Postitusi: 27

ülikool?

Postitatud: 05-06-2013 16:21

Olen ülikoolis esimese kursuse tudeng. Eriala jätan saladuseks.
Selle viimase paari kuuga olen tundnud ja mõelnud, et kelle pärast ma siia ülikooli tulin, kas enda või kellegi teise? Mu vanaisa on rääkinud väikesest peale, kui oluline on minna ülikooli ja saada kätte kõrgharidus. Ning kui oli käes gümnaasiumi lõpetamine, hakkasid vanemad ka rääkima, et mine ikka ülikooli, mis sul muud ikka teha on. Tjah, mine ülikooli aga mida ma seal õppima peaksin? Lappasin siis neid eriala valikuid, ei tundunud miski väga sümpaatsena aga lõpuks valisin nii muuseas ühe välja, mõeldes, miks ka mitte. Vanemad plaksutavad käsi hüüetega, meie lapsuke läheb ülikooli. Juhuse tahtel sain tasuta kohale ja kõik tundus kuidagi paika loksuvat. Lähen ülikooli! Algus oli pidu ja trall, mõtlesin, et heh, ülikoolielu on täitsa vahva! Küll aga kohustuslikke aineid vaatasin viltuse peaga ja mõtlesin, et no mille hea pärast ma neid õppima peaksin, erialaga üldse kokku ei lähe. Missiis ikka, tuli sess, tegin eksamid ära ja tuli peale teine semester ning koos sellega masendus ja depressioon. Pikka aega ei tabanud ma, et millest selline must auk. Loengutesse enam ennast vedada ei viitsinud ja isegi kui jõudsin kuskile, ei kuulanud ega keskendunud millegile, peale kella tiksumisele, et kuna ma siit lõpuks välja saaksin. Endiselt see rusuv tunne hinges. Ja taaskord koitis sess, mis hetkelgi on pooleli. Eks osalt ole süü ka sessi raskuses, sest tõesti olen hädas õppimisega, eriti kui on väljas niivõrd kaunid suveilmad aga vaikselt on piinama hakanud küsimus, miks ma tulin ülikooli? Tean, et see eriala suuri rahasi sisse ei too, pigem on üks suur närvide söömine tulevikus. See oli lihtsalt mehmeh valik, et tulla ülikooli. Vanemad endiselt rõõmust lillad, et tütreke käib ülikoolis. Mu silmad ei sära ja hinges on must auk, ma õpin ja õpin aga mille kuradi pärast? Loodan siiralt, et kui sess läbi saab ja tuleb see kahe kuu pikkune puhkus, pea selgineb ja ei ole nii vingus olla aga mine tea.

Mis mu jutu mõte on? Ausalt, tahtsin kuskile vinguda. Ning ehk on veel neid, kes tunnevad sama mida mina, milleks see ülikool? Miks on see nii tähtis?
Postitusi: 1241

Postitatud: 05-06-2013 16:39


Õpid selleks, et saada teadmisi, harida ennast. Loogiline ju! Ära masetse, naudi tudengielu.
Postitusi: 468

Postitatud: 05-06-2013 16:40


Ma tean, mida sa tunned. Minagi läksin ülikooli, peaasjalikult vanemate-sugulaste survel. Okei, sellessuhtes, et eks ma ise tahtsin ka ülikooli minna, aga nende surve seisnes selles, et ma pidin minema just Tartu Ülikooli.

Minu viga oli ilmselt see, et ma ei uurinud erialasid piisavalt palju, ei kaalunud erinevaid valikuid, teisi koole, ei süvenenud sellesse, mis mulle meeldiks... ja nii olin minagi õnnetu erialal, mis põhimõtteliselt oleks pidanud mulle sobima, aga siiski ei sobinud.

Võtsin aasta vabaks ja nüüd uurin ringi, tahaks sügisest uuesti kooli minna, aga no, mitte midagi ei leia sellist, mida täiega tahaks õpppida...

