Postitusi: 783

Lapsed väikse vahega

Postitatud: 04-11-2014 11:56

Laps on mul 10 kuud vana, täna sain teada, et olen uue ootel. Tore :)
Kellel veel on lapsed 1,5 aastase vahega sündinud, kuidas hakkama saate?
Postitusi: 219

Postitatud: 30-12-2014 10:41


Ega see nii hull ka pole. Alguses on muidugi raske, topelttöö. Nagu kasvataks kaksikuid. Aga mida vanemaks nad saavad, seda kergemaks läheb. Lastel on omavahel tegemist, saavad jagada asju. Minu suguvõsas palju kaksikuid ning kõik nende vanemad ütlevad, et nüüd on juba palju kergem. Ütlevad isegi, et kergem, kui kaks last oleks suure vanusevahega.
Postitusi: 49

Postitatud: 30-12-2014 11:45


Tsiteeritud:

Laps on mul 10 kuud vana, täna sain teada, et olen uue ootel. Tore :)
Kellel veel on lapsed 1,5 aastase vahega sündinud, kuidas hakkama saate?





Mul on aasta ja kuu vahet lastel. Jubbeeee ,kui raske. Väga raske oli siis kui teine sündis ja pidin mõlemaid süles hoidma. Mõlemaga oli keiser ja keisri haav tuli lahti. Meest tol ajal eestis polnud,oli Soomes tööl ja polnud kedagi ka abis. Jalutades sain nad ainult magama.Rõdul oli mul kaks vankrit,et ei peaks välja minema neid magama kussutama,nagu kaksikutega. Ma ei soovita mitte kellelegi nii väikese vahega teha :S Nüüd on kergem vanem laps saab 4 ja noorem 3 aga ikka hulga tegemist.Kui hea mees on kõrval siis arvan ,et saab hakkama. Aga üksi nii ,see nõuab ikka tugevust ja külma närvi.
Postitusi: 515

Postitatud: 30-12-2014 19:55


Tsiteeritud:

Mul on kaks tütart 1a10k vahega ja ikka paras hullumaja on algusest peale olnud, tegemist on palju ja endale aega eriti ei jää.

Praegu on väiksem 1a6k ja nüüd algab juba ilusam aeg, aga eks nad ikka enamus ajast v6itlevad tähelepanu eest ja kaklevad mänguasjade pärast. Alguses tekkis palju probleeme, mida ma ette ei olekski näinud, näiteks algas suuremal jonniiga just väiksema sünni paiku ja ta ei olnud n6us sellega, et ma panen pisemat magama ja tema jääb niikauaks üksi elutuppa, samas magamistoas ta hüppas ja kargas ja ei lasknud väiksemal süüa/uinuda. Suurem äratas väiksema tihti oma jonni ja karjumisega üles ja keeldus ise ka magama minemast jne.

Nüüd jälle ei lase pisem suuremal midagi teha ega ehitada, k6ik kistakse ja l6hutakse ära. Tavaline on see, et kui ühega tegeled v6i riidesse panekul aitad, siis teine teeb samal ajal mingit jama ja sigadusi, mul oleks nelja kätt ja nelja silma tarvis, et seda kaost kontrollida.

Ma ütlen igaks juhuks ära, et minu lapsed on keskmisest aktiivsemad ja temperamentsemad, nad ei püsi pudeliski paigal, aga pea l6ikab nagu koorelahutaja otsas. Olen ka oluliselt lihtsamaid väiksese vanusevahega kombinatsioone näinud.

Kogu selle jutu l6puks ma siiski soovitaksin lapsed lühikese vanusevahega saada, plusse on siiski rohkem kui miinuseid. Lastel on ühised huvid, ühised s6brad ja mina saan oma titeaastad ühe ropsuga kaelast ära.


mis keeles lastega räägid?
Postitusi: 11108

Postitatud: 30-12-2014 22:19


Ma juba nagunii kardan, mis saama hakkab varsti :D ja loen siit, et mõnedel on päris hästi läinud ja osadel kergemalt.. Nüüd kardan juba rohkem :D
Postitusi: 1910

Postitatud: 30-12-2014 23:24


Mul õega ka 1,5a vahet ja ema on sama juttu enamvähem rääkind... Õde siblis ringi mulle lutipudelit tuua ja hiljem oli jälle hea et ikka enamvähem samavanad et koos mängida...

