Postitusi: 44

Nüüd vist põhi käes

Postitatud: 17-06-2013 14:31

Kirjutan siia kuna tundub, et keegi mu lähedastest ei usu või ei saa aru, mis seisus praegu olen. Olen hetkel niivõrd kurb ja ebalev ja ausõna, lihtsalt õnnetu! Kui on pikk jutt, siis, palun, ära loe, pole vaja sellised kommentaare, et pikk ja igav jutt ja ise olen vingats.


Olen 22-aastane neiu. Kohe-kohe lõpetan ülikooli bakalaureuse astmel väga heade lõpptulemustega. Elan siiani koos vanematega.
Muresid on mitmeid, üksi poleks vast ükski väga hull, kuid kõik kokku annab väga mõru tunde kuidagi.
Esiteks soovin ma väga-väga juba kodust välja saada, tahaks olla omaette, kuna koduses miljöös suhtutakse minusse pigem kui lapsehoidjasse/nõudepesijasse/koduabilisse. Vanemad on mulle alati rõhutanud kuivõrd tähtis on saada haridus ja hea töö jne jne (seda arvan ma ise ka). Paraku on aga nii, et mu õppimine väga kellelegi korda ei lähe. See on normaalne, et hinded on head, muud ei oodatagi. Saan väga hea tulemuse öeldakse, et tubli ja kõik. Samas ma tean, et olen selle nimel vaeva näinud ja sooviksin ka mingit rohkemat positiivset tagasisidet. See on aga koduste jaoks normaalne, et mul hästi läheb, seda võetakse iseenesestmõistetavana. Jama oleks siis, kui läheks halvasti. Tundub võib-olla vingumisena, kuid tõesti, ma tunnen, et ei saa selle eest tunnustust, mis teinud olen.
Kuigi häid tulemusi minust oodatakse, ei anta mulle võimalust ja aega nende saamiseks. Minu õppimine on teisejärguline, tähtsam on, et õigel ajal last hoiaksin ja kodused ülesanded ära teeksin. Kui ütlen, et täna tulen alles hilja koju kuna õppida on vaja, siis olen nende jaoks halb inimene, kes jätab oma kohustused nende ees täitmata. Ka lõpueksami ajal tuli mul aeg-ajalt raamatukogust koju minna, et nõusid pesta kodus.
Ka ema lõpetas hiljuti rakenduskõrgkooli. Seetõttu tuli mul pidevalt koju jääda kui laps oli haige, sest ema pidi saama loengutes käia. Mina mitte. Ema on öelnud, et mina õpin ju vaid iseendale, tema aga tervele perele. Andkem andeks, aga no, ma loodan ka, et mul on kunagi pere ja mingi tulevik, ega ma ju kavatse nende juurde jääda nende lapsi kasvatama.
Nii, ütleme siis, et tahan kodust ära minna, kuid selle tarvis oleks vaja tööd. Kui ma nüüd edasi õppima ei läheks, saaks minna korralikult täisajaga tööle ning pidada oma korterit. KUID erialase tööle veel minna ei saa, selleks oleks tarvis ka magistrit. Seega tuleks ikka mingit lihttööd edasi teha ning 3 ülikoolis õpitud aastat poleks nagu midagi. Hetkel olen aga võrdlemisi kindel, et saaksin magistrisse sisse. Parim variant oleks saada korraga nii magistris õppida (olemas vaid päevane õpe) kui ka tööl käia, aga ei ole ma veel leidnud sellist tööd, kus saaksin käia selle kõrvalt ka päevases õppes ja samal ajal teenida piisavalt palju, et üksi ära elada.
Olen kindel, et tahan aga magistrikraadi saada.
Teisalt jällegi olen hetkeks nii ära kurnatud veel bakast. Selline tunne on, et ei taha enam õppida. Hetkel just. Et võiks justkui hiljem jätkata. See aga tähendab vähemalt 2 aastat koolist eemaolekut, kuna minu eriala valitud suunda saab vaid üle 2 aasta omandada.
Ma tõesti ei tea ena, mida teha. Motivatsiooni pole nagu millegi jaoks. Üksnes seda tean, et pean kodust välja saama. Nii ma enam elada ei jaksa.

