Postitusi: 783

Lapsed väikse vahega

Postitatud: 04-11-2014 11:56

Laps on mul 10 kuud vana, täna sain teada, et olen uue ootel. Tore :)
Kellel veel on lapsed 1,5 aastase vahega sündinud, kuidas hakkama saate?
Postitusi: 7653

Postitatud: 02-01-2015 14:10


Tsiteeritud:

mul on nüüd väga hea elu :d
mul on täna vabapäev, lapsed jätsin ka koju ja nad mängivad omavahel. iseasi kuidas, aga nad leiavad endale tegevusi. ma ei pea istuma ja mängima nendega päevad-õhtud läbi. me küll kolmekesi lastega mängime kaarte, lauamänge, mälumänge, aga see on väike piisk võrreldes sellega, mis mängud nad ise välja mõtlevad. seega, minul on vaba aeg ja lapsed tunnevad ennast seltsis hästi. ausalt öeldes ei kujuta ette, et mul oleks üks laps ja peaksin koguaeg temaga tegelema. see on suur pluss väikese vanusevahega laste puhul, et kui lapsed suuremaks kasvavad, emal on rohkem vaba aega. jah, keeruline aeg kui üks alles beebi ja teine kehtestab ennast juba ja avastab maailmapiire. aga see saab kord läbi ja algab järgmine :D. kuna oled pidevalt selle supi sees, siis ise ei pane tähele seda meeletud tööd ja pingutust, mida sa oma lastele annad. see on sinu hetkene elu ja sa oled nii harjunud sellega, et isegi ei kujuta ette, et võib teistmoodi olla. pea vastu, ole rõõmus ja kõik läheb hästi. sul on pool teed käidud, pool veel minna :) sama asi otsast peale + lisaraskus käeotsas esialgu vanema lapsega, siis jälle nooremaga.




Kus kohast tuleb selline arvamus, et kui naisel on üks laps, siis ta peab kogu oma aja pühendama ainult lapsele. Ja kui on 2 või enam last, siis lapsed pannakse omaette mängima ja siis saab endale vaba aega lubada. Et siis, kui on kaks last, kas siis nemad ei tahagi vanemate tähelepanu? Kas peavadki edaspidi ise omadega hakkama saama?
Postitusi: 6244

Postitatud: 02-01-2015 17:49


kui sünnitamine meeldib, siis miks mitte :)
Postitusi: 4126

Postitatud: 02-01-2015 17:53


No see omavahel mängimise asi jah üldiselt paika ei pea. Pigem peab pidevalt nende tülisid ja kraaklemist klaarima. Muidu oleneb kõik lastest..mõned on väga rahulikud ja vanematel pole mingeid probleeme. Teised jälle parajad põrgulised. Tean vanemaid, kes on püstihädas ja kurnatud..samas selliseid, kes 2 väikese kõrvalt veel kolmandat planeerivad.
Postitusi: 7

Postitatud: 03-01-2015 21:37


Tsiteeritud:

Tsiteeritud:

Tsiteeritud:

Arengupsühholoogia loengust mäletan seda, et kõige kehvem vanuse vahe laste puhul oli 1,5-4 aastat. Kui see jäi alla 1,5, siis pidi kergem olema, sest vanemal lapsel hakkab enesekehtestamise ja jonniperiood just pärast teist eluaastat ning siis võib tekkida ka suurem armukadedus beebi vastu. Sellest edasi tulevad juba need näpistamised jm millest eespool räägiti. Kuna iga pere on individuaalne, siis tegelikult ju ei tea, milline saab olema reaalne olukord. Mina soovitaksin, et pigem suhtu kõigesse tulevasse uudishimu ja positiivse meelestatusega. Usu mind, see mõte, et äkki on raske või kas ma hakkama saan, ei vii sind kuidagi paremasse seisu olukorraga toimetulekul. Ma arvan, et kõige suurema tõenäosusega saad sa suurepäraselt hakkama!

Kuna ma ise olen ka lapsevanem, siis oli see nii koomiline, et esimene vastus oli, et hüppan jõkke. Sain päris kõvasti naerda. See mental gap on lapsevanemate ja mittelapsevanemate vahel ikka tohutu.


..väga julgustav ja asjalik postitus..aga "jõkke hüppaja" on minu andmetel ka lapsevanem:)



Ma olen ka lapsevanem, kuid hüppaksin ikka pigem jõkke. See, kui meile ei sobi selline titemajandus ei tähenda, et selle üle naerma peaks või pole me kuidagi ühiskonna silmis õiged naised.


Muidugi ei tähenda, olen nõus.

Aga nüüd, kui keegi mainis, et tegu oli lapsevanema postitusega, siis seda parem. Annab naljale kohe vürtsi juurde ;)

X