Tsiteeritud:

Palju oleneb ka sellest, kui rahulik otsustab teine laps olla ja kuidas ema end jagada jõuab. Minul on laste vahe 1a5k. Ei ütleks küll, et hirmus raske oli, samas pole ka ju võrdlusmomenti.
Teine laps sündis küllaltki rahulik, polnud tal gaasivalusid ega midagi. Ise pead jälgima, et lapsed saaks võrdselt tähelepanu ja keegi ei hakkaks end kõrvale jäetuna tundma. Kaasa suuremat last kõikidesse titega seonduvasse tegemistesse. Mul vanem laps aitas titale riideid selga otsida, tõi mähkmeid, pani lutti suhu, isegi suud tahtis ise pühkida. Vanemat last ei tohi eemale peletada, et sa segad või mine mängi teises toas. Seni, kui tita magas, sai vanema lapsega mängitud ja tegeletud ja kui tita oli üleval, oli vanem laps meil kogu aeg juures ja aitas oma nõu ja jõuga. Kui väikest imetasin, siis istus suurem mul külje vastas, vaatas ja silitas tita jalgu. Mingit haiget tegemist ega armukadetsemist ei olnud. Näitas titale oma mänguasju ja oli tema juures. Mul polnud kunagi põhjust hirmu tunda et neid viivuks üksi jätta.
Lapsed on hetkel 4a ja 5a, hoiavad väga ühte. Meil oligi kohe plaan lapsed väikse vahega jätta, hea koos kasvada ja tähelepanu puuduse all küll keegi ei kannata.
Postitusi: 7

Postitatud: 31-12-2014 13:17


Arengupsühholoogia loengust mäletan seda, et kõige kehvem vanuse vahe laste puhul oli 1,5-4 aastat. Kui see jäi alla 1,5, siis pidi kergem olema, sest vanemal lapsel hakkab enesekehtestamise ja jonniperiood just pärast teist eluaastat ning siis võib tekkida ka suurem armukadedus beebi vastu. Sellest edasi tulevad juba need näpistamised jm millest eespool räägiti. Kuna iga pere on individuaalne, siis tegelikult ju ei tea, milline saab olema reaalne olukord. Mina soovitaksin, et pigem suhtu kõigesse tulevasse uudishimu ja positiivse meelestatusega. Usu mind, see mõte, et äkki on raske või kas ma hakkama saan, ei vii sind kuidagi paremasse seisu olukorraga toimetulekul. Ma arvan, et kõige suurema tõenäosusega saad sa suurepäraselt hakkama!

Kuna ma ise olen ka lapsevanem, siis oli see nii koomiline, et esimene vastus oli, et hüppan jõkke. Sain päris kõvasti naerda. See mental gap on lapsevanemate ja mittelapsevanemate vahel ikka tohutu.
Postitusi: 2127

Postitatud: 01-01-2015 14:51


Arvan, et see on päris vahva, kui lapsed on väikese vahega aga kindlasti saab see raske olema. Edu! :)
Postitusi: 16549

Postitatud: 02-01-2015 08:39


Tsiteeritud:

Arengupsühholoogia loengust mäletan seda, et kõige kehvem vanuse vahe laste puhul oli 1,5-4 aastat. Kui see jäi alla 1,5, siis pidi kergem olema, sest vanemal lapsel hakkab enesekehtestamise ja jonniperiood just pärast teist eluaastat ning siis võib tekkida ka suurem armukadedus beebi vastu. Sellest edasi tulevad juba need näpistamised jm millest eespool räägiti. Kuna iga pere on individuaalne, siis tegelikult ju ei tea, milline saab olema reaalne olukord. Mina soovitaksin, et pigem suhtu kõigesse tulevasse uudishimu ja positiivse meelestatusega. Usu mind, see mõte, et äkki on raske või kas ma hakkama saan, ei vii sind kuidagi paremasse seisu olukorraga toimetulekul. Ma arvan, et kõige suurema tõenäosusega saad sa suurepäraselt hakkama!