Nagu see oleks vähe, tunnen end ka äärmiselt üksikuna. Olen iseloomult hooliv, kuid ka aeglaselt üles-soojenev inimene. Seega pole mul lihtne kellegagi ruttu lähedaseks saada, kuid kui see juhtub, olen nende eest valmis kõigeks. Näen aga toimuvast, et kõik mu sõbrad-sõbrannad on minu jaoks palju olulisemad kui mina neile. Rohkem ma seda seletada ei oskagi...Lihtsalt äärmiselt tühi tunne on.

Enesehinnang on ka juba null. Ma ei tunne end ei kompetentse (oma koolialalgi nt, kuigi tulemused on olnud väga head), ilusa, meeldiva ega positiivse inimesena. Seega mõtlengi, et paras mulle, vanale paksule, et üksi olen. Kes ikka tahaks sellisega suhelda.

Võiks sellest kõigest veel väga pikalt rääkida, kuid...sõnu välja öeldes tekib selline tunne, et see kõik on lihtsalt rumal hala.
Postitusi: 5802

Postitatud: 17-06-2013 14:57


Kuhu Sul selle haridusega kiire on? Võta nüüd aeg maha iseenda jaoks, mõtle hoolega läbi, mida Sa tahad. Kui Sa ei ole õnnelik ja soovid kõige rohkem kodust välja kolida, siis tee seda! See, et ühiskond näeb ette seda, et pärast keskat on vaja kohe bakat ja makat ja mida iganes veel... unusta see ära! Tee seda, mida Sina ise tahad teha! Enda õnn ja südamerahu peaks olema ikka number 1! Ehk olekski Sul õige aeg näha ka muud maailma peale ülikooli ja vanemate ootuste.
Postitusi: 2750

Postitatud: 17-06-2013 15:14


see ongi põhjus miks mina ülikooli esimesel kursusel kohe tööle läksin ja neli kuud peale tööl käimist ja õppimist pangalaenu võtsin. Samas tõdeda tuleb, et tänu sellele, et ma nii väga tahtsin vabadust maksin lõivu selle näol, et lõpetasin aasta hiljem. Samas hetkel olen rõõmus, et kohe välja kolisin, ma poleks oma emaga suutnud kauem koos elada.
Postitusi: 2564

Postitatud: 17-06-2013 15:21


See pole hala ja ma ei oska sind muudmoodi lohutada kui et peale vihmasadu tuleb alati päike välja.
:)
Postitusi: 179

Postitatud: 17-06-2013 15:39


aga edasi õppides mingit sellist võimalust pole, et osa aega välismaal õppida? Või minnagi kuskile välismaale edasi õppima. Saaksid kodust ära.
Postitusi: 801

Postitatud: 17-06-2013 15:47


Tsiteeritud:

Teisalt jällegi olen hetkeks nii ära kurnatud veel bakast. Selline tunne on, et ei taha enam õppida. Hetkel just. Et võiks justkui hiljem jätkata. See aga tähendab vähemalt 2 aastat koolist eemaolekut, kuna minu eriala valitud suunda saab vaid üle 2 aasta omandada.

Mina sinu asemel käiksin need kaks aastakest tööl, puhkaksin bakast. kahe aastaga koguksin natuke raha ka kõrvale. Kui kahe aasta pärast on endiselt soov minna magistrisse, siis läheksin õppima :)
Postitusi: 680

Postitatud: 17-06-2013 16:07


Ma ei saa hetkel tõesti aru, miks sa tahad nii väga tunnustust? Kas sa ise ei oska end hästi tunda seetõttu, et sul head tulemused on? Ülikooli ühikasse ei saa kolida? Siis võtaksid kohe kõrvalt mingisuguse kerge töö ning olekski korras ju.
Postitusi: 31784

Postitatud: 17-06-2013 16:32


Võta aeg maha ja naudi elu, mitte ära kurna end õpingutega. Neid saab alati jätkata.
Postitusi: 2001

