Postitusi: 1

Ei leia ühtegi lahendust

Postitatud: 22-12-2013 13:55


Juba pool aastat vähemalt olen olukorras, kus ei oska leida ühtegi lahedust. Mure võib tunduda vägagi tühine ja mõttetu, kuid minu jaoks tekitab see parajat peavalu ja masendust. Nimelt elan oma perega väikses kolmetoalises korteris.Pere on nelja liimeline, kuid enamasti oleme kolmekesi,sest isa viibib enamus ajast välismaal tööl. Kuna õel tekkis rohkem kui aasta tagasi kutt on meid suurem osa ajast neli või kui isa kodus siis viis. Mure hakkas pihta aga sellest ajast, kui õde oma poissi iga päev meile hakkas kutsuma. Kujutage nüüd ette,et iga päev peale tööd tuled sa koju ja keegi võõras inimene on õhtuni sinuga. Iga nädalavahetus tuleb ta jälle aga juba lõunast ja lahkub alles õhtul. Kõik argipäevased toimetused või isegi lihtlabased asjad nagu mõnel väsitaval õhtul ööriiete varem selga toppimine ja magama heitmine on nüüd muutunud. Poiss ise on tore ja puha ning saan väga hästi aru,et õde tahab igal võimalikul hetkel temaga olla aga mulle ei jõua kohale,kuidas ta ei saa aru,et mina jällegi ei taha. Algul, kui see pihta hakkas see mind ei häirinud aga aja pikku ma tundsin,kuidas see mind rõhub ja ma muutun iseendalegi vastikuks. Juba nv-l üles tõustes ärkan paha tujuga. Ma ei oska mitte midagi teha. Olen üritanud õega rääkida ilusti ja rahulikult,et mul ei ole poisi vastu midagi aga palun kas tõesti on võimalik,et mul oleks nädalas kasvõi üks vabapäev või mõni õhtu, kus ta on oma kodus. Sellest ei tehta aga välja ja solvutakse. Muidu on minu õde maailma kõige toredam inimene ja ma vihkan, kui meil isegi väike tüli on sest mulle ei meeldi kakelda. Ja nüüd ma tunnen,et ma ei saa talle mitte kuidagi öelda, mis mind häirib, nii, et ta sellest aru saaks ja minu peale vihaseks ei saaks. Ma olen muidu väga rahulik inimene ja mind on raske endast välja ajada aga ma tunnen,et nüüd lähen kiiremini närvi ja hakkan iga pisema asja peale pisaraid pilduma. See ei ole normaalne. Kõige rohkem ärritabki see,et kuidas ei saa inimene minust aru, kui ma ei ütle talle mitte ühtegi paha sõna ja räägin nii ilusat juttu ning küsin täiesti jaburat asja,milleks on paar vaba päeva nädalas. Olen sellest rääkinud ka mõne sõbraga,et saada aru,kas ma ise olen täie mõistuse juures või on lihtsalt minul katus ära lennanud ja teen sääsest elevandi, kuid kõik on minust aru saanud ja ma olevat ikkagi normaalsete kirjas. Kusjuures keegi pole tal keelanud minna poisi juurde külla. Isegi kui ta seda mõni kord teeb siis järgmine päev tullakse jälle koos koju ja juba hommikul. Olgu siis päeval ka koos ja tulgu õhtu üksi koju aga ei. Kui isa koju tuleb,keda näeb kuu aja jooksul ainult nädala jagu tahaks samuti vb perega kuhugi minna, kas kellelegi külla või lihtsalt teise linna šoppama aga pole varianti,et keegi viies sealt puuduks. Jah ma tean,et paljudele tundub,et ma võimendan asja üle ja on peresid kes elavad kümnekesi jne aga minu pere pole selline. Peale tööd ma ei taha isegi koju minna ja nädalavahetuseti otsin kohta kuhu pageda,sest tunnen kuidas mul ei ole enam ruumi,mida hingata. Ma lihtsalt vihkan seda,et ma ei saa rääkida ära oma kõige suuremat muret,mis mind muserdab inimesele,kes on mulle kõige kallim. Muidugi on veel palju asju mida ma ei maininud,sest jutt on niigi pikk. Mida peaksin tegema teisiti või kuidas asjale läheneda?
Postitusi: 7653