Pikemalt panin oma "kogemuse" ülikooliga kirja siia: http://mesiliis.blogspot.com/2013/03/kuidas-ma-ukskord-ulikoolis-kaisin.html
Postitusi: 31784

Postitatud: 05-06-2013 16:41


Kui sa enda jaoks ei õpi ja sa leiad, et see on mõttetu, siis tule ära. Muud ei oskagi soovitada. Ise käisin kolm aastat ja siis tulin ära. No ei olnud õige aeg minu jaoks. Plaanin kindlasti uuesti õppima minna. Kui leian, mida ja milleks ma seda tahan jne.
Postitusi: 3037

Postitatud: 05-06-2013 16:43


Tsiteeritud:

Õpid selleks, et saada teadmisi, harida ennast. Loogiline ju! Ära masetse, naudi tudengielu.
Noo, kui see eriala üldse ei huvita, siis milleks seda peale suruda? Kui sind ennast panna õppima midagi, mis sind absoluutselt ei huvita või nt milleks pole abs. eeldusi, siis vaevalt sa nii suure rõõmuga seda õpiksid.


Ise pole mitte kunagi ülikooli minna tahtnud, kuigi kõik eeldused olemas.
Postitusi: -270

Postitatud: 05-06-2013 16:43


Ma olen alati olnud seda meelt, et ülikooli-kutsekasse jms tasub minna ainult siis, kui kindlasti tahad seda ala õppida. Ise seisin eelmine suvi valiku ees, kas minna õppima ülikooli sellist ala, mis mulle tegelikult huvi ei paku (sain RE kohale) või minna kutseõppesse alale, mis on seotud sellega mis tegelikult huvi pakub, kuid kuhu esimese korraga RE kohale ei pääsenud (REV koha maksmine polnud eriti valik). Valisin teise variandi, hetkel olen seda ala just lõpetamas ning sain veel rohkem kinnitust sellele, et tahan minna õppima seda mida eelmisel aastal ei saanud - lisaks kogemusi selleks alaks. Samas näen kõrvalt mitut inimest, kes piinlevad oma erialal õppides ja 2 inimest on juba ära tulnud ja istuvad segaduses ning ei tea mida teha, sest miski ei huvita neid - aga ülikoolis tahaks ju käia. Jutu point on siis see, et kui sind see ala ei huvita piisavalt ja läksid sinna niikuinii vabatahtlik-sunniviisiliselt, siis parem on kas leida uus ala või siis vana katki jätta ja end veidi avastada, et leida miski, millega sulle tegeleda meeldib.
Postitusi: 371

Postitatud: 05-06-2013 16:45


kõik inimesed ei peagi kõrgharidusega olema.
Postitusi: 5756

Postitatud: 05-06-2013 16:50


mina käisin ka aastakese nii, et ei nautinud kuigi palju. oli ka selline "kohustuslik" pärast gümnat minek. pärast esimest kursust läksin ikkagi ära, sain juhuslikult tööle, alguses käisin veel ühe semestri väikse koormusega töö kõrvalt koolis, aga erialaseid aineid enam ei võtnud, vaid hoopis keeleaineid. siis läksin üldse akadeemilisele puhkusele. nii et üks aasta põhimõtteliselt puhkasingi koolist, need keeleained ei loe. selle ajaga saingi selgeks, mis eriala ma tegelikult õppida tahan ja kuigi tahaks veel ka hoopis erinevaid asju õppida ja vahel üldse mitte õppida, siis praegune kooliskäik on võrreldes esimese erialaga ikka 100% teine asi. peaaegu kõik ained on väga huvitavad, õpin eesmärgiga, seostan õpitut tulevikuga, tahan käia koolis. olgugi et eriala iseenesest üsna madalapalgaline, aga vähemalt meeldib! soovitan sulgi, et kui ikka pole päris õige eriala, siis tule parem ära. küll need sugulased ka harjuvad ajapikku su otsusega. eks ma oma emale pidin ka väga ettevaatlikult ütlema, et ära tulen ja ega tal hea meel polnud, aga kuna selgitasin oma plaane ja et hiljem ikkagi uuesti õppima lähen, siis eks ta harjus. sai ka lõpuks aru, et pole mõtet õppida seda, mis nii väga ei meeldi, kui on võimalik õppida ka seda, mis väga meeldib. edu sulle.
Postitusi: 1541

Postitatud: 05-06-2013 17:47


Wow.. nagu mina oleks kirjutanud. Ühesõnaga I feel your pain ja endal on ju 100% täpselt sama seis. Aga eks näis, mis elu toob. Minu probleem on ka see, et mul pole midagi targemat teha.
Postitusi: 24434

Postitatud: 05-06-2013 17:48


Tähtis pole see,kas lõpetad ülikooli või õpid mujal kutse.Ise pead rahul olema,mitte teiste pärast hambad ristis pingutama.
X