kosta, ega valu ei hüüa tulles, kahjuks!
See selleks. Tehti vere ja uriinianalüüs,asetati tilguti.
Kutsuti kirurg ja naistearst.
Kirurg suhtles kenasti, kuid naistearst oli väga unise ning tõreda olekuga.
Analüüsid olid veidi nihkes. Kirurg soovitas haiglasse jälgmisele jääda, kuid ma ise keeldusin, sest mul on väike laps kodus. Leppisime kirurgiga kokku, et tulen järgmisel hommikul s.t 07.09.2012 kell 08.00 uuest EMOsse, täiendavatele uuringutele. Nii saigi tehtud. 7-nda hommikul võttis mind jällegi morni näoga arst vastu. Esitati küsimusi, millele pidin vastama, kas ei või jah...mingeid rohkeimad seletusi ei soovitud kuulda.Keegi õde viis mind protsetuuride tuppa, kus panti käe peale kanüül(olen aastaid doonor olnud ning mul on väga head veresooned). Õde, kes minuga tegeles, pobises omaette, et veresoon vist läks katki. Veri jooksis halvasti proovitopsi(ei tea täpselt nende asjade õigeid nimetusi). Veri kuidagi moodi niristatud ja nii see kanüül mulle jäetigi, kuigi käe peale ajas sinise muhu üles!
Vahepeal saateti mind ultrahelisse, kus ei selgunud ka valu põhjus.
Edasi saadeti mind kompuutrisse-minu jaoks täiesti võõras maailm. Mulle anti juua kaks tassi täit mõru jooki ning paluti paar tundi oodata.
Poolteist tundi möödunud, saingi juba kompuutrisse. Seal võttis mind vastu igati meeldiv arst või kuidas teda nimetatakse? Kuna ma kompuuter uuringust midagi ei tea, siis olin arvamusel, et see mõru kontrastaine, mida ma poolteist tundi tagasi jõin on kõik, mis selleks uuringuks vaja on. Kahjuks eksisin. Kanüülist lasti veel mingit kontrastainet. Aga oh õnnetust, ma ei tulnud ise selle peale, et kanüüli paigaldanud õde torkas mu veresoone katki ning jättiski selle sinnapaika. Ilmselt tänu sellele, minu meelest oma tööd väga ükskõikselt teinud õele, pidima taluma kompuutris meeletud valu!!! Sest kõik kontrastaine, mis siis oleks pidanud veresoontes olema...oli kahjuks minu parema käe naha all! Usun, et sellist valu ei taha keegi tunda!!!. Mu käsi oli nagu õhupall ning tunne oli selline, et käsi läheb kohe lõhki! Uuringut teostanud arst, tegutses kiiresti(ainult kiidusõnad temale), võttis selle kanüüli välja ja pani teise kanüüli vasakule käele. Uuring sai siiski tehtu.
Peale seda viidi mind järelvalve tuppa, tilguti alla. Mõne aja pärast kuulsin, et koridoris räägib kirurg kellegiga telefoni teel, et siiski on vaja pimesoole operatsioon teha, aga patsient on kadunud. Varsti helises minu telefon ning minu mees kärab, et kus ma olen-kirurg otsib sind taga. Tule taevas appi-kuidas õed ei anna teada, kuhu nad patsiendid paigutavad.
Mind võeti kirurgia osakonda sisse, toodi pitzaama. Oma üleriided andsin üle, kuhu pidin allkirja kirjutama. Aga mida sa kirjutad, kui mu käsi oli läinud veel rohkem paiste!
Osakonnas oli taas vaja ankeet täita, selleks ajaks olid sõrmed ja käelaba nii paistes, et praktiliselt pliiatsit enam ei olnud võimalik käes hoida. Kuna mul oli ikkagi suur hirm käe pärast, küsisin õelt, et mis selle käega nüüd saab...siis sain vastuseks: kui aus olla, siis neil kogemus puudub.
Selle päeva(07.09) valveõde oli minu seal veedetud päevade kõige toredam õde, kes tõesti väärib oma tööd. Tema käis ikka pidevalt nii õhtu, kui öösel vaatamas, et kas kõik on ikka korras.
Samal öösel toodi patisse veel üks kena 98 aastane vanaproua.
Hommikul tuli meid vaatama keegi väga kena noor õde, kes tegi oma meeldiva olemisega juba patsientidel olemise paremaks.
Peale lõunat, tuli uus valve õde...rinnasildil oli ämmaemand. Mina annaksin iseloomustuseks: täiesti ükskõikne inimene.
Vajasin käele, mis oli juba paistetanud küünarnukini, kompressi.Küsisin õelt, kuid vastuseks sain, et see pole punane ja mida te siis tahate. Juhtisin õe tähelepanu paistetusele, siis tüdind näoga niisutati kahest marlilapist üks poolmärjaks.
Pookuiv marlilapp kuivab üsna kiirelt. Läksin siis keset päeva õde otsima, et saaksin ikka tervele käele kompressi...noh, keda ma ei leidnud osakonnast oli valveõde. Puhkeruumist siiski leidsin sanitari(hooldaja),kes tuli siis ise mulle appi. Kuigi ta ütles, et ta ka täpselt ei tea, mis sinna käib.????