Postitatud: 17-06-2013 17:04


Ma tean, mida sa tunned. Olen ise taolise situatsiooni läbi elanud. Nimelt elasin koos vanaemaga ning pidin igapäev kodus olema. Vahet polnud, kas oli kodus mingeid toimetusi (remont, puude ladumine vms) või ei olnud, ikka pidin kodus olema. Kui olin 2-ks päevaks ühe suve jooksul läinud sõbranna poole, vaadati kohe viltu, et hiilin kohustustest kõrvale jne. Koolis käisin, siis vanaema ise käis bussiga (tööle), aga ma pidin ise vaatama, kuidas kohale saan (kooli 10 km) ning kui ma ei jõudnud kuidagi kooli, siis sain ka peapesu, ähvardati lastekoduga jne. Kui läksin hiljem puudumistõendit küsima, siis hakkas vanaema oma mainest rääkima, et kuidas tema kui pedagoog kirjutab teisele pedagoogile selliseid tõendeid. (umbes nagu ma oleks põhjuseta puudunud ja tema kiidaks seda läbi tõendi heaks vms). Hinded olid mul ikkagi korras, 3-d olid ainult ainetes, mida ma ei osanud lihtsalt (asi polnud õppimises vaid lihtsalt pea ei jaganud, nt keemia). Samamoodi oli see nende jaoks elementaarne, et hinded korras jne. Mitteoskamine võrdus nende jaoks mitteviitsimisega. Elunõme olukord igatahes. Tulin ka sealt ära lõpuks. Veel enne kooli lõppu. Minul oli õnneks võimalus kolida vanaema juurest ema juurde. Seal lõpetasin põhikooli ja ega ma kauem ei suutnud ka seal olla. Pidin lausa psühholoogide juures käima sealse elu pärast. Läksingi oma elu peale. Alguses üürisin ühe toa 50 euro eest (kommunaalid hinna sees). Elasin pool suve seal, edasi kolisin mehe juurde ning olen siiani siin. Praeguseks siis juba peaaegu aasta. Kusjuures nüüdseks ma võin öelda, et minujaoks oli see parim otsus vanaema juurest ära tulla. Mu enesehinnang, mis oli ka varem null, on nüüdseks tõusnud. Olen õppinud ennast väärtustama, mitte olema selline tallaalune. Mul on selgemad sihid ees, mida elult tahan jne. Seega soovitan ma ka sul kõigepealt kolida omaette. Kohe kui kool läbi saab. Siis saad suvel puhata koolist ja vanast elust ning eks siis ole näha, kas tahad kohe edasi minna või mitte. Usun, et täistööajaga tööle minnes leiaksid endale kindlasti midagi, kasvõi klienditeenidaja vms. Osalise ajaga võid saada nt McDonaldsisse. Päris alguses oleks kindlasti mõistlik võtta mõni odavam korter või tuba korterist, et ei tekiks olukorda, kus nt talvel ei jõua kommunaale maksta vms. Isegi kui sul hetkel oleks selline summa, siis ei ole ju teada, kas talveks on ning kui ongi, siis alati on hea tulevikuks raha kõrvale panna. Säästlikult elades saaksid väga ilusasti hakkama.

Postitusi: -19

Postitatud: 17-06-2013 17:38


Tsiteeritud:

Ma ei saa hetkel tõesti aru, miks sa tahad nii väga tunnustust? Kas sa ise ei oska end hästi tunda seetõttu, et sul head tulemused on? Ülikooli ühikasse ei saa kolida? Siis võtaksid kohe kõrvalt mingisuguse kerge töö ning olekski korras ju.


+1.
Sa õpid ju enda jaoks, see, et su tulemused on head peab sulle kõige rohkem rõõmu pakkuma, mitte kellelegi teisele.
Jah, mis teha, kui vanemad sellised kuivikud on, aga sina peaksid ometi iseennast tunnustama!
Nina püsti ja ära suhtu sellesse kui võimatusse olukorda. Kõik laheneb siis ajapikku ise ;)
Postitusi: 35

Postitatud: 17-06-2013 17:48


Kas sa õpid iseendale või oma vanematele ? Mõtle natuke selle küsimuse peale :)
Kõige tähtsam on see, et sa ennast hästi tunneksid, teiste kiitust ei ole vaja, kuna sa tead isegi, et Sa tubli oled :) Vanematel ei ole sinu haridusega tulevikus midagi peale hakata :) Eelkõige on seda sinul endal vaja parema tuleviku nimel.
X