Alati on kusagil kellelgi raskem

No eks see aitab ikka vast jah..üleüldse on meil tegelikult siin Eestis hetkel elu ikka väga hea, vaadates kasvõi Ukrainas toimuvat :/

Mõtlen

Loodan, et meil siin selliseks minema ei hakkka.. Eks see ole üks suur osa kellegi tahtmisest ja kiusust

Kui sa vajad teise õnnetust kinnitamaks enda õnne (või paremat seisundit), siis sa pole ju tegelikult õnnelik. Kui sa oled õnnelik, siis sa tead seda isegi ja ei vaja pidevat võrdlusmomenti.

No siin paljudele vingatsitele kulub ikka võrdlusmoment ära!

Neid pseudoprobleeme on ikka liiga palju. Viimasel ajal käib kasvõi see kaaluprobleem igalt poolt läbi kus normaalkaalus inimesed iga väikese voldi üle kurdavad või pole rahul, et kõht vastu selgroogu ei ole. No täpselt selline mulje jääb nagu iga kolmas peab ennast vaalaks.

Nojah, ma nii madala taseme peale hetkel ei mõelnudki.

Selliste olmeliste asjade pärast nagu näiteks, ma ei tea...sõbranna paneb bitchi ja ülemus on nõme, aitab kindlasti. Aga kui on tõsised mured, siis võib see enda probleemide ja tunnete allasurumine asja veel hullemaks teha.
Mulle endale on ka sügava depressiooni (ei olnud tavaline masekas, vaid diagnoositud haigus) ajal öeldud, et mis õigusega ma "selline" olen, mul ei ole ju keegi lähedastest surnud nagu mõnel. Ei olnud tõesti, olid teistsugused traumad ja juba aastaid paigast olnud ajukeemia, aga sellegipoolest viis see minu olukorra pisendamine selleni, et enesesüüdistamine ja -vihkamine süvenes meeletult, järgnes jube periood, kus mõtlesin päevad läbi sellest, kui kohutav inimene ma kõigi arvates olen (sest teiste sõnul tahtsin ma oma "haigusega" lihtsalt tähelepanu) ja tahtsin iga päev surra. Tundsin end meeletult halvasti, sest sõprade arvates polnud mul mitte mingisugust põhjust säärane inimvare olla ja ma ei saanud aru, miks ma siis selline olin, samas ei läinud midagi paremaks ka, kui end veensin, et kõik on ju korras.
Olukord hakkas paranema siis, kui mu noormees mulle selgeks tegi, et igal inimesel on oma koorem, mis on talle endale kõige raskem. Mitte kellelgi pole õigust teise raskusi naeruvääristada ja mitte keegi ei peaks end oma murede pärast halvemini tundma üksnes seepärast, et kellelgi kuskil on veel kehvem.

Ikka vahest lohutan ennast sellega, sest tegelikult ei saa ma oma elukvaliteedi üle nuriseda tõesti.

eks vahel ikka

Mõtlen üsna tihti ja see lõpetab mu vingumise kiirelt. Vahel kui keegi oma tühise murega välja ilmub tahaks ka kohe käratada,et teistel läheb palju hullemini.