Õhtutundidel sai meie palatis oleval vanaproual tilguti tühjaks...õde ei käinud jälgimas. millal see otsa võiks saada. Eks ma kui noorem inimene läksin õde otsima(mul oli ainult 1 päev opist möödas). Õde tuli, pani uue koti ning kiirustas minema. Vanaproua hõikab mulle voodist, et see ei tilgu ültse ja ´pissil käies oli ta veri tilguti voolikusse läinud. See et veri oli voolikusse läinud, sai ta õe käest noomida, et mis te siis rabistate nii palju.
Läksin vanaproua tilgutit vaatama, nii nagu ta soovis...see tõesti tilkus vast nii, et 1 tilk ühes minutis. Taas läksin õe otsingutele, öeldes õele, et see tilgub väga aeglaselt...sain vastuseks, see peabki aeglaselt tilkuma.
Läksin sama targalt palatisse tagasi.
Siis avastas vanaproua, et tilguti voolikus oli veel veretükk(jah tõesti oli),läksin uuesti õela ütlema. Vastuseks sain, see ei tee midagi. Taas tulin sama targalt palatisse tagasi. Vanaproua oli juba väga närvis. Lisaks avastasime ise, et pool tilgutivoolikut oli tühi. Siis mulle aitas ning sai pisut valveõe peale hääl tõstetud, et too suvatseks vähemalt vaatama tulla. Lõpuks ikka liigutas end. siis sai aru küll, et asjad ei ole nii nagu peab.
09.09 hommikul astus taas uksest sisse särasilmne noor, kena, naeratav positiivsusest pakatav õde. Meil vanaprouaga tohutult hea meel, et isegi kohe terviski parem. Kuid see tunne oli üürike, sest peale lõunat tuli teine valveõde. Taas kord õde, kellel tüdind ja morn nägu peas. Selliste õdede käest ei julgegi mitte midagi küsida, sest alati on selline nägu peas, et mida sul jälle vaja on.
Sel ööl toodi meil palatisse veel üks naine, kelle oli siis tilguti ja ninast väljas mingid voolikud, mis olid ühendatud aparaadiga, mis ilmselt pumpas maost midagi välja(ma ei ole arst ei tea neid õigeid nimesi). Naisterahvas toodi öösel, valudes, ilmselt oli ta pisut lihtsameelne-kes ei haara lennult õpetustest, kuidas näiteks aparaadiga toimetada.
Sel ööl ma ei saanudki magada, sest kõige pealt see naine, pissile minnes, võttiski end aparaadi küljest torud valesti lahti ning seda maos olevat vedelikku jooksis maha. Eks pidin jälle minema õde mööda koridori otsima. Koputasin vaikselt puhkeruumi uksele, et probleemist rääkida, õde magas....kuid kui nüüd aus olla,siis ma ütleks:KUI PILGUD VÕIKS TAPPA, SIIS MA OLEKSIN SURNUD. Mainisin õele, et uuel naisterahval on probleeme ja ta ei saa selle aparaadiga ise hakkama. Vastuseks sain tõreda häälega öeldud: ma ju näitasin talle, mis tal häda on. Paludes õde, et ehk ikka tuleb vaatama ja ilmselt mina ei pea ikka teise patsiendi järelt koristama hakkama?
Ohkides ajas õde end püsti ja ikka tuli vaatama. Veider on see, et sel ööl ei käinud õde teda rohkem vaatamas. Miskipärast mina pidin sel vaesekesel aitama selle vooliku korki otsida, voodit nihutama, et ta saaks tilgutiga kuidagi voodite vahelt läbi????
Õnneks mina sain 10-nda hommikul välja, et minna koju väsitavast ning töisest ööst välja puhkama. Käsi oli taevale ka tänu normaliseerunud.
Hämmastav milline suhtumine on kirurgia osakonnas patsientidesse!!! Enamus õed on tigedad nagu herilased ja see ükskõiksus...müstika.
Mis mind veel mõtlema pani, on see, et haiglas peaks olema piinlik puhtus! Kuid selles osakonnas see oli täiesti puudulik. Nelja päevajooksul pesti põrandat(vaid palati keskelt) ja kapi pealseid ühe korra.
Minul kukkus esimesel ööl üks rätik voodi taha ja see sinna jäigi. Sest ise ma ei saanud seda kätte ja sellist koristajat ka ei olnud, kes oleks voodi aluseid puhtaks tõmbaid. 10-nda hommikul kuulsin hooldajate arutelu, et kuidas ilmselt oli sanitaar inventaari ruumis seisnud 5 päeva pesemata potitool...kujutage ette, mis hais seal oli!
Jutt sai pikk ning kohati ka kindlasti segane, kui emotsioonid möllava ja ma ei saa seda kirjutamata jätta.
Annaks Jumal, et ta mind enam mitte kunagi Paide haiglasse ei saadaks. Ei taha mina sinna sattuda ega soovita ka seda teistele!
NB! Pildil minu käsi esimese päeva õhtupoolikul, mis teise päeva õhtuks oli üles paistetanud õlani.