Kuna ma ise olen ka lapsevanem, siis oli see nii koomiline, et esimene vastus oli, et hüppan jõkke. Sain päris kõvasti naerda. See mental gap on lapsevanemate ja mittelapsevanemate vahel ikka tohutu.


..väga julgustav ja asjalik postitus..aga "jõkke hüppaja" on minu andmetel ka lapsevanem:)
Postitusi: 288

Postitatud: 02-01-2015 12:33


mul on nüüd väga hea elu :d
mul on täna vabapäev, lapsed jätsin ka koju ja nad mängivad omavahel. iseasi kuidas, aga nad leiavad endale tegevusi. ma ei pea istuma ja mängima nendega päevad-õhtud läbi. me küll kolmekesi lastega mängime kaarte, lauamänge, mälumänge, aga see on väike piisk võrreldes sellega, mis mängud nad ise välja mõtlevad. seega, minul on vaba aeg ja lapsed tunnevad ennast seltsis hästi. ausalt öeldes ei kujuta ette, et mul oleks üks laps ja peaksin koguaeg temaga tegelema. see on suur pluss väikese vanusevahega laste puhul, et kui lapsed suuremaks kasvavad, emal on rohkem vaba aega. jah, keeruline aeg kui üks alles beebi ja teine kehtestab ennast juba ja avastab maailmapiire. aga see saab kord läbi ja algab järgmine :D. kuna oled pidevalt selle supi sees, siis ise ei pane tähele seda meeletud tööd ja pingutust, mida sa oma lastele annad. see on sinu hetkene elu ja sa oled nii harjunud sellega, et isegi ei kujuta ette, et võib teistmoodi olla. pea vastu, ole rõõmus ja kõik läheb hästi. sul on pool teed käidud, pool veel minna :) sama asi otsast peale + lisaraskus käeotsas esialgu vanema lapsega, siis jälle nooremaga.
Postitusi: 3438

Postitatud: 02-01-2015 13:54


Tsiteeritud:

Tsiteeritud:

Arengupsühholoogia loengust mäletan seda, et kõige kehvem vanuse vahe laste puhul oli 1,5-4 aastat. Kui see jäi alla 1,5, siis pidi kergem olema, sest vanemal lapsel hakkab enesekehtestamise ja jonniperiood just pärast teist eluaastat ning siis võib tekkida ka suurem armukadedus beebi vastu. Sellest edasi tulevad juba need näpistamised jm millest eespool räägiti. Kuna iga pere on individuaalne, siis tegelikult ju ei tea, milline saab olema reaalne olukord. Mina soovitaksin, et pigem suhtu kõigesse tulevasse uudishimu ja positiivse meelestatusega. Usu mind, see mõte, et äkki on raske või kas ma hakkama saan, ei vii sind kuidagi paremasse seisu olukorraga toimetulekul. Ma arvan, et kõige suurema tõenäosusega saad sa suurepäraselt hakkama!

Kuna ma ise olen ka lapsevanem, siis oli see nii koomiline, et esimene vastus oli, et hüppan jõkke. Sain päris kõvasti naerda. See mental gap on lapsevanemate ja mittelapsevanemate vahel ikka tohutu.


..väga julgustav ja asjalik postitus..aga "jõkke hüppaja" on minu andmetel ka lapsevanem:)



Ma olen ka lapsevanem, kuid hüppaksin ikka pigem jõkke. See, kui meile ei sobi selline titemajandus ei tähenda, et selle üle naerma peaks või pole me kuidagi ühiskonna silmis õiged naised.
X