Postitatud: 22-12-2013 14:39


Miks sa omaette elama ei lähe? Tundub, et sa juba ikka täisealine, kuna koolist ei rääkinud midagi.
Postitusi: 8395

Postitatud: 22-12-2013 14:44


ma koliks minema, kui su õde just ise ei taha omaette elamist koos kutiga võtta.
Postitusi: 31784

Postitatud: 22-12-2013 14:46


No vaata nüüd asja õe mätta otsast ka. Kui sulle see ei meeldi, siis tõesti, koli ära.
Postitusi: 1560

Postitatud: 22-12-2013 14:49


Tsiteeritud:

Miks sa omaette elama ei lähe? Tundub, et sa juba ikka täisealine, kuna koolist ei rääkinud midagi.



Väga paljud noored kes äsja kooli lõpetanud, töötavad klienditeenindajana ja 400 eurone palk ei võimaldaks üksi elamist. Ma arvan, et kui tal oleks tasuvam töökoht, siis koliks ta ka ära.
Postitusi: 4791

Postitatud: 22-12-2013 14:55


Loogiline, et privaatsust on vaja. Saan aru, et te jagate õega tuba. Järgmine kord võta end tuimalt alasti, kui nad seal kudrutavad ja mine magama.

Postitusi: 20

Postitatud: 22-12-2013 15:04


See on ju teie pere kodu. Kui õde ja õe noormees loovad "oma pere", siis peaksid nad ka leidma endale oma kodu. Või kui see ei ole võimalik, siis kindlasti tuleb omavahel enne kokku leppida kui tihti noormees õel külas käib. Elementaarne viisakus, et teistega arvestatakse. Eks sa proovi veel seletada. Kui ta aru ei saa, siis ehk aitab teiste pereliikmetega rääkimine? Kui mitte, siis ma kahjuks küll aidata ei oska.
Postitusi: 1557

Postitatud: 22-12-2013 15:06


[tsiteeri]No vaata nüüd asja õe mätta otsast ka. Kui sulle see ei meeldi, siis tõesti, koli ära.[/tsiteeri



see omaette kolimine pole nii lihtné eks, iga normaalne inimene peaks seda teadma !
Postitusi: 290

Postitatud: 22-12-2013 15:12


ei, sa ei tundu hull ja su mure on normaalne. kui nad nii iga sekund koos on siis küll varsti lähevad lahku!
Postitusi: 31784

Postitatud: 22-12-2013 15:18


[tsiteeri][tsiteeri]No vaata nüüd asja õe mätta otsast ka. Kui sulle see ei meeldi, siis tõesti, koli ära.[/tsiteeri



see omaette kolimine pole nii lihtné eks, iga normaalne inimene peaks seda teadma ![/tsiteeri]

Kas sa arvad, et ma ei tea seda või? Siis tuleb hakata otsima lahendusi, kuidas seda teha, et oleks lihtsam. Sest praegust seisu vaadates, siis muud ei jää lihtsalt üle ju.
Postitusi: 7653

Postitatud: 22-12-2013 15:29


Tsiteeritud:

Tsiteeritud:

Miks sa omaette elama ei lähe? Tundub, et sa juba ikka täisealine, kuna koolist ei rääkinud midagi.



Väga paljud noored kes äsja kooli lõpetanud, töötavad klienditeenindajana ja 400 eurone palk ei võimaldaks üksi elamist. Ma arvan, et kui tal oleks tasuvam töökoht, siis koliks ta ka ära.




No siis ei tasu ulguda, et privaatsust piisavalt ei saa. Iga algus on raske ja ise tuleb oma heaolu nimel vaeva näha.
X